Eestis 2009–2011 mormooni misjonärina teeninud ameeriklane Zach Baird kirjutab, mida välismaalased näevad Eestis ja eestlastes. Ja muide – ta kirjutas selle loo eesti keeles!
Oli tavaline eesti jaanipäevapidu. Liha, salatid, maiustused, palju sõpru ja jaanituli. Ainuke asi, mis puudus, oli alkohol – ja seda selle pärast, et pidu toimus Utah osariigis Ameerika Ühendriikides. Kokku olid tulnud paarkümmend inimest, kes olid kunagi olnud mormooni misjonäridena Eestis.
Need misjonärid, kes ilmuvad aeg-ajalt tänavatel oma mustade nimesiltide ja Mormoni raamatutega, tulevad Eestisse muidugi oma usku jagama. Aga ilmselt saavad ka nemad millestki osa, sest kui nad lahkuvad Eestist, on nad sellesse maasse armunud. Mõned panevad oma lastele lausa eesti nimed (näiteks Kadri, Sanders ja Keila). Mõni on korraldanud eesti kultuuriõhtu oma sõpradele. Üks on korraldanud eesti keele ja kultuuri õppeaine kohalikus ülikoolis. Teine kinkis (kudumisraamatu) Pitsilised koekirjad oma emale ja vanaemale. Üks pere ostis endale eesti rahvariided. Iga aasta käivad paljud Eestis külas. Vähemalt kolm on tagasi tulnud, et õppida Eesti ülikoolis, ja nii mõnigi on tulnud siia tööle või vahetusüliõpilaseks.
Oli üks misjonär, kes ei saanudki Eestisse. Ta õppis 12 nädalat eesti keelt, aga lõpuks saadeti misjonärina hoopis mujale. Kui sain temaga ühendust mitu aastat hiljem, kirjutas ta mulle «tere» ja ütles, et ta ikka püüab selgeks õppida eesti keelt, kuna see on «kõige ilusam keel maailmas». See suvi külastas ta lõpuks Eestit ja olin üllatunud, kui kuulsin teda tunnis rääkimas lugusid eesti keeles.
Ent misjonärid on ainult üks näide. Ühes internetifoorumis kirjutas keegi, et käis Eestis reisil, armus sellesse maasse ja tahtis teada, kas oleks võimalik tagasi tulla inglise keele õpetajaks. Aasta tagasi ilmus Tallinna Tehnikaülikooli tudengiajakirjas lugu Oklahoma tüdrukust, kes käis siin ja kuna kogemus oli suurepärane, tuli ta siia tagasi õppima. Martin tuli Prantsusmaalt Tartu Ülikooli eesti kirjandust õppima. Daniel Coll elab Eestis, olgugi et Eestis on külm ja ta on oma kodumaast kaugel. Oli ka see hollandlane, kes järsku ilmus välja uue Eesti brändi võimaliku kontseptsiooniga. Rääkisin ühe mehega, kes on vähemalt kuus aastat Euroopas elanud ja on töö tõttu läbi käinud suure osa Euroopast. Tema ütles: «Siin on lihtsalt midagi. Olen käinud Lätis, olen käinud Leedus ja Ukrainas. Need on toredad kohad, aga siin on midagi erilist.» Ta kordas seda mõtet. Ilmselt ei osanud ta täpselt sõnastada neid tundeid, mis teda valdasid.
Eks meil kõigil on vist olnud selliseid armastuse tundeid oma kodumaa vastu, eriti nüüd, kui sajas sünnipäev on varsti käes. Kuid aeg-ajalt on väike meeldetuletus kasulik. Kui pidustused on lõppenud, siis kiputakse unustama, kui vägev see maa on. Mõnikord ei nähta Eestimaad kui üht ja ainust, vaid kui riiki, mis on teistest lääneriikidest samm või kaks taga. Mõnikord teeb keegi autoga väga loomingulise manöövri, mille peale öeldakse: «Tüüpiline eestlane… » Mõni kurdab, et palgad on madalad ja et teenindus on kehv. Vahest keegi tuleb välja mõttega, et eestlased on orjarahvas ja et sellepärast seda, teist või kolmandat ei toimu, nagu peaks. Ega väikeriigil ole alati kerge. Eestlaste arv on vähenenud viimastel aastatel, paljud lähevad välismaale. Lisaks on olnud minevikus mitu rõhuvast võõrvõimu, kuid isegi mitukümmend aastat okupatsiooni ei suutnud kustutada Eesti vaimu, võib-olla hoopis tugevdas seda.
Muidugi seisavad inimesed raskete probleemide ees. Aga vabariigi sajas aastapäev annab hea võimaluse koguda vajalikku jõudu. Kui vaatame Eestit ainult keskmise kuupalga või mõne muu mõõdiku kaudu, siis ei näe me seda, mis on tegelikult kõige väärtuslikum. Eestlastel on midagi, mida anda maailmale. Eesti suudab teha paljude inimeste elu paremaks ja rõõmsamaks. Raha on tühi ja külm, aga eestlaste vaim mõjutab isegi neid, kes elavad kaugel maal.
Lugu ilmus Postimehe Arvamusportaalis 5. sdetsembril 2017