VES 43 – 28. oktoobril, 2007

“Aga ükskord algab aega”
Kodumaine VAT Teater New Yorgis

Tanel Saar, Margo Teder, Katariina Lauk ja Janek Sarapson VAT teatri etenduses Kalevipoeg. Foto: VES

Eesti teatri Achilleuse kannaks on olnud keelepiiri ületamine. Väikerahvad saavutasid lavalise maailmakuulsuse tavaliselt näidendite tõlkimisega suurtesse keel-tesse, millele järgnes eten-duste andmine tooniandvates välismaa teatrites. Niisuguse dünaamika mus-ternäiteks peetakse Ibseni norrakeelse loomingu kiiret läbimurdu rahvusvahelisse repertuaari. Algkeelsete tekstide omapäraselt teat-raalsete lavastuste viimine välismaa festivalidele näib olevat tänapäevane moodus tähelepanu pööramiseks vähemtuntud kultuuride teatrielule. Üheks seda laadi teerajajaks osutub Shveitsis elunev Markus Zohner, kelle “Kalevipoja” tõlgendus VAT Teatri eesti näitlejatega nägi lavavalgust 2003. aastal Tallinnas. Selle tükiga on antud etendusi mitmel maal, ning 19. ja 20. oktoobril jõudis “Kalevi-poeg” New Yorgi Eesti Majja.
Et säherduse dramati-seeringu tõi meile saksa keeleruumist pärit lavastaja tundub kuidagi kodusena, sest teatavasti laenas saksakeelse haridusega Kreutz-wald shveitslaselt H. D. Zschokkelt oma karskuseteemalise jutu “Wina-katk.” Kodusena peaks resoneerima ka minimalistlikult sõnakasin lavastus. Soome-ugrilased on ju, välja arva-tud muidugi purjuspäi, sõnaahtrad. Zohneri “Kalevipoja” psühho-füüsilised, erootilised ja kohati humoorikad etteasted aitavad omakorda meie teatripublikul kaasaega jõuda. Eriti tähelepanuväärseks osutus VAT Teatri näitlejate ansambel: Katariina Lauk, Tanel Saar, Janek Sarapson ja Margo Teder.

Loe edasi Kultuuri leheküljel

Katariina Lauk (esiplaanil) ja Tanel Saar lavastuses Kalevipoeg. Foto: Siiri Lind

