Tyr on üksikvõitluse ja kangelaslikkuse jumal muinaspõhja mütoloogias. Teda kirjeldatakse ühekäelisena, kuna legendi kohaselt jäi üks Tyri kätest hunt Fenriri lõugade vahele.
25. augustil lahkus meie hulgast USA poliitik John McCain. Ilmselt on paljud inimesed ka temas üksikvõitlejat näinud. USA Senati demokraatide fraktsiooni esimees Chuck Schumer ütles hiljuti McCain’i elule tagasi vaadates, et tüüpilise poliitiku käitumine on järgmine: kõigepealt kaalub ta egotsentriliselt, millised ühe või teise poliitilise sammu tagajärjed võiksid olla ja alles siis mõtleb selline isik vastavate valikute moraalsete dimensioonide peale, kui üldse. John McCain lähtus aga kõigepealt küsimusest “kuidas oleks õige selles situatsioonis käituda”.
Kui meie maamunal on üldse kedagi elanud, kes kehastas mõjuvõimsat ameeriklast, kelle süda tuksus Eestile, siis oli selleks John Sidney McCain III.
McCain suri läinud laupäeval, just enne 82-aastaseks saamist, olles pidanud kuudepikkust võitlust ajuvähiga. Vietnami sõja ajal sõjavangis olnud McCain oli kaks ametiaega USA Esindajatekojas ning alates 1987. a. esindas ta Arizona osariigi valijaid Senatis. Tema kaks katset kandideerida USA presidendiks läksid luhta.
Oma karjääri algul juhtis McCain tähelepanu Eesti riikliku iseseisvuse hävitamisele Nõukogude Liidu
poolt. 1983. aastal kutsus McCain Balti vabaduse resolutsiooni kaasaautorina rõhutud rahvaid meeles pidama ja toetama nende püüdlusi saada uuesti vabaks. See oli poliitiliselt üldse hea aeg Balti riikide elanike jaoks, kuna 1983 võttis Euroopa parlament Otto von Habsburgi eestvedamisel samuti vastu resolutsiooni meie pürgimuste toetuseks, kriipsutades alla Balti rahvaste õigust enesemääramisele ja
iseseisvusele.
Hiljem seisis John McCain pidevalt Eesti vabaduse eest, jäädes meile ustavaks 35 aasta pikkuse poliitilise karjääri vältel. McCain külastas Balti riike korduvalt, olles “sina peal” paljude meie piirikonna poliitikutega. Esimest korda käis ta Eestis a. 1993 ja viimati kahe aasta eest. McCain mängis olulist rolli poliitilistes arengutes, mis kulmineerusid Vene okupatsioonivägede väljaviimisega Eestis, Lätist ja
Leedust aastail 1994-1995.
Ta survestas USA valitsust, et see nõuaks Moskvalt vägede väljaviimist Baltikumist. John McCain tajus varakult ohtu, mis hakkas lähtuma Venemaalt pärast Vladimir Putini võimulepääsu. 2015. a. Eestit jälle külastades osutas McCain vajadusele tugevdada USA vägede kohalolekut Balti regioonis.
President Arnold Rüütel annetas McCainile 2002. aastal Maarjamäe risti 1. järgu teeneteristi ja kaitseväe juhataja Riho Terras 2016. a. kaitseväe teeneteristi.
Eerik Marmei (Eesti suursaadik USAs aastatel 2014-2017) kirjutas hiljuti Postimehes: “John McCainile
mõeldes tahaks küsida: kes võtab üle vabaduse tõrviku ja räägib Ameerika nimel viisil, mis tekitab respekti ja aukartust nii liitlaste kui ka vaenlaste hulgas”?
Hr. McCaini näol kaotas Eesti suure sõbra ja meie eest seisja. Kahjuks ei tundu teist temasuguse kaliibriga poliitikut ja Balti riikide eest rahvusvahelisel areenil kostvat inimest silmapiiril üldse näha olevat. Ponnistused ajaloolise tõe ja õiguse jaluleseadmiseks meie maailmakaares kestavad aga edasi. Valus on vaadata, kuidas Eestis tümitatakse ja tänitatakse ka teist üksikvõitlejat – kui jutt sellistest siin juba käib – meie justiitsminister Urmas Reinsalu näol.
