|
SUUREPÄRANE MUUSIKAELAMUS
Estonia Seltsi Segakoorilt
7. oktoobril esines Estonia Seltsi Segakoor suurepärase kontserdiga Lexington Ave kirikus New Yorgis. Foto: VES
Estonia Seltsi segakoor Pioneeride orus
“Proovisaal on vaikseks jäänud, Estonia Seltsi segakoor keskendub, häälestub, igaüks kuulab naabrit ja iseennast. „Nii, oleme rõõmsad! Te olete parimad, läheme!” kostab dirigent Heli Jürgensoni julgustav hääl ja koor astub lavale.”
Nii on hetke enne Estonia Seltsi segakoori järjekordset kontserti kirjeldanud koori sopranirühma laulja Aive Aus. Oktoobri kolmandal ja neljandal päeval asusid need lavad, kuhu see Eesti üks parimaid harrastuskoore sammus, Lääne-Massachusettsis Pioneeride orus (Pioneer Valley) – Amhersti kolledzhi Buckley kontserdisaalis ja Amhersti First Congregational kirikus. Kontserdid toimusid Estonia Seltsi segakoori (edaspidi ESS) 2007. aasta Põhja-Ameerika turnee raames, mis algas 26. septembril Torontos. Pärast esinemisi Amherstis astuti üles ka Williamstownis (Williamsi kolledzhi kirikus – Thomson Memorial Chapel), sealt edasi sõitis segakoor edasi New Yorki ja Washington DC-isse.
Kui Kanadas laulis koor sel sügisel esimest korda, siis Ühendriikides oldi varemgi käidud. Nimelt osales ESS 1999. aastal sügisel Los Angelesese lähedal Long Beachil toimunud Lääneranniku Eesti Päevadel, lisaks anti kontserte Portlandis ja Seattle’is. Selle kaheksa aasta taguse ringreisi kontserdid olid suunatud kohalikele väliseestlastele, ka käesoleva tuuri linnade hulgas oli mitmeid selliseid, kuhu rohkesti eestlasi kogunenud. Amherstis seati aga eesmärgiks tutvustada eesti koorimuusikat kontserdikülastajatele, kellest mõni ei pruukinud täpselt teadagi, kus Eesti asub. Selles tehti koostööd Amhersti kolledzhi muusikaosakonna professori, etnomusikoloog Jeffers Engelhardtiga, kes koori musitseerimise vahepeal selgitas koorilaulude tausta, andis ülevaate heliloojatest ja nii eesti koorimuusika kui üldajaloost üldisemalt. Ja näib, et selline kontsert-loengu formaat oli just see, mis pani kuulajad kaasa mõtlema, muusika tausta süüvima ja seda sügavamalt mõistma.
Amhersti kolledzhi kontserdil 3. oktoobril tuli ettekandele valik laule eesti koorimuusika ajaloo erinevatest perioodidest. Ühed esimesed, ja kahtlemata kuulsaimad, laulud eesti muusikaloos olid Aleksander Kunileiu (1845–1875) „Sind surmani“ ja „Mu isamaa on minu arm“, mida esitati ka esimesel üldlaulupeol ainsate eestikeelsete lauludena (mõlema laulu sõnad pärinevad Lydia Koidula loomingust). Oli imetlusväärne, kui mõjuvalt dirigent Heli Jürgenson mängis laulus „Mu isamaa on minu arm“ tempodega ja kõlaintensiivsusega, mille tulemusena läks hoopiski meelest, et Kunileiu laul kolmest ühesugusest salmist koosneb – tulemus oli muusikaliselt niivõrd veenev ja justkui ilma igasuguste kordusteta.
20. sajandi esimeste kümnendite ja esimese iseseisvusaja koorimuusika näideteks oli valitud laulud tollal tegutsenud heliloojate Mart Saare (1882–1963), Cyrillus Kreegi (1889–1962) ja Eduard Tubina (1905–1982) loomingust. Nõukogude-aastatel loodud koorimuusikast esitati Ester Mägi (s. 1922) ja „lauluisa“ Gustav Ernesaksa (1908–1993) laule. Mõlema helilooja puhul rõhutas Jeffers Engelhardt oma sissejuhatuses nende erakordselt suurt tähtsust eestikeelse koorikultuuri ja laulupidude elushoidmisel, samuti selgitas Engelhardt nende laulude sügavamat, otsekui kodeeritud tähendust, mida tollane tsensuur ei suutnud lahti muukida. Eriti see, aga ka kõik teised vahetekstid mõjusid publikule silmnähtavalt – kõigest vahest ei saadud lõpuni aru (kas olekski see võimalik?), aga tärkas sügavam huvi. Oleksin üllatunud, kui vähemalt paar inimest ei oleks pärast kontserti koju jõudes leksikoni lahti võtnud selle koha pealt, kust Eesti kohta lugeda saab, või Wikipediast Eesti kohta andmeid uurinud.
Uusimaid eesti koorimuusika suundi tutvustati läbi praeguse põlvkonna heliloojate Mariliis Valkoneni (s. 1981) ja Mart Siimeri (s. 1967) laulude. Siimer kirjutas oma laulu „Liugleb üks lind“ spetsiaalselt ESSile, samanimeline on ka ESSi esimene plaat, mis ilmus 2003. aastal. Mõlema noore helilooja loomingus on tunda nii kaasaegse ameerika klassikalise kui filmimuusika mõjutsi, veenvalt esitatud pidevalt puutuvad rütmiskeemid ja erinevad kõlavärvid muutsid kuulamise tõeliseks naudinguks.
Kontserdi viimased laulud olid lausa erilised maiuspalad. Kahtlemata hetkel kõige tuntumalt, mitmekordselt Grammyga pärjatud eesti heliloojalt – Arvo Pärdilt (s. 1935) – oli ESS oma Amhersti kavva võtnud „Bogoroditse Devo“. See lühike ja lööv õigeusu traditsioonis ülistuslaul Neitsi Maarjale annab tunnistust Pärdi enda sügavast religioossusest – vähestele on teada, et helilooja on oma usutunnistuselt just õigeusklik. Pärdi põlvkonnakaaslase Veljo Tormise (s. 1930) rahvalaulude seadete esitamine on Eesti kooridele läbi mitme aastakümne kõige kõrgemaid autasusid ja lõppematuid aplause kaasa toonud. Lisaks eesti rahvakultuuri tutvustamisele annavad Tormise laulud kooridele suurepärase võimaluse ka oma vokaalsete võimete ja näitlejameisterlikkuse demonstreerimiseks: kuuleb nii särtsakat vokaalset bravuuri (“Sööge, langud!”), leebet manitsust (“Ära löö noorikut!”), mänglevat kelmikust (“Nooriku virkuseõpetus”) kui järelemõtlikku tundelaadi (“Kohus koju minna”). Heliloojal on need värvikad folkloorsed karakterid kenasti partituuri sisse kirjutatud, kooril tuleb need vaid kuuldavaks laulda-elada ning ESS sai sellega suurepäraselt hakkama. Nagu kõige muuga.
Estonia Seltsi segakoor pakkus Amhersti publikule maailmatasemel koorimuusikat, seda nii teoste kui esituse poolest.
