Riiklik Inglise Kolledž oleks pidanud saama linna parimaks kooliks või vähemalt pakuti see eesmärk välja tulevastele õpilastele. Koolimaja ehitati Tallinnasse Narva mnt. 57 (nüüd 25), Uus-Sadama tänava ligidal. See ehitati lastevanemate raha eest, kes olid peamiselt sõjaväelased. Neljakorruseline ehitis oli 88 m pikk ja sisaldas ruume igaks õppeotstarbeks. Katusel oli ette nähtud isegi lasketiir.
See instituut pidi kandma Riikliku Inglise Kolledži nime. Mu vanemad kindlasti lootsid, et astun selle esimesse klassi, kui see avatakse. Kuid sündmused väljaspool Eestit muutsid nende soovi.
Algkooli astumiseks oli vajalik osata lugeda ja kirjutada. Mu vanematel oli teenija, kelle ülesanne oli mulle lugemist õpetada. Neist õppetundidest mäletan ma vaid ühte tühist episoodi. Ma pidin lugema aabitsast sõnu, milles esines sõna aga. Mina lugesin talle: „aa-gee-aa“, tema kordas: „aga“ ja mina vastu: „aa-gee-aa“! Küllap mu kannatlik õpetaja võitis lõpuks ja mina omandasin lugemise põhimõtte.
Enne kooli algust viis isa mind ühte kooli (vist Prantsuse lütseum), mis oli mu tulevasest koolimajast üle tee, koolikatsetele. Mida küsiti ja kontrolliti, ma ei mäleta, aga nähtavasti oli mu tase rahuldav.
Kui kool 1940. a. sügisel algas, olid muutused juba alanud. Koolimajja oli ümber kolinud Tallinna Õpetajate Seminar Vene tänavalt ja mina astusin selle harjutuskooli I B klassi.
Olin lühike ja seetõttu pandi mind klassis ettepoole istuma koos teiste lühemate lastega. Klassikaaslastest on mälus Taimi Kaerma ja mu pinginaaber Jüri Tõniste. Tagapool klassis istus koos pikematega Einar Ein. Kõik teised on mälust nagu pühitud. Einariga olime sõbrad ja
meil oli kirjavahetus ka kohe peale sõda, kui ta Inglismaale oli saanud.
Kas nii nägime välja? Foto Haapsalu muuseumist.
Koolist mäletan niipalju, et ühel päeval jagati igale õpilasele üks mandariin. Õpetaja seletas, et neid saatis meile seltsimees Stalin armastusest ja et ta saab meist, õpilastest, hästi aru, kuna ta ise oli kord õpetaja olnud. Selle järgi pidime kirjutama Stalinile üheleheküljelise tänukirja. Ma muidugi kirjutasin ka ja illustreerisin seda Eesti lippudega. Üllatus tuli, kui me õpetaja andis mulle mu kirja tagasi üteldes, et viigu ma kindlasti see kiri oma vanematele, sest mu illustratsioonid ei olnud sobivad. Viisin kirja koju ja andsin isale. Mäletan sellest episoodist ka veel seda, et isa võttis Eesti laualipu kirjutuslaualt ära ja pani sahtlisse, lukustades selle minu nähes. Mida järeldada? Esiteks, et ma oskasin esimeses klassis kirjutada ja teiseks, et olime ohus ja pidime olema ettevaatlikud.
Koolist ei tule rohkem meelde, sest teised muudatused mu elus olid suurema mõjuga. Nimelt laupäeval, 21. juunil 1941 ründas Saksamaa Nõukogude Liitu. Isa aimas seda ette, kui kuulis oma varjatud raadios Saksa saatjast käsku Saksa laevadele, et nad Balti rannast eemale tõmbaksid. Seoses lilleäriga tundis ta Rae mõisa omanikku ja nagu temaga kokku lepitud, viis isa meid reedel taksoga Rae mõisa. Ise läks ta tagasi linna, et lilleäri avatunad hoida. Vist esmaspäeval võttis Vene sõjavägi kõik Tallinnast väljuvad teed oma kontrolli alla.