Eesti Rahvusringhääling (ERR) avaldas hiljuti Toomas Sildami kirjutise “Reinsalu jääb okupatsioonikahjude nõudega taas üksi”, mis annab ülevaate, kuidas praegune suuresti vasakule kaldu ja minu hinnangul okupatsiooni ajas paljuski endiselt kinniolev valitsus (aga ka varasemad viimase aja valitsused) on süstemaatiliselt kõrvale põigelnud kahjunõuete esitamisest Venemaa Föderatsioonile. 43-aastane Reinsalu on juba pikemat aega koos mõningate Läti poliitikutega Kremlile kahjutasu nõuete esitamise rauda tagunud, kuid üksnes piiratud eduga. Võiks öelda, et traagiliselt piiratud eduga. Ma ei oleks isiklikult Eestisse enam kui 27 aasta eest elama asudes osanud näha isegi und sellest, et Eesti koos teiste Ida-Euroopa riikide ja Soomega ei esita Venemaale ridamisi õiguslikke ja poliitilisi nõudeid põhialusena, millele normaalsed ja heatahtlikud riikidevahelised suhted tulevikus tuginema peaksid.
Või kas me ei ela siis absurdi maailmas, kui riik, kes on just sisse õnnistanud memoriaali mitmekümnele tuhandele kommunistide poolt Eestis tapetud ja Siberi avarustes otsa saanud eesti inimesele ei tunne ikka veel vähimatki huvi restoratiivse (heakstegeva) õiguse ja õigusemõistmise vastu? Kaasaja Eesti ei ela järelikult Mc-Cain’i tõekspidamiste järgi.
“Eesti ja Läti justiitsministrid rõhutavad, kui oluline on mäletada nõukogude okupatsiooni inimkaotusi ja uurida kahju hüvitamise nõude võimalusi NSV Liidu õigusjärgselt riigilt Venemaa Föderatsioonilt,” seisab ministrite Dzintars Rasnacsi ja Urmas Reinsalu 21. augusti avalduses, mis järgnes Riias toimunud Eesti ja Läti valitsuste ühisistungile, mis pälvis ka vene meedia tähelepanu. Konkreetsemalt: Vene riigi esindajad rääkisid eetris kummalist ja kafkalikku juttu selle kohta, kuidas NSV Liit olla omal ajal ehitanud üles Balti riikide infrastruktuuri, kuid eestlased ja lätlased ei oska selle eest enam ega ikka veel tänulikud olla.
Valus on kogeda, kuidas valdav osa Eesti erakondadest ühineb sisuliselt ametliku Venemaaga Urmas Reinsalu ja Dzintars Rasnacsi naeruvääristamises ja nende mahategemises (kes soovib, võiks Sildami vastavat artiklit lugeda). Ainsaiks erandeiks on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) koos osaga Reinsalu aatekaaslastest erakonnas Isamaa. Vabaerakond omakorda ei toeta piirilepingu sõlmimist Venemaaga ega loobumist Tartu rahust. Isegi EKRE seisukohad kõnesolevas küsimuses on siit ja sealt otsast mõnevõrra puudulikud.
Miks on Reinsalu jäänud üksiku hundina seda rida ajama? Üks tegur on ebaadekvaatne ettevalmistus nii suureks ülesandeks. Seda puudust annaks parandada.
Kunagine pagulaskond võiks aktiivselt toetada Reinsalu initsiatiivi, aga ka neid, kes hoiavad annekteeritud Petserimaa teemat püsti Eestis. Kui soovime järjepidevalt loogilised olla ja usume, et Krimm annekteeriti õigusvastaselt, siis oleks ju kummaline asuda seisukohal, et Petserimaa ja Narva taguste valdade annekteerimine Putini kunagise eelkäija Stalini poolt oli selle asemel juriidiliselt “kosher”.
Jüri Estam