Triin Vallaste
Lakewoodi Ühingu avapidu
Fotol vasakult: Lakewoodi Eesti Ühingu avapeo peakorraldaja, ühingu abiesimees Priit Parming, E.V. peakonsul Peeter Restsinski, proua Ene Restsinski, LEÜ esimees Tõnu Vanderer, pianist Linda Richters ja õhtu peaesineja, bariton Matti Riivald. Foto: Maie Curie
Kindrali ulm on lõppenud
Ilmar Mikiver
Vaidlus eurooplaste Ameerika-vaenu põhjuste üle jätkub üha Atlandi ookeani mõlemal kaldal. Viimastel nädalatel on selles vaidluses Ameerika-vastased hääled hakanud (üsna ebaootuspäraselt) vaibuma, eriti Prantsusmaal, kus uus president Nicolas Sarkozy on asunud revideerima oma eelkäijate kauakestnud välispoliitikat. See võib muu hulgas ette kuulutada endise presidendi, kindral Charles de Gaulle’i kunagise hegemoonilise Euroopa-unistuse lõplikku kokkuvarisemist.
Tõsi, Saksa Marshalli Sihtasutuse äsjane arvamusküsitlus kinnitab, et eurooplaste toetus USA välispoliitikale ning nende usaldatavus USA liitlastena on drastiliselt langenud isegi võrreldes 1980. aastate madalseisuga. Washington Posti Euroopa-ekspert Anne Applebaum kirjutab selle kohta:
“Kummaline on aga see, et meie sõprade usk meisse on nõrgenenud just ajal, mil nende arusaamine neid ähvardavaist ohtudest hakkab üha enam sarnanema meie omaga… Mis neid tõsiselt häirib, ei ole mitte meie tavaline äritegevus, meie vägivalla-ohtrad filmid või isegi meie praegune president (ehkki ta neile eriti ei meeldi), vaid meie ebakompetentsus. Terve kolmandik Marshalli instituudi poolt küsitletuist süüdistab transatlantiliste suhete allakäigus Iraagi sõja oskamatut juhtimist. Niisiis mitte Iraagi invasiooni kui niisugust, vaid selle viletsat läbiviimist (mismanagement). (WP, 2. okt.)
Ses punktis võib eurooplastele vastu vaielda. Vaevalt oli neil alust ameeriklaste süüdistamiseks ebapädevuses siis, kui invasioon toimus (2003). Nii Saksa kantsler Gerhard Schröder kui ka Prantsuse president Jacques Chirac kuulutasid siis oma vastuseisu Iraagi sõjale hoopis sisepoliitilistel põhjustel – selleks, et tollal toimunud valimistel hääli võita (mis lõpuks kumbagi ei aidanud).
Teiseks: tõenäolisem on, et Chiraci ajendas pigem kindral de Gaulle’i oma-aegne visioon Euroopast kui ülemandrilisest “ühiskodumaast” ehk teisisõnu: ulm uuest prantsuse keelt kõnelevast Euroopa impeeriumist, mis hõlmab küll Venemaad, kuid millest Inglismaa on välistatud.
Selle unistuse viimaseks versiooniks oli Euroopa Liidu põhikirja kavand, mis 2005.a. Taanis ja Prantsusmaal endas rahvahääletusel läbi kukkus. Kuid Ameerika taunimine oli juba alanud aastal 1966, kui tollane president de Gaulle lõpetas Pariisi sõjaväelise koostöö NATO-ga – ilmselt trotsiks USA domineeriva rolli vastu. Sarkozy valitsuse mitmed äsjased avaldused lasevad oletada, et nüüd võib olla toimumas murrang – ja mitte üksnes Prantsuse välispoliitikas, vaid ka Prantsusmaa ja Ameerika suhetes.
Washington Timesi Euroopa-korrespondent Elizabeth Bryant kirjutab Pariisist:
„President Sarkozy esitleb ennast kui murrangu-tegijat Prantsusmaa de Gaulle’istliku minevikuga. Ta on lubanud „katkestada“ Prantsusmaa (koloniaalsed) suhted Aafrika riikidega ja summutada vaimustust Venemaa vastu. Ta on juba parendanud vahekorda Iisraeliga ning koos oma välisministri Bernard Kouchneriga tauninud Iraani tuumatehnika-alaseid ambitsioone. Ja augustis viibis Kouchner kolm päeva Iraagis – esimese visiidina ühe kõrgema Prantsuse ametiisiku poolt“ (WT, 1. okt.)
Need on kõik märgid, et Pariis on hakanud looma distantsi de Gaulle’i visiooni ja oleviku realiteedi vahele. Ühtlasi võivad need tähendada ka Pariisi uut lähenemist Ameerikale ja NATOle ning Prantsusmaa üle 40 aasta kestnud sõjaväelise isolatsiooni lõpetamist. Prantsusmaa eemale jäämine NATOst ei ole seni Lääne kaitse-allianssi märgatavalt nõrgendanud. Kuid võib ennustada, et Prantsusmaa taasliitumisel oleks era-kordselt positiivne mõju lääneriikide koos-tööle ja ühtsusele.
Septembri lõpul ütles president Sarkozy New York Timesile antud usutluses, et Prantsusmaa peamiseks eeltingimuseks taasühinemisel NATOga oleks USA nõustumine Euroopa sõltumatu kaitsestruktuuriga, milles Prantsusmaal oleks juhtiv osa. USA valitsus peaks selles nägema võimalust lõpuks ometi tugevdada Euroopa enda kaitsevõimet, mille puudust on NATO juhtivad riigid seni tihti kritiseerinud.
Koos Sarkozy Prantsusmaaga võib võimalus selleks nüüd olla ehk realistlikum kui kunagine de Gaulle’i visioon.
Alternatiivsed ajalookäsitlused: kurejutt ja raisakotka õigustused
Vello Helk 07.10.2007
Oktoobri algul Tallinna ülikooli seminaril ”Alternatiivsed ajalookäsitlused” jõuti järeldusele, et ajaloolase peamine ülesanne on olla enda vastu aus (Eesti Päevaleht 06.10.). Sellel osalesid sama ülikooli poliitikateooria professor Rein Ruutsoo, ajaloolasest poliitik Mart Laar, ajaloo instituudi direktor Magnus Ilmjärv ja humanitaarinstituudi kultuuriteooria lektor Marek Tamm.
Kõik olevat üldiselt nõustunud, et tegelikult on Eesti lähiajalugu vaid väga pealis-kaudselt käsitletud ning korralikku ülevaadet Vabadussõja, 1924., 1941. või 1944. aasta sündmustest polevat veel suudetud luua. Mart Laari arvates ei suutvat ajaloo-õpikute teemavalik kunagi kõiki lugejaid rahuldada. Mida rohkem erinevaid õpikuid, seda parem, sest kaks vastandlikuna näivat tõde võivat teineteist välistamise asemel hoopis täiendada. Ilmjärve hinnangul ei tohiks automaatselt ära põlata ka Nõukogude-aegseid ajalooteoseid, sest nendeski sisalduv vaatenurk võib olla väärtuslik.
Marek Tamm väitis, et piltlikult saab ajalooõpikus räägitavat võrrelda kurejutuga, et on tegemist lihtsustamisega. Kui rektor Rein Raud küsis, kas tõesti saab lugeda koolides õpetatavat ettekujutust Eesti ajaloost sama adekvaatseks kui juttu, et kurg tõi lapse, vastas Mart Laar, et antud käsitlus on sama adekvaatne kui iga teine käsitlus Eesti ajaloost (Postimees 04.06.).