Ajaloo kude ja lõim

Ilmar Mikiver

Ajaloo lõim on faktid. Ajaloo kude on nende tõlgendus – kas objektiivse informatsiooni allikana või subjektiivse argumendina vaidlustes. Siinseil veergudel on hiljuti avastatud kolmas kategooria – “kurejutud” ehk olematute sündmuste kirjeldamine, nagu nt. et vastsündinud beebisid toovad toonekured või et Puna-armee „vabastas“ Eesti. Nende lõimestamine, st, lülitamine ajaloo-annaalidesse, on tekitanud monstrumliku probleemi ajaloolastele, kes püüavad piirduda vaid faktidega. Sakslastel on selle jaoks oma sõna – Vergangenheitsbewaeltigung – “mineviku-lõimestus”. Sellest kirjutab lähemalt Washington Posti Ida-Euroopa ekspert Anne Applebaum oma hiljutises reportaazhis Tallinnast.
Applebaumi artikli pealkirjaks on „Tulevik kutsub Eestit“ ja selle põhiteemaks on Eesti suhteliselt õnnestunud hakkama-saamine oma mineviku-lõimestusega, esmajoones tänu küberneetika, st. informatsiooni-tehnoloogia edukale ra-kendamisele majanduses ja poliitilises elus. On saavutatud rahuldav majanduskasv, nõukogude-aegsed betoonimürakad (üürikasarmud) on linnapildist kadumas ja asendumas moodsa arhitektuuriga, nii et on tekkimas loomulikud eeldused lihtsalt „kurejuttude“ eiramiseks. Sama protsess toimub ka teistes Kesk-Euroopa maades, täheldab ameerika ajakirjanik, jätkates:
„Kesk-Euroopa riikide majandused ei ole enam „surivoodi juhtumid“ ega saa keegi kesk-eurooplasi enam nimetada „oma vaesteks naabriteks“. Sedamööda, kuidas suureneb ungarlaste, poolakate ja balti rahvaste iseteadvus ja edukus, on neil üha rohkem õigust nõuda tunnustust oma saavutustele maailma avalikkuses“ (WP, 16. okt.)
Suur osa Applebaumi artiklist on pühendtud Kesk- ja Ida-Euroopa lähiajaloo konflikteeruvaile tõlgendustele nende maade päriselanike ja Vene (Nõukogude Liidu) okupatsioonivõimude vahel. Ta loetleb järgmisi lahendamata (st. lõimestamata) probleeme:
Ukraina tõendusmaterial selle kohta, et 1931-32 aastate näljahäda, milles hukkus 7 miljonit inimest, oli tegelikult Stalini instseneeritud rahvamõrv…. Et sama kehtib ka 1940. aasta massimõrva kohta Katõni metsas Nõuk. Puna-armee poolt okupeeritud Poola osas, kus Stalin hukkas 20 000 Poola ohvitseri kuklalaskudega … Et 1956. a. oktoobri-rahutused Ungaris tähistasid terve rahva ülestõusu, mille Nõuk. Liit maha surus relvastatud invasiooniga…. Ning et lahendamata on ka tänavusel „Pronksmehe ööl“ toimunud Eesti-vastased märulid Tallinnas ja Moskvas. Vene ajaloolastele on kõik need sündmused muidugi „kurejutud“. St. et neid ei ole olnudki.
Oma mineviku integreerimisega on olnud kimbus ka Saksamaa, kuid erinevail põhjustel. Olles aktsepteerinud holokausti (kuigi kahekümne-aastase hilinemisega, nagu märgib Applebaum), on sakslased püüdnud leida lunastavat huumorit Hitleri ajastu paikapanekuks.
Üheks sellesisuliseks katseks loeb Wall Street Journali kaastööline, saksa kirjanik Konstantin Richter, aasta algul Berliinis esilinastunud filmi „Mein Führer:“, mida reklaamiti kui „komöödiat Hitlerist“. Richteri järgi on selles kõik vajalikud komöödia elemendid olemas, kuid – puudub huumor. (WSJ, 5. jaan.)
Filmi peaosalist kehastab filmis juudina kujutatud näitleja Ulrich Muehe. Muehe pääseb Ausschwitzi surmalaagrist eluga tänu oma oivalisele sarnasusele Hitleriga nii välimuselt kui kõnes. Ta palgatakse Hitleri ihukaitsesse juhuks, kui „Führeri“ endaga peaks midagi juhtuma. Kujutlege vaid – juut Hitleri ihukaitses!
So far so good. Film ei toonud aga mingit kassa-edu ja selle produtsent ütles: „Me ei tea, kas oleme ikka teinud komöödia“.
Kirjanik Richteri kommentaar sellele meenutab üht populaarset kõnekäändu:
„Maailma kõige lühem raamat on „Saksa huumori ajalugu“.

