President Kersti Kaljulaidi sõnul vajab iga muusik lisaks andele ja töökusele ka head instrumenti. Foto autor on Ann Vaida.
Vaid napi kahe aastaga on Eesti pillifond peamiselt Eesti ettevõtjate abiga suutnud soetada üheksa haruldast keelpilli ja kaks poognat. Eesti pillifond annab investoritele kuuluvad instrumendid Eesti muusikutele tähtajaliseks kasutamiseks.
Ajalooliste meistripillide ainulaadsus
Kui enamus pille kuluvad ajaga ning muutuvad lõpuks suisa kasutuskõlbmatuks, siis nn kuldajastust (16. -19. sajand) pärit keelpillidele lisab aeg väärtust – pilli kõlaomadused paranevad ning ka turuväärtus kasvab. Sellest ajastust pärit keelpillid – viiulid, tšellod ja altviiulid – on maailmas muutunud eripäraseks investeerimisobjektiks.
„Pilli investeerimine on võrreldav investeerimisega hinnalisse maali. Erinevus on vaid selles, et kui kallihinnalist maali naudib enamasti selle omanik oma elutoas, siis meistripilli peab väärtuse kasvatamiseks mängima ning nõnda saavad paljud muusikasõbrad sellest rõõmu tunda,“ selgitas Eesti pillifondi juhatuse liige Marje Lohuaru.
Eriline pill vajab erilist muusikut
Möödunud aasta kevadel toimunud pillifondi kõrgetasemelisel keelpillikontserdil rääkis Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid: „Selleks, et saada rahvusvaheliselt tunnustatud interpreediks
– keelpillimängijaks, ei piisa ainult andest ja töökusest. Lisaks peab olema õnne ja muusiku kätte peab sattuma instrument, mis tõeliselt kaunilt kõlab.“
Eesti pillifond annab ekspertkogu ettepanekul unikaalsed meistripillid Eesti parimate muusikute kasutusse. Pillide soovijaid on paraku oluliselt rohkem kui pillifondil pille. „Meil on palju suurepäraseid muusikuid, kelle andekuse avaldumisele ja karjäärile saab takistuseks kõrgelt koteeritud meistripilli puudumine,“ tõdes Marje Lohuaru.
Kultuuriminister Indrek Saar ja Eesti pillifondi juhatuse liige Marje Lohuaru. Foto: Rait Tuulas
„Kui tavalisel pillil mängides kulub pool aega selleks, et peita pilli vigu, siis meistripillil mängides seda tegema ei pea ning saab keskenduda muusika nüanssidele ja peensustele. See annab väga palju esitusele juurde,“ rääkis Eesti Riikliku Sümfoonia Orkestri tipptšellist Theodor Sink, kelle kasutuses on alates märtsist ligi 200-aastane Prantsuse meistri valmistatud tšello.
Linda-Anette Verte, kes on Vanemuise teatris kontsertmeister ja mängib 18. sajandist pärit viiulil, lisab, et meistripill võimaldab tal väljendada muusikas kõike seda, mida sisemine kõrv kuuleb, aga millele iga pill ei reageeri. „Maagia sünnib kui end instrumendile avada ja tema siis ennast vastu avab. Välismaal on hea instrumendi olemasolu elementaarne. See on see kurb osa, et Eesti muusikud endale ise selliseid pille lubada ei saa,“ sõnas Linda-Anette Verte.
Nii Theodor Sink kui ka Linda-Anette Verte võrdlevad enda kasutuses olevat pilli inimesega. „Vanal ja heal meistripillil mängimine on nagu suhtlemine väga intelligentse ja tundliku inimesega. Reageerib heale, aga loomulikult ka valele ja halvale mõttele ja võib oma tujukuses ka üldse mitte vastata. Aga see on tohutult põnev, nagu huvitavate inimestega suhtlemine,” kirjeldas Linda-Anette Verte. „Mida ägedam ja sisukam inimene on, seda kauem läheb aega, et teda tundma õppida ning sama on pilliga. Ma ei saa öelda, et olen minu kasutuses oleva meistripilli lõpuni avastanud, aga sinasõbrad oleme küll,“ rääkis Theodor Sink.