See kõik on väga lihtsustatud ja relativiseeritud. Kurejutu näitena toodi 1242. aasta jäälahing Peipsil, miks aga mitte midagi Eesti lähiajaloost, mis ju oli diskussiooni taustaks? Näiteks Eesti okupeerimine ja annekteerimine 1940. aastal? Kas on see fakt või ka ajalooõpikute kurejutt, sest Moskva ei taha seda tunnustada? Nii kuulub see eriarvamuste juurde, mida ei tohigi ignoreerida, veel vähem vastu vaielda, sest siis pole see enam ajalugu, vaid russofoobia? Ja kuidas vaadelda arreteerimisi, küüditamisi, mahalaskmisi – üldse eesti rahva mõtleva paremiku likvideerimist? See pole vist siiski kurejutt, aga isegi seda saab põhjendada raisakotka loogikaga. Ohvrid on ju selle kullilise haugaslase eksistentsi aluseks. On loomulik looduslik puhastustöö, pealegi väidetakse, et eestlasi jäi ju piisavalt järele, et sellega saavutati loomulik ühtsus ja tasakaal. Kas see on ka ”alternatiivne ajalookäsitlus”, mida tuleb võtta samavõrdselt?
Ajalookäsitlus on enamasti seotud poliitilise hoiakuga, mis on ka ajaloolaste aususe taustaks. Demokraatias on ajaloo uurimiseks laiahaardelised võimalused, mida kasutavad ära diktatuuri pooldajad. Machiavelli ütleb, et igas riigis tekib alati seltskond, kes põhimõtteliselt peab kõike kritiseerima, et selle läbi oma tarkust näidata. Nendele peab tuginema naaberriigi vürst, kui ta soovib toda riiki vallutada.
Pärast Eesti taasvabanemist on tugevnenud tendents, mis püüab kooskõlastada Eesti ajalugu selle Moskva versiooniga. Selleks kasutatakse endise Eesti Vabariigi mahategemist, otsides isegi pisiasju ajaloo kolikambrist. Samal ajal püütakse nagu näiteks Magnus Ilmjärv näidata N. Liidu ”tarka” poliitikat, rumalad olid ainult nurkasurutud eesti poliitikud, kellele omistatakse olematut võimu olukorra muutmiseks. Keskendutakse Eesti ajaloole, kuigi see on ainult väike osa Euroopa ajaloost. Otsitakse süüd eestlaste juures. Selleks loetakse ka paratamatut alistumist. MRP ei mängi mingit rolli, ka mitte Hitleri ja Stalini murdumatu sõprus 1939-1941. Ka tõsiasi, et samal ajal kui Wehrmacht vallutas Pariisi, okupeeris Punaarmee Baltikumi, lihtsalt ei mahu ilusasse pilti. Selle meenutamine on loomulikult paranoiline russofoobia. Nagu mainitud eelmistes kommentaarides, olid Rein Ruutsoo kohaselt ka hävituspataljonlased patrioodid, see ju kaudselt okupatsiooni raisakotkaste õigustus. Seda tuleb nähtavasti lugeda vähemalt samavääriliseks nende hoiakuga, kelle südames oli iseseisev Eesti.
Ei tohi süüdistada otseseid kurjategijaid, küll aga liitlasi, erit USA-d. Huvitav loogika: USA on paha, sest müüs Eesti Teise maailmasõja ajal maha. N. Liit (Venemaa) on hea, sest ei reetnud ega müünud maha, vaid anastas ja tappis, saatis Siberisse surema. Kõigepealt tuleks aga süüdistada otsest kurjategijat. Pole ju nii, et vägistaja on süütu, sest keegi möödujatest ei sekkunud.
Euroopa ajalugu lähtub faktidest, milleks on ka nõukogude rezhiimi kuriteod. Venemaa ajalugu lähtub endiselt lagunenud nõukogude impeeriumi propagandistlikest valedest. Niivõrd erinevate arusaamade tõttu on osapoolte vahelise dialoogi kasutegur null. Ei huvita mingid loogilised arutelud ega ajalooselgitused. Eestlaste suurim süü on, et nad on veel olemas ja et on ka olemas Eesti riik.
Eesti ajaloo sihikindla võltsimise iseloomustuseks võiks tsiteerida filosoof Arthur Schopenhauerit, kes kord ütles: ”Pole midagi nii põlastusväärset kui diskussioonis kellegagi, keda püüad veenda, äkki avastad, et pole tegemist tema mõistusega, vaid tema tahtega: ta ei tahagi aru saada”.
Avalik kiri Endel Uigale
Hea sõber ja aatekaaslane!
Lugesin huvi ja mõninga hämminguga sinu kommentaari seadusele, õigusele ja vabdusele rajatud riigist, mida nimetad oma kreedoks. Kuna ütled oma ulatusliku artikli lõpus, et oled valmis huviga kuulama vastaspoole kommentaare ja kriitikat, siis üritan mõlemat pakkuda, kuigi pole iial sinuga vastaspoolel seisnud ega tunne end ka praegu sinu vastasena. Eriarvamusel olen küll.
Heidad Eesti Vabariigi praegusele valitsusele ette vähemuste arvamuste mitte ära kuulamist ega nendega arvestamist ning tood näiteks pronkssõduri afääri, kus valitsus sinu sõnutsi ei otsinud vastaspoolega koostööd. Kallis sõber, sõduri ja ohvitserina peaksid teadma, et sõjas ei tehta vastastega mingit koostööd. Vastane hävitatakse või ta hävitab sinu. See kehtib ka külma sõja puhul, mis Eesti ja Venemaa vahel oli jõuliselt käigus ammu enne monumendi teisaldamist. Pronkssõduri paigalejätmine poleks parandanud suhteid idanaabriga, sellega oleksime vaid tunnistnud oma nõrkust.
Kui heakene küll, ütelgem, et sõna “vastaspool” oli sinu poolt vaid halb sõnavalik, et sa tegelikult mõtlesid vene kogukonda, mis Eestis on suur ja kelle seisukohti peaks arvestama. Ka sellele peitub vastus sinu enda artiklis. Ütled, et kolmandik Eesti rahvast on võõra keele ja meelega ning et nende ühinemine eesti ühiskonnaga on olnud visa, kuna nad on idanaabri aktiivse propaganda mõju all. Kellega oleks valitsus pidanud sinu arvates arutlusse laskuma? Möönan, et eestivenelaste hulgas on küllalt arukaid ja tasakaalukaid inimesi, kuid nad pole organiseeritud. Organiseeritud on vaid nashistid, kes on selgelt Eesti riigi vastased ega viitsi sellest isegi mingit saladust teha. Nende liider Klenski valdab küll veatult eesti keelt, kuid ta kõnepruuk on niivõrd räige, et talle midagi selgitada on võimalik ainult rusikaesperanto varal.
Jah, sul on õigus – venelased on Eestis ja sinna nad jäävad. Ja valdav enamus tõesti pole süüdi selles kurjas, mida ajalugu meile on toonud. Kuid see osa nendest, kes seda ajalugu ainult läbi Kremli prilli lugeda tahavad, peab end käsile võtma, kui soovitakse, et eestlased neid võrdväärseina aktsepteeriksid. Sa tood esile eestlaste ja venelaste erinevad seisukohad pronkssõduri küsimuses ja väidad, et mõlemad on ajalooliselt õiged ja arusaadavad. Vaidlen kindlalt vastu. Venelaste seisukohad võivad olla arusaadavad, kuid mitte ajalooliselt õiged. Suur Isamaasõda on ajalooline vale, mis eksisteerib vaid venelaste teadvuses. Tegelikult oli ainult Teine maailmasõda, mille vallandamises on Suurel Isamaal sama palju süüd kui Hitleri Saksamaal, kuigi praegu kuulub hea tooni juurde kõike Saksamaa kraesse ajada.