Kodakondsuse ja keeleoskuse probleemidest

Vello Helk 20.10.2007

N.Liidu lagunemisel said selle impeeriumi välismaal paiknevad kodanikud automaatselt õigusjärglase Venemaa kodakondsuse. Siiski mitte Balti riikides, kuigi õiguslikult peaks see kehtima ka okupatsiooni käigus siia asunud/asustatud nõukogude kodanike kohta.
Moskva on kogu aeg nõudnud, et neile antaks Eesti kodakondsus, et nad saaksid jätkata ja tugevdada oma vahepeal saavutatud mõju ja võimu.  See nõue põhineb Venemaa väitele Eestist kui põlisest vene alast. Selle kohaselt on Eesti ka venelaste kodumaa, nii et neil peavad olema vähemalt samad õigused kui eestlastel. Või koguni suuremad, sest sellega kaasneb vene keele kuulutamine teiseks riigikeeleks, nii et nagu N.Liidu ajal pole venelastel vaja õppida eesti keelt, küll aga eestlastel vene keelt. Ei taheta tunnustada eestlaste eesõigust oma maale. Kodakondsuse nõudeid loetakse diskrimineerimiseks.
Nagu kirjutab Mart Nutt, kuuluvad kodakondsus- ja rändepoliitika Euroopas rahvuslike huvide hulka. See eeldab laia konsensust, kui nendes tehakse muudatusi. Muidugi leiab populismi ka vanades demokraatiates. Kuid reeglina valitseb ühiskondlik kokkulepe: rahvuslike huvidega ei mängita. Kõrvutades Eesti kodakondsuspoliitikat teiste Euroopa riikide omaga, ilmneb, et see on üks liberaalseimaid (Maaleht 11.10.).
Kodakondsuse omandamise tingimuseks on ka keele- ning põhiseaduse eksami sooritamine. Mõte on eeskätt selles, et kodakondsuse saaja mõistaks eesti keelt tasemel, mida tal on vajalik Eesti ühiskonnas toimetulemiseks ja oma õiguste kaitsmiseks. Seejuures on Eestis kodanikel ja mittekodanikel vähe õiguslikke erinevusi. Põhiline õigus, mis kuulub üksnes kodanikele, on õigus valida Riigikogu. Erinevalt paljudest riikidest on Eestis kodanikel ja mittekodanikest residentidel samad majanduslikud ja sotsiaalsed õigused.
Nn. kodakondsuspoliitika liberaliseeri-mine tähendab eesti keele oskuse nõude kaotamist kodakondsuse saamiseks. Kõiges muus ei ole midagi liberaliseerida. Et eestlaste seas on selline lähenemine ülimalt ebapopulaarne, siis on rahvuslike huvide õgvendamise tallermaaks venekeelne ajakirjandus, nii piiritagune kui kodumaine. Eestimeelseid poliitikuid tembeldatakse lausa fashistideks, et vähem informeeritud vene valijale selgelt näidata, kes on tema vaenlased.
Selle kohta ütleb Andres Herkel: ”Kui meie sallivuse mõõdupuuks seatakse mõni ebarealistlik eeldus, olgu see näiteks kakskeelsuse sisseviimine või ka ülepaisutatud mõõtmetega võõras pühakoda, siis tuleb öelda, et see on lõks, kuhu me ei astu. Sallivus on kahtlemata väärtus, aga kui seda järgides seatakse ohtu iseenda identiteet ja kestmine, siis on midagi valesti. Enesetapu pidamine altruismiks on ebanormaalne ja minu meelest ka ebamoraalne” (Eesti Päevaleht 18.09.).
Ka Taanis nõutakse kodakondsuse taotlejatelt keeleoskuse eksamit. Sellega seoses on tekkinud probleem: umbes sadakond asüüli saanud isikul on tortuur põhjustanud ajurikke, mis ei võimalda teiste keelte õppimist, sellega ka mitte taani keele eksami sooritamist. Neile soovitatakse teha erand, mis aga seni pole õnnestunud, sest see oleks põhimõtete rikkumine. Nõukogudeaegne ajupesu tortuur on nähtavasti mõjunud samal kombel venekeelsetele kolonistidele, kuid peamiselt ainult eesti keele suhtes.
See on väga laiahaardeline teema, milles kipub domineerima hala venelaste probleemidest, rõhuasetusega eestlaste suunas, kes olevat ikka kõiges suurimad süüdlased. Lõpuks noppeid Mihkel Muti artiklist ”Kui ei taha, siis ei saa” (Postimees 9.10): ” Eestlastel lihtsalt seostub ajaloo tõttu kõige venelikuga nii palju negatiivset, et nad ei saa selle keele kõnelejaid en gros kohe emmata. Seepärast oleks kohaliku keele õppimine venelaste poolt pigem signaal heaks läbisaamiseks, omamoodi lepitusohver. Toodagu see. On palju korratud, et venelastel on võrreldes teiste koloniaalrahvastega see iseärasus, et erinevalt nondest ei tunnista nemad kõiki oma koloniaalvallutusi vallutusteks. Sellel on otsene järelm integratsioonile. Iga inimene peaks täiskasvanuks saades endalt küsima, kuidas ma olen siia sattunud, mida ma siin teen? Aga kuidas saabki tõestada integratsiooni vajalikkust neile, kes usuvad, et a) need maad on põlised Venemaa osad, järelikult nemadki on siin kodus, või b) et neid on siia sõbralikult palutud?”
Tegelikult polekski vaja vägisi integreerida kedagi. Piisaks sellest, kui ollakse normaalsed tsiviliseeritud inimesed. Eks see kehti ka paljudel juhtudel igapäevases elus. Et see aga on raske, tõdeb ka Mihkel Mutt, eriti kui grupp on getostunud ja kõrval Idas möllab võimas generaator, mis kehutab toimunuga mitte leppima.