Uutmoodi metseenlus
Eesti Pillifondi näol on tegu uutmoodi metseenlusega. Kui tavapäraselt toetab ettevõtja kultuuri, siis tal puuduvad ootused majanduslikuks kasuks. „Pillidesse investeerimine on veel mõnevõrra tundmatu valdkond, kuid selle vastu on suur huvi. Ettevõtjad ja paljud teised tahavad toetada kõrgkultuuri. Uutmoodi võimalus ühendada vaimsed huvid majanduslikega on leidnud äriringkondades positiivse vastuvõtu,“ selgitas Marje Lohuaru.
„Eesti Pillifond on hea näide, kuidas riigi ja erasektori koostöö saab aidata kaasa Eesti kultuuri arengule ja et suurepäraseid investeerimisvõimalusi on võimalik leida ka kultuurivaldkonnas,“
rääkis kultuuriminister Indrek Saar enne kontserti, kus anti üle perekond Sapožninitele kuuluv ligi 400 aasta vanune viiul.
Eesti Pillifondi toimimispõhimõtetega sarnaseid väärtuslike keelpillide fonde tegutseb paljudes kõrgkultuuri väärtustavates riikides. „Kõrgelt koteeritud rariteetsed pillid on äärmiselt kallid, kuid ilma nendeta keelpillikultuur ega muusikud rahvusvahelises konkurentsis silma ei paista. Seega on oluline selle nimel pingutada ning luua kõik võimalused meie muusikute annete avaldumiseks,“ sõnas Marje Lohuaru.
Eesti Pillifondi kollektsiooni kuuluvad unikaalsed muusikainstrumendid on valmistanud peamiselt Itaalia ja Prantsuse meistrid ajavahemikus 1610 kuni 1904. Kollektsiooni vanim pill on ligikaudu 400 aasta vanune Itaalia meistri Giovanni Paolo Maggini viiul.
Lisaks Itaalia meistrite Nicola ja Giuseppe Gagliano, Enrico Catenari, Celeste Farotti parematele pillidele kuuluvad kollektsiooni ka kolm Prantsuse meistrite Auguste Sébastien Bernardel (Père) ja Francois Fourrier tippklassi instrumenti ja üks varane Inglise altviiul, mille valmistas ajavahemikus 1650-1700 meister Thomas Urquhart.
Jaanika Palm
SA Eesti Pillifondi tegevust on võimalik toetada, tehes annetuse fondi arvele EE382200221063297590. Annetuse tegemisel palume märkida selgitusse „annetus” ja oma isikukood, kui soovite annetuse deklareerida.
Lisainfo: www.pillifond.ee
Mis on muusikuna teie suurimaks unistuseks?
Linda-Anette Verte, SA Teater Vanemuine, orkestri kontsertmeister:
„Ma armastan Eestimaad ja armastan reisida. Ja loomulikult muusikat ja viiulimängu. Seega ideaalmaailmas tahaksin, et need kõik oleksid omavahel seotud. Et muusikukarjäär võiks mind viia nii kodumaale kui ka mujale, vaatamata sellele, kus parasjagu elan. Päris kodu on muidugi
Eestis, aga unistan, et saaksin võimalikult palju jagada seda, mida teen. Erinevates paikades ja koosseisudes: solistina, kammermuusikuna ja orkestrandina. Unistama peab.”
Theodor Sink. Foto: Meelis Meilbaum
Missuguseid eeliseid meistripillil mängimine muusikule annab?
Theodor Sink, ERSO tšellorühma kontsertmeister:
„Soolomängus ning ka suuremas kammerkoosseisus esinedes on tihtipeale probleemiks keskpärase pilliga mängides kõlaline projektsioon, st. kui palju pill publikusse kostab. Mängija võib väga hea olla, aga pillil tuleb piir ette. See on terav probleem. Meistripill võimaldab projektsiooni ilma igasuguste raskusteta. Kui on hea pill, on võimalus paremini enda võimed näidata, mistõttu pakutakse rohkem võimalusi soleerimiseks, sest inimene ja ka pill on selleks võimelised. Mulle on selle lühikese aja jooksul, mil mul on meistripill olnud, lisandunud päris palju sooloesinemisi.”