Et selles Eestis, kust me mõlemad pärineme, mingit rassivaenu ei tuntud, teame väga hästi. Olen Peipsi ääres sündinud ja üles kasvanud, venelastega koos koolis käinud ja muulgi viisil lävinud. Ahjumeistrid leiti alati Varnjast, sibulaseeme toodi ikka Kolkjast, ja kui rannavenelane oma ahvena- või kiisakoormaga õue sõitis, võeti ta avalikäsi vastu. Selline olukord võiks praegugi kesta ja selle mittekestmises on kohatu süüdistada eesti rahvast või valitsust.
Sina panid pronkssõduri juhtumi puhul meile eksamihindeks kasina kolm-miinuse. Kahju küll, kuid kui mõelda, et enamus pani viis-pluss, siis tuleb keskmine ikka veel kõva neli ja selle hindega võib rahul olla.
Ütled, et oled saanud oma õppetunni demokraatiast ja inimõigustest Ameerikas. Olen sinust kümme aastat noorem, kuid sain sama õppetunni juba rahuaegses Eestis. Minu lugupidamine kuulub Eesti Vabariigist võrsunud kooliõpetajaile ja noortejuhtidele, kes meisse sisendasid rahvuslikku vaimu ja iseteadvust. Hiljem sõjaväeteenistuses jätkasid sama joont Eesti sõjakooli lõpetanud ohvitserid. Üks neist meestest olid sina. Sinu hiljutine arvamuslugu laseb oletada, et Ameerikas elades on sul hoopis tekkinud väärkujutlus nendest väärtustest, mida sa meile noorena sisendasid.
Hindan su avalikku pihtimust, et oled tuntud vastuvoolu ujujana. Neid on kahte liiki. Ühed on kantud veendumusest ja neid ma hindan. Teised ujuvad vastuvoolu selleks, et tähelepanu saada. Tahaksin väga loota, et kuulud esimesse kategooriasse. Sel juhul on võimalik sinuga diskussiooni jätkata. Erinevatest arusaamadest ja nende asjalikust analüüsist koorub tõde, mida me mõlemad otsime.
Siira lugupidamisega ikka sinu
Eerik Purje
Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides Organisatsioonide XIV Kongress Los Angeleses 9. augustil 2007
Fotol ees vasakul ERKÜ Loode piirkonna direktor Heino Jõgis, viies vasakult ERKÜ esinaine Marju Rink-Abel. Ääres paremal ERKÜ endine juhataja Mati Kõiva. Fotod: Arved Plaks
Enne kui Lääneranniku Eesti Päevade avaaktus toimus, kogunesid Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) liikmed ja organisatsioonide esindajad koosolekule ühes Biltmore hotelli ilusatest saalidest. Esindajaid oli kohal mitmetest eesti organisatsioonidest, nende hulgas mitmeid, kes ei olnud eelregistreerimisega oma tulekust teatanud.
ERKÜ esinaine Marju Rink Abel avas koosoleku üldise tervitusega osavõtjatele ning andis lühikese kokkuvõtliku ülevaate ERKÜ tegevusest:
Üle 50 aasta on Eesti Rahvuskomitee tegevus jätkunud katkematult Ühendriikides. Organisatsiooni nimekirjas on umbkaudu 7000 aadressi, kellele ERKÜ kirju saadetakse. Iga nelja aasta tagant toimuvate valimiste kutsele tuleb aga umbkaudselt ainult 1000 vastust. Sellega seoses andis juhataja kokkutulnud organisatsioonide esindajatele idee arutamaks, kas oleks tõhusam või mõistlikum, et eesti organisatsioonid USA-s valiksid oma liikmeskonnast esindajad ERKÜ Esinduskogusse.
Marju Rink-Abel selgitas ERKÜ rahvuslikku tööd Ühendriikides, toetust Eesti Vabariigi ülesehitamiseks, toimingut informatsiooni vahendajana eri eesti organisatsioonide vahel, olemist sidepidajaks Valge Maja, Ühendriikide valitsuse, Kongressi ning teiste ametiasutuste ja USA eestlaskonna vahel. ERKÜ vahendusel on annetatud 113 koopiat dokumentaal-videofilmi kongressiliikmetele ning toetatud suurepärase ainulaadse kommunismiohvritele pühendatud monumendi püstitamist ja avamist Washingtonis. ERKÜ katsub mõjutada USA kongressi, et saavutataks Eesti ja Ühendriikide vahel viisavaba reisimine. On ka toetatud laiemale publikule mõeldud Balti riikide vabadusvõitlust kirjeldava filmi “Laulev revolutsioon” tootmist ja publitseerimist.
ERKÜ toetusringkonda kuulub Ühendatud Balti-Ameerika Komitee (ÜBAK) tegevuse toetamine. ÜBAK-i direktor Karl Altau andis kokkuvõtliku ülevaate selle organisatsiooni tegevusest. ÜBAK-i peategevus toimub kahesuunalisena. Ühelt poolt keskendutakse Eesti maine ja nime tutvustamisele Washingtonis ja teiselt poolt Ameerika Ühendriikide maine tutvustamisele Eesti Vabariigis. Peale kommunismiohvrite mälestusmärgi püstitamist ja avamist keskendub ÜBAK energia-küsimuste selgitamisele Washingtonis, eriti Venemaa ettevõtmisi ja omavolilist käitumist energia vahendamisega Baltimaadele ja Baltimaade energia kuritarvitamisega. ÜBAK-i korraldusel toimus Washington DC-s konverents “Oil and Blood; Baltic Energy and the Legacy of Communism”, mille kestel toodi esile kartused Venemaa juhukäitumise suhtes energia vahendamisega, nagu juhtus jaanuaris 2006, mil Venemaa sulges maagaasi edastamise Ukrainasse.
Esitused said kiitvad aplausid organisatsioonide osavõtvailt esindajailt.
Järgnenud diskussiooniks avatud osas selgitasid osavõtvate organisatsioonide esindajad oma seltsi tegevust, raskusi ja väljavaateid.
Indianapolise Eesti Seltsi esimees Jüri Tults märkis, et sealse eestlaskonna tegevus pole väga vilgas, kuid tullakse alati kokku Eesti Vabariigi aastapäeva tähistama ja jõulukoosviibimisele.
EELK Clevelandi koguduse esinaine Karin Ruus tõdes ka sealse eestlaskonna kahanemist, kuid tegevus koguduses on jätkunud senini.
EELK Portlandi koguduse esimees Helmut Kalmann tutvustas Portlandi koguduse tegevust.
Portlandi Eesti Seltsi esimees Toomas Palm märkis, et tegevus Portlandis jätkub, kuigi ka seal kahaneb liikmete arv.
EABS-i (Estonian American Benevolent Society) esimees Priit Parming avaldas tänu ERKÜ-le, kelle tegevust on hetkel võimalik, et vaja rohkem kui varem, saades aru, et Eesti sõltub Washingtonist tulevast toetusest. Ta tutvustas EABS-i tegevust. Samuti tõi Priit Parming tervitused Lakewoodi Eesti Ühingult, kus ülendavaks ja tiivustavaks tõsiasjaks on näiteks iga-aastased spordipäevad, kus lippude defilees ka sel aastal marssis 80 noort eestlast.