LUGEJA KIRJUTAB:

Härra Helki ristisõjad

Nii et siis härra Vello Helk on asunud VES-i 6.sept. veergudel toetama Vabadussamba ristikujulist kavandit argumendiga, et ristiusu kaadervärk nagu papid ja ristid on juba iidsest ajast eestlaste geenidesse imbunud. Huvitav! Just niimoodi ma eesti eelajalugu ja muistset vabadusvõitlust tõlgendada poleks osanud. Võibolla tõesti kiirendas Mõõgavendade ordu ajaloo paratamatut käiku, aga minu teada see ristiusu sissemarss raudmeeste ja patarellidega maarahvale eriti meelepärast ei olnud. Vähemalt ajalugu kirjeldab rida juhtumeid, kus sunni moel ristitud rahvas esimesel võimalusel tappis papid ja pesi ristimisevee maha niipea, kui raudrüütlid olid minema ratsutanud. Ja mis puutub riiklikku struktuuri, siis puudus see mitte ainult 13. sajandi Eestis, vaid ka paljudes lääne-euroopa riikides, nagu Saksamaa, Prantsusmaa, jne. Vahe oli see, et sealsed “kihelkonnad” ja “maakonnad” olid rahvarikkamad ja sõjatehnika poolest eestlaste omast ees. Feodalismi esiaste võis ju muistes Eestis valitseda, aga vähemalt oli see “oma” feudalism, mitte võõraste pealesunnitud. Rist väga muistne eesti sümbol ikka vist ei ole.
Mis puutub aga Vabadussamba kavandisse, siis selle kujund on muidugi maitseasi. Ja otsustajaks selles küsimuses peaks ikka olema eesti rahvas kodumaal, mitte mujal. Minu arust on selline “heroiline” ristikuju samba otsas kohmakas ja ei näita just suurt ettekujutusvõimet. Sama seisukohta nähtavasti jagavad ka paljud eesti arhitektid ja kujurid. Kindlasti leiduks Eestis talendikat skulptorit kelle kavandatud monument võiks saada üheks minu sünnilinna vaatamisväärsuseks, nagu on Russalka. Ja nagu Maya Lini Vietnami sõja monument Washingtonis.
P.S. Lõpuks veel veidi Ilmjärve-Valge poleemikast, mis samas VES-i numbris esineb hr. Helki pika vastusena Raul Pettai kirjutisele. (Sõnaahtrad eestlased küll ei ole.) Minu teada pole Ilmjärv kunagi Pätsu Eesti Vabariigi mahamüüjaks nimetanud, ja võimalikke ärivahekordi Venemaaga viimase valitsusest eemalolekuajal võib ju nii või teisiti tõlgendada. Et Konstantin Pätsil olid suured teened Eesti riigi loomisel ja selle kaitsmisel Vabadussõja ajal on vaid-lematu. Aga Pätsu valitsuse kolmekümnendate aastate välispoliitikat ja aastakümne lõpupool tehtud otsuseid võib kindlasti ajaloolise kriitika luubi alla paigutada. Vähemalt ei saa keegi väita, et ebademokraatlikult valitud valitsuse otsused, mis selles ajajärgus eesti rahva saatuse määrasid, oleks peegeldanud rahva tahet. Viitan siinjuures Evald Laasi 1990. a. märtsi Loomingu numbris avaldatud artiklile “Riigijuhid ajaloo ees,” kus autor märgib, et “president K. Päts kirjutas alla juunis-juulis 1940 kõigile nurjatutele aktidele, mis okupatsioonivõimude käsilased talle ette panid . . .” Ja veel, et kommunistide survele vaatamata oli ta paar aastat varem andnud ametitõotuse, kus vandus “vankumata kaitsta Eesti Vabariigi põhiseadust . . .” Inimlikust vaatevinklist võib ju tema käitumisest aru saada, aga ei tohi ka unustada et Konstatin Päts polnud nendel aegadel mitte lihtkodanik, vaid Eesti Vabariigi president.
Arvo Lannus
San Jose, Calif.