Vast kuu aega hiljem tuli käsk Rael varjul olevatel inimestel lahkuda, sest just selle ümbrusse oli oodata Tallinna kaitselahingut liginevate sakslaste vastu. Ema laskis meid vankriga viia mõisast Jüri küla metsa äärde Sepa tallu. Kui lahing algas, läksime koos talurahva ja suure hulga tallinlastega sügavamale metsa. Metsa põhjaservas oli kivimürakatest aed. Sealt oli üle lageda heinamaa vaade Tallinnale. Varsti kuulsime suurt raginat ja sõjakära. Öösel oli taevas Tallinna kohal tulekahjudest punane. Ema oli mures, sest isa oli linnas. Siiski olevat ta lohutanud seal teisi varjulisi, et pole muret, et ta mees on ju tuletõrjuja (mis muidugi ei vastanud tõele.)
Päev või kaks peale lahingut olime juba vankris teel Tallinna. Laibad olid juba üles korjatud, kuid ühes kraavis nägin siiski üht surnud vene madrust. Ema käskis mul mujale vaadata. Mõtlesin, et ehk see oli seesama kena madrus, kes meid mõisa hoiatama tuli.
Koju jõudes oli suur rõõm, kui isa juba meid seal ootas. Ta oli Nõukogude mobilisatsiooni ja lahingu üle elanud, varjates end ühe noodiäri keldris Vene tänaval, üle tänava Tallinna peapostkontori hoonest, mida punaarmee kasutas peakorteriks. Ta arvas, et vaenlase nina all
oli kõige kindlam koht end varjata.
Sügisel hakkas kool jälle käima uues okupatsiooni olukorras. Hitler meile mandariine ei saatnud, aga muutis meie uhke koolimaja tagala sõjaväehaiglaks, aga ka 15 õpilasega saksa kooliks. Meie algkool viidi üle Raua tänav 32 21. Algkooli hoonesse, kus käisime pealelõunases vahetuses pärast nende koolitunde.
Mis riideid me kandsime? Mul pole sellest midagi täpset meeles. Oleks olnud tore, kui sel ajal oleks olnud keegi, kes oleks kirjeldanud igapäevast elu, nagu seda nüüd teeb Viido Polikarpus selle ajalehe veergudel praegusest elust.
Kandsime lühikesi pükse ja sukad tulid üles sääreni. Sukki hoidsid üleval tripid, mis omakorda olid kinnitatud aluspükstele. Mäletan et olid lühikesed püksid, sest kaklesin kord ühe rauakaga ja mu püksisäär jäi trepi käsipuu pulga taha kinni rebides püksid vööni kaheks. Arvasin, et nüüd tuleb range karistus, aga selle asemel vaatas korrapidaja-õpetaja mulle haleda näoga otsa ja
saatis mu koju. Vist mõtles, et see, mis mind kodus ees ootab on rangem karistus kui temalt.
1943/1944 aasta talvel olin IV klassis ja olin 10 aastat vana. Hakkasid pommitamised. Kui need 1944. aastal hilistalvel tihenesid, viisid mu vanemad mind Haapsalusse ja mu side TÕSA-ga katkes. Mind jäeti ühe vanapaari hoole alla. Vanemad sõitsid rongiga edasi-tagasi Tallinna ja Haapsalu vahet, sest neil oli käsk lilleäri lahti hoida, kuigi vaevalt keegi lilli ostis.
Märtsipommitamise ajal juhtusid nad mõlemad olema Tallinnas. Mu Haapsalu lahe äärsest ajutisest kodust oli selge vaade Tallinna poole. Kuulsin kohutavat pommitamise müra, kuigi olime 100 km kaugusel. Tõusin uudishimust voodist, vaatamata sellele, et põdesin külmetust. Kirdes paistis punane kuma. Mu hooldajad, kes olid ka välja tulnud, ütlesid mulle: „Arved, seda Tallinna pommitamist su vanemad küll üle ei ela!“ Mäletan et hakkasin kurvalt mõtlema, mida teha. Küsisin hooldajatelt, kas võiksin nende juurde jääda, kuni mõni sugulane, kes veel elus on, tuleb mulle järele. Aga päev hiljem taastati raudteeliiklus ja mu vanemad tulid mind lohutama. Siitpeale oli ema alati minuga koos kuni põgenemiseni.