Long Islandi Eesti Majandava Toimkonna nimel võttis sõna esimees Sven Roosild, selgitades tegevust Long Islandi Eesti Kodus. Siiani on jätkunud suurepärased võidupüha-jaanipäeva tähistamised ning iga-aastane Eesti Laste Suvekodu, millest võtab osa üle 40 lapse ja kõiki soovijaid ei saagi vastu võtta. Ta selgitas ka raskusi, milliseid tuleb igal suvel juurde linnavalitsuse uute nõudmiste ja määruste näol.
Kesk-Florida Eesti Seltsi esimees Jaan Kuuskvere märkis, et suurimateks üritusteks mitmete koosviibimiste hulgas on Eesti Vabariigi aastapäeva, võidupüha ja jaanipäeva ning jõulude tähistamine.
Los Angelese Eesti Seltsi esinaine Mall Arusalu nimetas hetkel veel valusat probleemi, kus Eestist siia saabunutele on antud nimetus “kodueestlased” ja siia varemtulnuile “väliseestlased”. Ta märkis, et uuesti ja uuesti peab tõestama, et ka kodueestlased suudavad seltside ja ühingute töös osaleda. Los Angeleses korraldatakse mitmeid suuri üritusi nagu jaanipäev, millest ka sel aastal võttis osa üle saja eestlase. Ta kurtis, et kultuurilisi üritusi, kuhu võiks tuua Eestist esinejaid, ei saa raha puudusel korraldada.
Arne Kalm Kaliforniast tõi esile kahe keele küsimuse. Tema arvates peaks ajama “Eesti asja” ka inglise keeles, eriti ERKÜ peaks USA eestlaskonna vahelises info edastamises kasutama inglise ja eesti keelt.
Arved Plaks soovitas ERKÜ-l ühendust pidada ka mitte registreeritud tegevusgruppidega, nagu Geislingeni Eesti Gümnaasiumi grupp. Texases, Houstonis, tuleb kokku 16 inimest tähistama mõnd eesti tähtpäeva.
Seattle Eesti Seltsi juhatuse liige Mati Vaga andis ülevaate Seattle eestlaste tegevusest. Aktiivselt toimib rahvatantsu-grupp, kelle harjutused igal nädalal kestavad kolm tundi. Juhendused antakse eesti keeles. Peale eesti seltsi tegevuse toimuvad ka regulaarselt eestikeelsed jumalateenistused.
Eesti Abistamiskomitee esimees Endel Reinpõld tutvustas EAK tegevust, toetuste andmist USA-s tegutsevatele majanduslikku abi vajavaile organisatsioonidele ning Eestis toetatakse vähese sissetulekuga suuri perekondi ja lastehaiglaid.
Koguduse esimees Heino Nurmberg tutvustas EELK Los Angelese koguduse tegevust, märkides, et ka koguduses on tunda liikmeskonna kahanemist, kuid samas elustavad koguduse tegevust mitmed Eestist tulnud nooremad eestlased, kes on koguduse tegevusega end sidunud.
Järgnes veel vilgas diskussioon osavõtjate vahel. Sellekordne organisatsioonide kongress oli igati õnnestunud ja organisatsioonide tegevust ja probleeme tutvustav ning esindajaid ühendav üritus.
Airi Vaga
Lakewoodi Eesti Ühingu avapeol öeldi
peakonsul Restsinskile abikaasaga südamlikult “jumalaga”
Bariton Matti Riivald Los Angelest esines paeluvalt
Vahuveini ja maasikatega alustasid Lakewoodi Eesti Ühingu liikmed oma sügis-hooaega. Üle saja peolise kogunes soovima nii ühingule kui ka üksteisele head hooaja algust. Suupisted olid maitsvad nagu alati, kui Lia Parming söökide eest hoolitseb. Peakokaks oli Lia Parming ja abilisteks Tiina Rebane, Luule Prima, Virve-Kai Bulla, Krista Tammaru, Reet Karu ja Imbi Sepp.
Baari teenindust kasutati ka piisavalt. Baaris teenisid: Toomas Tehve, Markus Maasikas, Peep Saluri, Harry Peterson ja Endel Pool.
Laudade ümber kogunemisele järgnes kohe Mati Riivaldi võrratu esinemine Linda Richtersi klaverisaatel. Ja oligi nii, et Nipernaadi tutvustas enda rõõmsat ja hooletut olemist ja elamist. Romantiline oli eesti keeles esitatud laul muusikalist “The Sound of Music”. Tsükli lõpetas tuntud, südant puudutav “Kodunõmm”. Aplausid olid tormilised.
Pärast eestipärast, maitsvat õhtusööki esines Matti Riivald jälle. Lääneranniku Eesti Päevadeks valminud ilus “Eesti, mu südame sünnimaa” oli Matti poolt liigutava soojusega lauldud. Siis oli kavas Linda Richtersi lemmiklaul “Olid kord aasad” (Greenfields), mis tuletas Lindale meelde ta venna Reinu esinemist selle lauluga. Suurepärane! Siis kõlasid “Friendly Persuasion” ja lõunamaiselt texaslaste “cowboy” moodi esitatud “See sündis lõunas”, kus kitarril saatis ka Hele Kristin Leesment. Tsükli lõpetas Restsinskidele pühendatud “Tallinn”, millele järgnes Tõnu Vandereri poolt peakonsuli austamine.
Armastatud peakonsulile ja tema abikaasale andis Tõnu Vanderer mälestuseks Lakewoodi Eesti Ühingu poolt koostatud kirja, nn. auaadressi, mille sisu oli järgmine:
V.a. hr. peakonsul Restsinski abikaasaga:
Lakewoodi Eesti Ühingu nimel on mul suur au ja rõõm tervitada ja tänada Teid hindamatu rahvusliku panuse eest, teenides Eesti Vabariigi Diplomaatlikus korpuses silmapaistva ja respekteeritud isiksusena. Samuti tänu meie omavahelisele tutvusele, mis on inspireerinud minu isiklikku suhtumist Eesti Vabariigi tegevusse.
Eriline tänu aga USA eestlaskonna huvides ja Lakewoodi Eesti Ühingu külalisena esinedes tiivustavate rahvuslikkude sõnade eest, andes eeskuju ja kutsudes eesti nooremat põlvkonda säilitama ja edastama eesti keelt ja kultuuri võõrsil. Samuti hindame kõrgelt Teie võrratut seltskondlikku suhtlemist ja abivalmidust meie rahvuslikkudel ja seltskondlikkudel üritustel.
Samal ajal juhime tähelepanu, et esimene “Kommunismi Ohvrite” monument püstitati Washingtonis ja avati president Bush’i poolt 12. juunil k.a. pühendustseremooniaga mitmesaja isiku osavõtul. President toonitas et see monument mälestab üle 100 miljoni ohvri viimase seitsme aastakümne kestel, kaasa arvatud eestlased, ja on aeg et sellised monumendid kerkiks igas demokraatlikus riigis.
Nüüd, kus president Ilves propageerib ka “Kommunismi Ohvrite” monumendi püstitamist Eestis, loodame, et Teil oma eesoleval ametil on võimalus toetada seda president Ilvese üleskutset.
Soovime Teile mõlemile palju õnne ja rõõmu, ning palju edukaid aastaid püsiva Eesti Vabariigi teenistuses. Eestisse naastes loodame Teid näha suuremas ja tähtsamas positsiooonis ning peatset jällenägemist Lakewoodis.