Postimehe komnoorte uus Eesti ajalugu

Ajalehele Memento Teataja kirjutatud artikkel
Aitäh ajaloolasele Jaak Valgele selle eest , et ta söandas uurida Moskva arhiivides samu dokumente, millest Magnus Ilmjärv „oskas“ avastada sensatsioone. 8 aastat tagasi saime tänu Postimehele teada, et eesti rahva seas kõrgelt hinnatud esimene president oli tegelikult venelaste poolt kinnimakstud reetur. Saime teada sedagi, et Ilmjärve arvates N. Liidu diktaadile hääletult alistunud Eesti juhid ei teinud mitte midagi oma rahva kaitseks. Ilmjärv tunneb erilist vimma sõjaeelse Eesti riigi juhtide vastu. Vabadussõja sangarile kindral Johan Laidonerile ratsamonumendi püstitamist Viljandis ei pea tema kui asjatundja õigeks. Kui ei sünni püstitada mälestusmärki Vabadussõja võitnud Eesti sõjaväe ülemjuhatajale, kellele siis veel! Eriskummaline kompetentsus! Ajaloolase Vello Helgi hinnangul paneb M. I. oma töödes pahaks sedagi, et vahistatud kindral ei räägi ülekuulamistel täit tõtt NKVD uurijale!
Õige pea kaitses sensatsiooniliste avastuste autor Helsingi Ülikoolis ajaloodoktori väitekirja. Vastupidiselt Euroopas omaksvõetud tavadele ei olnud väitekirja hindamiskomisjonis eesti ajaloolasi. Nii saigi eesti rahva seas hõimurahva abiga kuulsaks ajaloolane Magnus Ilmjärv. Kuri kuulsus.
Kuid nüüd on kuulsuse mull lõhkenud. Jaak Valge argumenteeritud ja täpne hinnang nendele samadele Moskva arhiivi dokumentidele ajakirjas Akadeemia tõestab veenvalt, et president K. Pätsi väidetav reeturlikkus on magnusilmjärvelik fantaasia. Dokumendid seda ei kinnita. Aga tühja sest! Kuulsus jääb. Ajaloodoktori kraad jääb! Ajaloo instituudi direktori ametikoht jääb! Ja 50 % Online küsitletutest usub endiselt M. Ilmjärve. Seega noorem põlvkond on kapitaalselt ummikusse aetud. M. I. on nii palju materjale läbi töötanud, nagu õigustavad mõned kolleegid, et enam ei mäletagi täpselt, mis ja kus oli kirja pandud. Heldur Tõnissoni rahadestki ei olevat piisanud selleks, et kõiki dokumente Moskvas kopeerida. Küllap võib ka tehtud töö mahu eest doktorikraadi saada.
Puhkenud poleemika on siiski selgust juurde toonud. Nüüd teame ajaloolase Eero Medijaineni artiklist, et kogu selle Eesti ajaloo uuendamise on kokku keetnud aja-leht Postimees. Olevat ostnud hästi suure raha eest uudisloo avaldamise esmaõigused ja hiljem suunanud kogu poleemikat endale vajalikus suunas, kaasates oma mängu tuntud ajaloolasi, seejuures neid moonutatult. tsiteerides ja koguni neile sõnu suhu pannes. Meie, represseeritute ühenduse Memento liikmed teadsime algusest peale M. I. sensatsiooniliste lugude tõele mittevastavust. Kõige veenvam argument on meie liikmete aastakümnete elukogemustest kokku kogutud ühismälu. Seda tõendas kaudselt ka avastaja keeldumine igasugusest diskussioonist isegi kitsamas ringis. MTÜ K. Pätsi Muuseum tegi näiteks mitu katset kutsuda teadlane ajalookonverentsidele esinema, kuid tähelepanu keskpunkti sattunud mehel ei olnud aega selleks. Ometi on nendel konverentsidel esinenud sisukate ettekannetega mitmed tuntud ajaloolased ja õnneks heal tasemel.