Palju hiljem kuulsin, et TÕSA lõpetas ajutiselt tegevuse peale pommitamist ja sellega minu TÕSA IVb klass lakkas olemast. Enamus mu koolikaaslastest elasid pommitamise üle linnas olles ja 50 aastat hiljem kogusin ma sellest kohutavast ööst nende mälestusi. Need on nüüd albumina Eesti Rahva Muuseumi arhiivis.
Kuna oli karta, et ka Haapsalut pommitatakse, viis ema meid Martna külla. Saime toa Saagelmani küla kaupluse teisele korrusele. Sel kevadel käisin külakoolis, mis asus 2 km kaugusel kauplusest. Õpilased tulid kooli, kui neile parajasti sobis ja õppimist ei võetud tõsiselt.
Suvi talus oli omamoodi elamus; aitasin loomi talitada ja talutöödega, kui lubati. Huvitav oli joota vasikaid, sest kui panin käe vasika suhu, hakkas see kohe seda oma kareda keelega imema. Kord olin heinaküüni katusel, kui talumehed talgute korras selle rookatust parandasid. Kuulsime lennuki mootorimüra, aga kuna oli pilvine, me ei näinud lennukit. Mehed arvasid, et pole midagi karta ja töö käis edasi. Aga järsku lakkas lennuki mootori põrin ja siis kuulsime, kui ta vingudes alla sööstis ja kusagil plahvatas. Õhtul selgus, et ta lendas justkui meelega ühte talumajja meist 2 km kaugusel süüdates talu ja surmates omaniku. Sellel suvel sain 11 aastat vanaks.
Suve lõpupoole räägiti suurtest võidukatest lahingutest Sinimägedes, aga samal ajal lähenes meile kahurimürin. Näis nagu keegi oleks suurt trummi löönud. Ühel septembri hilisõhtul laskis ema panna paar kohvrit ja ühe seljakoti vankrile ning naabritalu mees viis meid saapapaari eest Haapsalu rongijaama. Keskööl saabus isa Tallinnast rongiga meile vastu ja sama rongiga
sõitsime Tallinna. Kuna see oli viimane rong enne Tallinna langemist, hoidis isa meie sõidupileteid alles. Peale ta surma andsin ma nad Okupatsioonide Muuseumile (nüüd Vabamu ehk Okupatsioonide ja vabaduse muuseum).
Tallinnasse jõudes oli päike juba väljas. Isa leidis kärumehe, kes viinapudeli eest viis meid sadamasse. Samal õhtul lahkusime Eestist saksa kaubalaeval, mu vanemad jäädavalt. Inimesed laeva pardal vaatasid linna poole sõnatult. Oli mahe päikeseloojang. Mitmest kohast
tõusid suitsusambad, kus vist midagi õhku lasti. Laeval räägiti, et lahkume vaid ajutiselt.
Minule katkes side Eestiga 30 aastaks. 1974. a. külastasin Tallinna esimest korda peale põgenemist. Pidin kaks ööd Viru hotellis ööbima. Mu kolmel päeval linnas julgesin vaid sugulasi külastada. Alles 55 aastat peale põgenemist algas mul tihe side TÕSA tolleaegsete noortega
seda tänu klassivennale Einarile.
Alates 1996. aastast õhutas ta klassivendade ja -õdede kokkutulemisi, millele järgnes tal mõte koolinoorte elulugusid koguda. Elades peamiselt Inglismaal, palus ta kohalikuks koordineerijaks
Taimi Varrese (Kaerma), keda aitasid Lia Öpik (Juhanson) ja Elve Kaigas (Veigel).
Taimi leitud andmed näitavad, et nelja aasta jooksul kuni sõja lõpuni oli meie klassides 84 (A-klassis 40 ja B-klassis 44) õpilast, kellest pooled olid klassi koosseisus kõik neli aastat. Peale sõda nõukogude ajal katkes enamikul üksteisega side. Ajaks, kui Eesti vabanes, olid neist 28 surnud või jäänud teadmata kadunuks. Rootsi või Saksamaale oli põgenenud 11 inimest. Eestisse jäänud jätkasid õppimist TÕS Harjutuskoolis.