Parimate soovidega
Tõnu Vanderer
LEÜ Esimees
22. septembril 2007
Laine Tigane andis ilusa lillekimbu proua Ene Restsinskile, kelle armastus ka New Yorgi seenioride keskuses on olnud silmapaistev.
Peakonsul Peeter Restsinski tänas südamlikult ja liigutatult temale ja ta abikaasale osutatud sooja tähelepanu ja lugupidamise eest ning märkis, et ta on olnud hea olla Ühendriikide eestlaskonna keskel. Peakonsul lahkus Ühendriikides kohe pärast president Toomas Hendrik Ilvese külaskäiku, kuid enne seda ta avaldas lootust siiski peatselt kohtuda jälle Lakewoodi eestlaskonnaga kas siin mandril või Eestis, kuhu ta on alati kutsunud USA eestlaskonda tagasi ja kuhu mitmetel on plaanis ka minna.
Järgnes lotterii paljude võitudega Imbi Sepa ja Maie Palago korraldusel.
Rahvapidu algas Scandinavian Delight muusiku tantsumuusikaga ja tulise rumbaga.
Peatselt kogunesid lavale ka “Tulised kitarred”, koosseisus: Tarmo Tammaru, Linda Sillard-Wilson, Pia Polikarpus-Levensteins ja Hele Kristin Leesment. Toredasti kostsid tulised kitarred ja nende mängijate heledad hääled ühislaulude saatjatena.
Avaõhtu koos peakonsuli austamisega õnnestus oivaliselt üle saja osavõtjaga ja tublide abilistega. Peakorraldus oli Priit Parmingu vastutusel. Kassas olid Anita Pallop ja Ülle Saluri.
Valgustuse eest vastutas Ferdinand Rikka ja helisüsteemi eest Uno taps. Tehnilises toimkonnas olid: Toomas Tehve, Ferdinand Rikka, Heino Maasikas, Uno Taps ja Harry Peterson. Toetusannetuste ja programmides ilmunud reklaami eest hoolitses Priit Parming.
Airi Vaga
Lilli Plato 80-a. sünnipäev
Pildil vasakult on Lilli Plato, vend Jaan Tomson, õde Linda Wenz ja tema abikaasa George Wenz .
Foto: erakogu
Lilli Plato sündis Pärnumaal 14. augustil 1927.
Kui Lilli käest küsiti, kuidas ta sooviks pühitseda oma kaheksakümnendat sünnipäeva, ta vastas, et ainukene asi, mida ta tahaks, oleks suguvõsa kokkutulek nagu vanasti maal Goshen, New Yorgi talus. Laupäeval kaheksateistkümnendal augustil 2007 Lilli tütar Ly ja tema abikaasa Toomas korraldasid sünnipäevapeo nende majas Chatham, New Jerseys. Aga pidu läks lahti juba nädala sees enne suurt pidu, kui perekond hakkas kogunema Chathamis.
Lilli kutsel tema vend Jaan Tomson koos oma tütrepoja Hannes Läkk’iga tulid Eestist kohale. Lilli ei olnud Jaani näinud üle kolmekümne aasta ja ta polnud kunagi Hannest kohanud. Ka tulid kohale Lilli õde Linda Wenz koos oma abikaasaga George’iga Niagara Fallsist. Mõlemad Linda pojad – George, kes elab Ohios ja Kenneth, kes elab Lõuna Carolinas – tulid oma perekondadega.
George’il on abikaasa Cindy ja kolm last, üheteistaastased kaksikud tüdruk ja poiss, Ashley ja Andrew ja kümneaastane poeg Alex. Kennethi abikaasa on Anastasia ja nendel on neli last: Sophie 7, Owen 5, Charlotte 3, AnnaBell 1. Ja muidugi oli kohal ka Lilli poeg, Enn, oma abikaasa Patriciaga. Kahjuks Lilli õde Salme ei saanud kohal olla tervise tõttu, aga Salme tütar Tiina koos oma abikaasa Tonyga osalesid rõõmuga.
Oli väga tore ja meeldiv kokkutulek, kus kõik Lilli suguvõsa, tema oma lapsed ja õe ja venna lapsed ja lapselapsed said teineteist kohata. Ja muidugi onu Jaani kohalolek tegi selle terve olemise veel rõõmsamaks, sest suurem osa ei olnud teda enne kohanud ja muist nendest, kes olid olemas kolmkümmend aastat tagasi, olid siis veel väga noored ja ei mäletanud. Ühel päeval viisid Tiina ja Tony onu Jaani ja Hannese New Yorgi linna vaatamisväärsusi külastama. Ja ühel teisel päeval käis terve seltskond paar tundi Hudsoni jõe peal purjetamas ja pärast seda õhtusöögil all-linnas.
Pidupäev ei oleks võinud ilusam olla. Lilli perekond ja parimad sõbrad kõik koos pühitsemas.
Tiina Aleman Iannotti
Ene Ergma külastab NASA kosmosekeskust Floridas
Riigikogu esimees Ene Ergma sõidab järgmisel nädalal Ameerika Ühendriikidesse, kus ta külastab USA kosmoseagentuuri (NASA) Kennedy kosmosekeskust.
Eesti kosmosepoliitika töögruppi juhtiv Ergma ütles raadiole Sun FM, et külaskäik võimaldab tal tutvuda NASA kompleksiga ja koguda huvitavat infot, millest võiks Eestil tulevikus kasu olla.
Ergma märkis, et hea ilma korral saab ta jälgida ka süstiku saatmist rahvusvahelisse kosmosejaama, mis peaks esialgse kava järgi toimuma 23. oktoob-ril. Halb ilm võib stardi tema sõnul siiski veidi edasi lükata.
Ergma viibib USA-s 20.-27. oktoobrini USA Eesti suursaadiku Stanley Davis Phillipsi kutsel.
NASA loodab ligi 100 miljardit dollarit maksva rahvusvahelise kosmosejaama valmis ehitada 2010. aastaks, kui saab täis süstikute eluiga. Selleks peab toimuma veel kümmekond süstikulendu, vahendas Sun FM.
BNS
EL-i uued liikmed peavad piirivalve puudused kõrvaldama
Paljud Euroopa Liidu uued liikmesriigid peavad kõrvaldama oma piirivalve puudused enne detsembrisse kavandatud Schengeni ruumiga ühinemist, hoiatas konfidentsiaalne raport.
Dokument soovitas enamikul üheksast Schengenisse pürgivast riigist ebaseadusliku sisserände ärahoidmiseks edendada viisaväljastamise standardeid, kirjutas 10. oktoobril ajaleht Financial Times.
Raporti kohaselt kuuluvad Eesti, Ungari ja Sloveenia riikide sekka, millel on probleeme oma maapiiri valvamisega. Näiteks on Eestil liiga vähe piirivalvureid, Ungari aga peab vaatama üle oma piiriületuspunktid EL-i mitte kuuluva Horvaatiaga.
Samas on suurte ühenduseväliste riikidega piirnev Poola tegelenud peamiste kitsaskoh-tadega. Varssavil on näiteks pii-ril nüüdisaegne varustus ja piisavalt piirivalvureid.
Salajase raporti kohaselt üritavad kõik riigid probleeme lahendada või on seda juba suutnud teha.
Dokumendi järgi on Euroopa Liidu väikseimal liikmesriigil Maltal olulisi probleeme viisaväljastamisega.