Rein Ruutsoo rõõmustas, et M. I. avastuste järel tuleb Eesti ajalugu ümber kirjutada. Me nõustume temaga ümberkirjutamise vajaduses. Kuid mitte Eesti vabaduse eest peetava võitluse ajalugu ei tule täiendada uute punaroosa värvingutega, vaid kogu Euroopa Teise maailmasõja ajalugu tuleb ümber teha. Selleks ei pea ootama aastani 2017, kui avanevad Inglismaa ja teiste suurriikide arhiivid. 2005. a. ilmus Soomes raamat „Suomi myrskyn silmässä” marssal Mannerheimi salajastest luuredokumentidest. Samaaegselt nii Saksa kui Vene poolelt saadud info suurriikide salalepetest tõendab, et kõik suurriigid olid ühtmoodi sõjaõhutajad ning püüdsid mitmekordsete salajaste sobingutega üksteist üle trumbata. Ühelgi väikeriigil Euroopas ei olnud mingit shanssi leida endale nende seast kindlat liitlast või toetajat.
Kõige hämmastavam reetmise näide oli Talvesõja ajal Soome abistamiseks venelaste vastu mõeldud lääneriikide ekspeditsioonikorpuse ettevalmistamine. Tegelikuks eesmärgiks oli aga aidata N. Liidul Soome täielikult okupeerida ja alustada siis Saksamaa ründamist ühiste jõududega nii põhjast, lõunast kui idast. Stalini „Groza” plaan oli üks osa koguplaanist. Mida oleksid saanud teisiti teha oma rahva päästmiseks Eesti, Läti, Leedu riigijuhid selliste salaso-bingute maailmas? Nõustumine baaside le-pingutega oli ainus tee, et päästa rahvas hävingust. Selleks aga tuli ohverdada oma riik. Soome oli selles võitluses erandiks. Marssal oli kindlasti Teises maailmasõjas üks kõige informeeritum juht ja soomlaste meeleheitlik võitlus elu ja surma peale andis võimaluse riigi säilitamiseks. Kui uskuda Mannerheimi luure hangitud dokumente, siis oli märtsis 1940 Hitler see mees, kes oma liitlast Stalinit sundis Talvesõda lõpetama, ähvardades vastasel korral viia Saksa väed Soome. Ja tegema seda isegi siis, kui Soomelt vastavat abipalvet ei tule! Tollel saatuslikul hetkel oli Soomel varjatud ja tugev liitlane, keda ähvardas täpselt sama oht!
Riigita jäänud eesti sõjamehed ei pea aga silmi maha lööma soome sisu näidanud hõimuvellede ees, sest pool aastat kestnud lahingud Narva all, Sinimägedes ning Emajõel 1944. aasta suvel aitasid kaasa Soome relvavendadele väärikaks väljumiseks sõjast. Ei saanud ju Stalin suuri sõjajõude Soome ja Eesti piiril enam siduda mingi väikse maalapi pärast siis, kui kõikide liitlaste väed kaugel Euroopas tõttasid üksteise võidu Berliini vallutama.
Kui kellelgi ka oleks moraalne õigus teha etteheiteid märtrisurma läinud riigimeestele, siis need oleksid meiesugused Siberi surmast ellujäänud. Me kaotasime lastena kõik: oma pere, hävitatud (äravõetud) kodud ja kodumaa. Siberis ellujäänud eestlased aitasid meil leida kodutee, kuid imelisele ellujäämisele järgnes 50 aastat Nõukogude okupatsiooni aega täis alandusi. Me pidime olema madalam kui muru. Põhjusi etteheideteks oleks meil piisavalt! Aga meie ei tee seda! Meie riigijuhid jagasid oma rahva saatust kaugel külmal maal. Me austame neid ja mõtleme tänutundega nende meeste-naiste tegudele, mis päästsid eesti rahva täielikust hävingust.
Ajalehe Postimees rolli eesti avaliku arvamuse mõjutajana on endised represseeritud tähelepanelikult jälginud. Alates 1992. a. esimeste vabade valimiste päevist hämmastas meid räige rünnak ajalehe veergudel. Täiesti põhjendamatult ja ootamatult ründas keegi ajaloolane represseerituid, samastades meid nõukogude propagandisti laadis nn. fashistidega. Eks ole kummaline lugu äsja vabaks saanud Eesti kohta! Hiljem saime teada, et lugupeetud vabadusvõitlejate ja nüüdsete Riigikogu liikmete Enn Tarto, Mart Nikluse ja Eldur Parderi artikleid ei avaldatud Postimehes põhjendusega, et sõnum ei ületa uudise künnist! Või kui vahel ka avaldati, siis lubamatult kärbitud kujul selliselt, et autori mõte oli moonutatud. Neidki rahvaesindajaid rünnati leheveergudel, andes märku, et vanaättidel on ammu aeg lahkuda poliitikast ja mitte enam kandideerida Riigikogusse.