Põgenenud pered siirdusid enamuses edasi Ühendriikidesse või Kanadasse, kuigi teekonnad sinna läbisid mõnel Brasiiliat või Lõuna-Aafrikat enne kui Ameerikasse jõuti. Einar (Ein) Sanden
siirdus Inglismaale, kus temast sai mitme raamatu autor. Tõnis Nõmmiku tee viis teda Kanadasse, aga sealt sai ta kutse tulla tagasi Eestisse, kus teenis mitmeid aastaid Eesti kaitseväe peakaplanina. Andu Lauba pani juured maha Seattle’is, kus töötas Boeingu firmas ja
õhtuti õpetas Eesti noortele rahvatantsu, milles osalesin ka mina. Svea Tracey (Almos) osales tihti Lääneranniku Eesti Päevadel, kus kohtasin teda endiste Geislingeni Eesti Gümnaasiumi
õpilaste kokkusaamistel. Maie Teene (Kiive) töötas sotsiaalnõunikuna lastekaitses ja toimetas bülletääni Minnesota eestlastele. Rein Pirn valis elukutseks arhitektuuri, milles sai tunnustust
akustika alal. Allakirjutanu töötas viimati rahvusvahelise kosmosejaama arendamisel.
On üllatav, kui tugev side on meil püsinud, kuigi rohkem kui poolsada aastat on möödunud ajast, kui viimati istusime koos koolipinkides. Nagu mainitud, oli meie esimene kokkutulek Tallinnas 1996. Ajaga on kokkutulekud tihenenud ja nüüd kohtuvad Tallinnas elavad semud kaks korda aastas mõnes restoranis või Tõnis Nõmmiku kodus. Selle artikli kirjutamise ajal on neil 47 kokkutulekut peetud. Ajaga on osavõtjate arv vähenenud, aga veel praegu leiab ligi tosin noort energiat tähistada sünnipäevi või jäädvustada tegevuse järjepidevust fotoga. Nad on tihti ka kogunenud, et neid külastavaid välismaa koolisemusid tervitada (mina kaasa arvatud). Loodan neid jälle kohata tuleval laulupeol 2019.
Minu huvi liituda selle seltskonnaga oli meelde tuletada oma enese koolipäevi, kuna sellest ajast on mu mälus kui lünk. Sattusin TÕSA-laste elulugude toimetamisele, kui Einar Sanden raske autoõnnetuse tõttu ei saanud seda jätkata. See au langes mulle. 31 endist TÕSA-last pani paberile oma lühieluloo, mis nüüd on albumina Eesti Rahva Muuseumi arhiivis Tartus. Kogutud on ka kirjutisi märtsiööst ja koolikatsetest. Kogu materjal albumis ja lisalehtedel on 240 lehekülge ja annab ülevaate, mida meie läbi oleme elanud. Seega peaks see ajaloolise väärtusega olema. Materjal näitab, et oleme Eestis ja ka teisel pool lompi nii mõndagi saavutanud. Kaks meist on teeninud isegi Eesti riiklikke teenetemärke.
Albumile saime ka kaastööd ühelt endiselt kooliõpetajalt, pr. Helbe Mikkelsaarelt. Ta õppis Nõukogude esimese okupatsiooni ajal Tallinna Seminaris õpetajaks. Ta mäletab järgnevat koomilist lugu: „Internatsionaal oli tollal Nõukogude hümn. Muidugi tegime sellele omad uued sõnad, parodeerides kogu laulu. Selle vältimiseks pandi aktuse ajal iga klassi rea kõrvale õpetaja seisma. Minu kõrval oli meie klassi kõige parem laulja. Kui Internatsionaaliks lahti läks, laulis ta kõvasti ja selgelt ja absoluutselt õigete sõnadega, aga nii viltuse viisiga kui üldse võimalik. Katsu siis tõsist nägu pidada! Meie rea juures seisev õpetaja oli hoopis segaduses, sest temal polnud aimu, et tegu oli inimesega, kes väga hästi viisi pidas.“ Olid rasked ajad, olid keerulised ajad, aga oli ka sõprust ja koosmeelt.
Texases, septembris 2018
(Olgu Pr. Varres ja pr. Raig tänatud abi eest selle artikli koostamisel).
Arved Plaks