Schengenisse kuulub praegu 13 EL-i liikmesriiki ning Norra ja Island. Passita reisimist võimaldava õigusruumiga pole ühinenud Suurbritannia ja Iirimaa.
Lõplik raport esitatakse Euroopa Liidu siseministrite kohtumisel, mis toimub Brüsselis 8. ja 9. novembril. Ministrid peavad ühehäälselt kinnitama üheksa kandidaatriigi vastuvõtu.
/BNS
Vana ja uus Sakala
Ülal: Vaade Eesti välisministeeriumi juurest üle ehitusplatsi Estonia teatrile.
All: Kõik, mis on järel vanast Sakala hoonest Rävala puiestee ja Sakala tänava vahel.
Fotod: Viido Polikarpus, 9. okt. 2007. a.
Kui Sakala Keskus Tallinnas lammutati, jäi järele lage plats. Mulle isegi meeldis avar vaade, mis selle järel tekkis Eesti välisministeeriumi juurest kuni Estonia teatrini ja paremal seismas Eesti Pank. Teater ja pank on mõlemad ajaloolised kaunid hooned, mis aga uue Sakala ehitamise tagajärjel hakkavad varjuma selle taha. Mis teeb asja hullumeelseks, on see, et tavakodanikud ei soovinud sellele platsile uut kaubamaja! Lihtsalt kohalikud poliitikud surusid läbi oma tahte, mille tulemusel on võimalik teha tallinlaste kulul suurt raha.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Narva Aleksandri kiriku tornikiiver tõsteti üles õigele kohale
Sarnase pealkirja all toob “Narva Postiljon” nr. 26, 4. august 2007, kirjelduse Narva Aleksandri kiriku kellatorni ülemise osa, tornikiivri, dramaatilisest paigaldamisest.
Juba nädal varem oli tornikiivri tippu paigutatud kullatud rist ja muna. Tornikiiver ise aga oli veel maapinnal keevistega ühendatud tugedel.
Kui toed olid läbi lõigatud, kerkis torn esimest korda, 10 sentimeetrit õhku. Samas lasti ta aga kohe alla tagasi, kuna ta oli ülekaalus, liiga raske kraanale tõstmiseks. Töömeestel seisis ees kahe tornikorruse tühjendamine ehitusest järelejäänud ballastist. Kuid ka nüüd ei saanud torni üles tõsta, sest tuul, mis veel üle-eelmisel päeval oli vaikne olnud, oli vahepeal muutunud tugevaks. Tuli oodata tuule vaibumist, mis kestis 5 tundi. Kannatlikkude ootajate hulgas oli palju uudishimulikke, samuti ka vanu koguduse liikmeid. Enne kõiki aga olid seal ehitusfirma inimesed, ajakirjanikud, fotograafid ja kaks koguduse õpetajat – Villu Jürjo ja abiõpetaja Oleg Sevastjanov. Kell 10 õhtul tõstis lõpuks kraana torni üles ja asetas selle täpselt õigesse kohta. Keevitamistööd ja kraana kokkupanemine võttis veel mitu öötundi. Kuid hommikul tervitas Aleksandri kirik inimesi oma endises ilus ja uhkuses pärast 63-aastast vaheaega.
Kõigil narvalastel, aga ka teistel, kes on kiriku taastamist aidanud ja huviga selle arengut jälginud, on suur rahuldustunne, et see tohutu suur ettevõte, tornikiivri paikapanek, on õnnestunult lõpule viidud.
Ka sel suvel on Aleksandri kiriku kogudusel olnud peale korrapäraste jumalateenistuste tihe ja nõudlik muusikaline kava. Olgu siin nimetatud vaid mõned üritused: Viljandi Linnakapelli esitusel Praeatoriuse “Terpsichore”; Narva Sümfooniaorkestri kontsert; Maarjalaulude festival (12 koori); barokkmuusika (solistid).
Jumalateenistused toimusid igal pühapäeval 10. juunist kuni 10. septembrini eesti ja vene keeles. Soomekeelne jumalateenistus oli 25. augustil ja kuldleeripüha 12. augustil. Kuldleeripüha oli mõeldud inimestele, kellel täitus leeriõnnistamisest 50 aastat või rohkem.
Hildegard Rink
Eestis esilinastus film Georg Otsast
Vasakult filmi peaosalised Marko Matvere (Georg Ots) ja Anastasia Makejeva ning rezhissöör Peeter Simm. Foto: Postimees
6. oktoobril esilinastus Tallinnas Coca-Cola Plazas korraga kolmes kinosaalis uus kodumaine mängufilm “Georg”, mis räägib legendaarse baritoni elust läbi tema teise abikaasa silmade.
Eesti filmi esilinastus on kohaliku kultuurirahva jaoks alati suursündmus ning ka “Georgi” esilinastus polnud erandiks – kõik kolm kinosaali olid rahvast puupüsti täis.
Rezhissöör Peeter Simm ütles oma filmieelses sõnavõtus, et filmitegijate nägemus Georg Otsast ei pruugi ehk olla identne inimeste endi kujutelmaga, kuid loodetavasti täiendavad need teineteist. Lisaks mainis Simm, et selle filmi puhul panid loojad erakordselt suurt rõhku just pildi-ja helikvaliteedi kõrgele tasemele.
“Kui teile see film meeldib, siis andke sellest suusõnalise telegraafi teel teada ka teistele ja öelge, et nad tuleksid ja vaataksid seda filmi korralikus saalis, kus on korralik pilt ja heli. Sest selle peale suurem osa rahast läkski. Meeter filmi maksab Hollywoodile samapalju kui meile,” ütles Simm
Georg on tõsielufaktidel põhinev filmilugu eesti nimekaima laulja Georg Otsa (1920-1975) saatusest, tema kunstniku- ja eraelust. See erakordse andega laulja ei jõudnud kunagi maailma suurtele ooperilavadele.
Aeg oli selline. Lisaks Eestile tundis ja armastas teda vaid Nõukogude Liidu ja Soome publik. Otsa hääle kordumatut kõla mäletatakse aga tänini.
Georg Otsa surmast on möödas juba 32 aastat. Nooremad põlvkonnad pole teda teatris ega kontserdil näinud. Kuhu jõudnuks laulja praegu, kui ta olnuks aastal 2007 noor ning elujõus mees? Või kas on üldse keegi, kes oleks sama kuulus ja tunnustatud kui Georg Ots?
Jazzifestivalide korraldaja Anne Ermi arvates oleks bariton Georg Ots praegu kindlalt üleilmselt tuntud ja esineks väga paljudes rollides. Olgu siis Mozarti ooperites või “Borgy ja Bessis”.
Georg on siiani kõige kallim eesti mängufilm, filmi tegemine läks maksma 32,7 miljonit krooni. VES/Sloleht
* The Front Page reports on the concert tour of the Estonian Society’s Mixed choir. The article reverts to the concert-workshop at the Amherst College, where music was interspersed with facts about estonian composers by prof. J. Engelhardt.
* The second item on the Front Page shows Consul General Peeter Restsinski and his wife with members of the Estonian Society in Lakewood, NJ. Consul Restsinksi has recently concluded his appoin-ted time in the United States and returns to Estonia. A number of celebrations were held in his honor, including the one shown here.