Statistiliselt võiks umbkaudu hinnata, et rahvuslike arvamuste ja teistsuguste seisukohtade ilmumissagedus ajalehes Postimees on vahekorras üks kümnele. Parimal juhul kaks kümnele! Mitte ükski küsitlus pole aga sellist postimehelikku ühiskonna struktuuri kinnitanud. Hea näide on 62 aastat eesti rahva häbiplekina Tõnismäel seisnud pronksmees, kelle esimese variandi 1946. aasta 8. mail 15-16- aastased Tallinna koolitüdrukud õhku lasksid ja pikkadeks aastateks vangistati. Sallivust sõduri-küüditaja, sõduri-vangistaja ja sõduri-vallutaja suhtes on alati üles näidanud vähemus eestlastest.
1995. a. Riigikogu valimiste eel avaldati ajalehes ootama-tult valeväidetele rajatud artikkel neutraalse ning valimistega absoluutselt mitteseotud repressiivpoliitika uurimise komisjoni aadressil. Riikliku komisjoni ametlik vastus desinformatsioonile küll avaldati ajalehes, kuid keelelise korrektuuri põhjendusega kärbiti selliselt, et kõige tähtsamad faktid ning olulised vastuväited olid lihtsalt välja visatud. Rahvuslikku leinapäeva 14. juunit ei ole Postimees mitmel aastal omaks pidanud, s. t. lihtsalt ignoreerinud. Aga ühel aastal, olles tellinud mahuka leinapäeva artikli lugupeetud Vello Salolt, avaldas selle kusagil tagumisel leheküljel nii lühidalt, et sõnumit polnudki. Läänest kodumaale elama asunud emeriitprofessoril oli raske kohaneda sellise ajakirjanduse eetikaga, kus autorilt luba küsimata teeb toimetus ümber kokkulepitud loo.
Kõik müügiks! See on loosung, mis juhib meie ajalehti. Ummisjalu varakapitalismi staadiumi sööstnud sotsialismigeenidega noorem ja ettevõtlikum põlvkond püüab igalt poolt haarata, mida aga saab. Kõigist on tehtud või saanud müügimehed, olgu nad siis ajaloolased, ajakirjanikud, kirjanikud, arstid, kunstnikud, juristid, põllumehed, poliitikud, õpetajad või majandusmehed. Ei ole enam väärtusi, mida ei passiks müüki panna!!
Kahjuks on ennast kvaliteetleheks nimetava Postimehe, niisamuti teistegi ajalehtede külvatud umbrohi kandnud head saaki. Tegijateks ajakirjanduses on ju saanud vene aja endised kommunistlikud noored, kes tõid vabanenud Eestisse kaasa oma üleoleva ja halvustava suhtumise pea kõigesse. Nad on mõistnud, et tuntuse saavutamiseks on vaja lugejatele serveerida midagi üllatavat ja eriskummalist. Kui elu seda ei paku, tuleb see välja mõelda. Mis siin noorema põlvkonna komnoortest rääkida, kui praegused Postimehe peamehed on meile meelde jäänud tellimustööde autoritena Nõukogude süsteemi ajast. Olgu siin näiteks kas või Lagle Pareki, tema ERSP kaasvõitlejate ja teiste tuntud vabadusvõitlejate-poliitvangide laimamine isegi veel laulva revolutsiooni päevil tolleaegses „Edasi“ ajalehes. Siis, kui kõigile olevat olnud selge, et N. Liitu enam pole!