* Ilmar Mikiver discusses the turning tide in Europe, as anti-American sentiment continues, precipitated by-and-large by way the Iraqi conflict is managed by the US. Meanwhile, though, politicians like France’s newly elected President Nicholas Sarkozy are making strides to break away from what Mr. Mikiver describes as Charles De Gaulle’s vision for France. While he also wants to repair relations with NATO and the US, Mr. Sarkozy also has a realistic vision that is Euro-centric and Euro-autonomous.
* Vello Helk writes about alternative history. Citing other comments, he compares some of the views held of the past as similar to tales of the stork that brings babies. These overly simplified visions of the past often gloss over problems, or even turn sentiment backwards (in that the US is vilified for not having stepped in to save Estonia from being invaded during WWII, but Russia should be viewed as liberators, even though they deported tens of thousands of Estonians and killed many others.)
* The Estonian American National Council arranged a meeting in conjunction with the West Coast Estonian Days to discuss the roles, cooperation, and future of Estonian organizations in the US. Represen-tatives from many such smaller groups joined the meeting to discuss vital issues.
Baltic Prime Ministers: Question of border crossings EU/Russia summit necessary
Dikli, Latvia, 3 October 2007 – The prime ministers of Estonia, Latvia and Lithuania agreed at their meeting in Latvia that the question of border crossing queues should be raised at the summit between the European Union and Russia in Mafra, Portugal. Estonian Prime Minister Andrus Ansip, Latvian Prime Minister Aigars Kalvitis and Lithuanian Prime Minister Gediminas Kirkilas agreed that long queues are a problem in the Baltic States as well as in Finland, meaning on the border of the European Union. That is why this question should be considered an issue between the European Union and Russia.
The second important topic discussed by the prime ministers was energy. They agreed to follow common energy strategies that would ensure joint activities and co-operation between power companies in increasing service reliability and the connection of local power systems with those of the European Union.
In the discussion about the construction of the Ignalina nuclear power plant, the prime ministers considered the continued co-operation between the companies to be important. The project is, at the moment, in the environmental impact assessment phase. At the end of next year there will be enough information to make decisions about the size and about the possible division of capacities.
Prime Minister Ansip emphasized that the most important decisions connected to the project e.g. choice of reactors, should be reached by consensus between the partners. The partners must also have a complete overview of the basics connected with the project.
The prime ministers also discussed joining the Schengen Agreement on 1 January 2008. The prime ministers confirmed that co-operation has been very good and that joining the Schengen Agreement will be the next step in merging into the EU – it will make the movement of people, and administrative matters in border towns like Valga-Valka, significantly simpler.
Paet: Giving Georgia NATO Membership Action Plan Would Encourage Continuing Reforms
3 Oct – Estonian Foreign Minister Urmas Paet attended a meeting of Baltic and Benelux foreign ministers in Jurmala, Latvia.
At the meeting, the ministers discussed the European Neighbourhood Policy, the EU Reform Treaty, energy issues, and NATO enlargement.
In discussing the European Neighbourhood Policy, the ministers agreed that the EU as a whole must focus equally on southern as well as on the eastern dimension. “We need to avoid a situation in which some member states advocate the southern dimension of the Neighbourhood Policy and others the eastern dimension,” said Paet.
The Estonian Minister also said that the European Neighbourhood Policy should be as flexible as possible and allow for each country to be approached on an individual basis. “Nations differ by their pace of development and achievements,” Paet noted. “Naturally, the commitment of the aspiring nation, and its contribution to the goals of the Neighbourhood Policy, are extremely important,” he emphasized.
The foreign ministers also discussed the EU’s visa requirements. Foreign Minister Paet mentioned that the EU should take steps to simplify the visa process for citizens of Georgia. “Estonia supports starting the visa facilitation process for Georgia,” he confirmed.
In talking about NATO enlargement, Foreign Minister Paet said it was essential to provide NATO Membership Action Plan for Georgia at the next NATO summit, as it would send the right signal and encourage Georgia to continue its reforms.
When the Reform Treaty was discussed, the participants agreed that the set timeline must be followed. “Estonia is satisfied with the Reform Treaty project, and we would like for the reform process to move forward,” Paet asserted.
The foreign ministers agreed that meetings in the same format would be held on a yearly basis.
?President Ilves: Without the University of Tartu There Would Be No Estonian State
Your Majesty Queen Silvia,
Rector Magnificus,
Chairman of the Riigikogu,
Prime Minister,
Dear academic family.
It was here in Tartu, in the intellectual circles of rural peasantry concentrated around the University that the idea of Estonia was born. Without the spiritual refinement created by the University, we would never have become a civilised nation. If we had not had our own intelligentsia already at the end of the 19th century – Estonian doctors, journalists, clergy and lawyers – we would not have been fully fledged to found our own state in 1918.
Yet today, I would like to ask: what was it that enabled our forefathers to accomplish so much?
And what is it that sets the University apart from other colleges and institutions of college education? And why are many so-called ”universities” in fact no universities at all?
At the simplest level, the answer can be found in the Latin (but also German, French, English) word universitas, denoting universality, the quality of being all-encompassing. Yet it would be incorrect to assume that universitas simply means a wide variety of courses. What exactly a university has to offer is secondary. What kind of education – the raison d’être of any university – the students receive, is of primary importance.
Let us make a brief excursion to the sources of western-style education, to ancient Greece. In the days of Socrates, Plato and Aristotle, true education was called paideia. The word paideia is alive even in today’s Estonian, in the word entsüklopeedia (in English, encyclopaedia). In the Platonic sense, paideia was ideal education, which brought out the true, perfect form of a human being. Brought out what we were meant to become.
Paideia comprises three branches of the ancient education: science, art, and philosophy, the classical ideals on which Academia Gustaviana was built. These are also Humboldtian ideals, on which Universitas Dorpatensis, re-opened more than two hundred years ago, was built.
For ancient Greeks, the opposite of paideia was banausia – banal, common, applied knowledge, a term which still lives on in the German language as banausich.
I dare assert that if our forefathers, the alumni of Tartu University, had received banausia rather than paideia here a hundred years ago, then the Republic of Estonia could not have been born 90 years ago. Without all three – science, philosophy and fine arts, in right proportions requisite for each profession: mathematician, theologian, or art historian – a human being is not perfect.
Applied studies – business management, public administration and all that – are certainly necessary. Universitas may offer even such study courses, but if this is the limit of one’s college education, then it is difficult to call such a person educated; then we are not talking about paideia.
It is important to understand that classical education proceeds from the concept of universitas. Universitas has to ensure that a university alumnus indeed has been moulded into his or her ideal shape. Which means that each and every one – a physicist, a scholar of Romance languages, a physician – must be educated also in other fields.
Otherwise, it might happen over and over again that the term ”median”, used synonymously with ”average”, sweeps our sociologists off their feet. Or that we read an article written by a scientist, in which alienation from the western democracy can be detected.
If we wish to be certain that our democratic Estonian state will live, grow and prosper just as in our forefathers’ dream, and in our own dream under the occupying powers, for Estonia to be a perfect ideal, we must be sure that the University – universitas – is educating and cultivating the students with this purpose in mind. And this, in turn, can only be ensured by us – the professors, the government, but also the students, demanding that our motto shall always be paideia.
Congratulations, Tartu University! Through the ages, you have borne different names, such as Academia Gustaviana, Universitas Dorpatensis and Tartu Ülikool, and under each name made sure that talented and clever people in this country could become what they were meant to be.
Vivat!, Crescat!, Floreat! Universitas Tartuensis in aeternum!
|