Nende eeskujul kirjutas noor algaja ajakirjanik ja represseeritu poeg Aarne Ruben „Õhtulehes“ terve seeria tavamõistusele arusaamatuid lugusid Eesti vabadusvõitlejate halvustamiseks ja nn. antifashistide ülistamiseks. Tema veendumusi ei suutnud kõigutada ka mitte loodusseadused, millele viidates Voldemar Pinn omal ajal elegantselt kummutas nii Aarne kui ka nõukogude propaganda valed. Lapsena küüditatud isalt Reinult sai A. R. karistuseks vastu lõugu, kui avameelselt tunnistas üles oma tegude motiivi. Mida küll ütleks vanaisa Aleksander, venelaste poolt 1942. a. Siberis hukatud Salla valla konstaabel? Pööraks vist ühishauas end ringi koos enam kui 400 hukkunud ametivennaga !!
Üks nõukogudeaegne keskkooli komsorg töötas Päevalehes arvamustoimetuses ja kärpis sedavõrd Memento Tallinna Ühenduse leinapäevale pühendatud artiklit, et autorid ei tundnud oma lugu ära. Millegipärast pidas ta ülearuseks lõiku, mis nimetas laste hukkumisega toimepandud genotsiidikuritegu ja ka endiste eesti kommunistide kaassüü mainimist.
Nüüd on kuulsuse otsingute rajale astunud ka viimane nõukogudeaegne pioneeripõlvkond. Hiljuti _okeeris vanema põlvonna inimesi keegi noorkirjanik, kes pidas vajalikuks kiita õnnelikku lapsepõlve vene aja lõpuaastail. Aga sellest jäi temale väheseks! Ta pidas loomulikuks saata paar mürgist noolt meiesuguste, endiste represseritute aadressil. Ju siis arvab temagi, et olime lastena surma mõistetud õige asja eest, nagu kunagi sarkastiliselt kirjutas selle kohta lugupeetud ajaloodoktor Vello Helk Taanist. Kõigile Eesti ajaloo uuendajatele soovitaksime tähelepanuga lugeda dr. Vello Helgi hinnanguid, mida ta oskab esitada erapooletuna, argumenteeritult ja Euroopa mätta otsast, nagu ta ise on kunagi maininud. Ta rõhutab korduvalt, et ajaloo sündmusi tuleb hinnata oma ajas ning mitte kanda tänapäeva ja mitte kasutada tagantjäreletarkust! Kahjuks saab tema hinnanguid lugeda vaid piiratud ringkond akadeemilistes väljaannetes nagu seda on ajakiri „Akadeemia” Niisamuti soovitame uuendajatele tutvuda vanema põlve ajaloolase Heino Arumäe ettekandega Memento ajalookonverentsil 2006. a. teemal „Mõnda Moskva taktikast Balti riikide suhtes baaside perioodil 1939-1940“. Paljudele välismaistele allikatele toetuv ning hästi argumenteeritud tekst ei jäta mingit kahtlust, et meisterlikult, halastamatult ja jõhkralt teostatud operatsioon kolme riigi okupeerimiseks ei jätnud enesekaitseks neile mingit võimalust. (Briti diplomaadi selgitus 1940. aastast).
Eelpool nimetatud kuulsuste töövilja võib näha Eesti ajaloo õpikust gümnaasiumidele (1999 ja 2001. a. trükid). Olaf Langsepp küsib lapselapselt ajalooõpikut, et näha, mida seal on kirjutatud tema nooruse ajast. Ning loeb hämmastusega sealt, et pärast Vadadussõja lõppu olevat moodi läinud igasugused „ebademokraatlikele“ võimudele iseloomulikud kampaaniad, mis kandsid hurraapatriotismi pitserit. Ja selliste näidetena nimetatakse rahvaalgatuse korras ning kohapeal kogutud annetuste eest Vabadussõja monumentide püstitamist valdades ning kihelkondades, ka meie armastatud laulupidusid, Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamist, kodukaunistamist, rahvuslipu muretsemist jne.
Vanaisal O. Langsepal ei jää muud üle, kui kaasaja geniaalsete mõtlejate vaimusähvatuste puhul taevast appi kutsuda. Meie aga tahaksime siiski loota midagi muud. Kas või seda, et rahvuslasena tuntud ajaloolane ja praegune haridusminister Tõnis Lukas mõtleks tõsiselt selle üle, kuidas sellise desinformatsiooniga õpikud uut põlvkonda kujundavad Juba 10-12 aastat tagasi püüdsime Õpetajate Lehe kaudu ja repressioone põhjalikult uurinud riikliku komisjoni nimel juhtida tähelepanu ajalooõpikute desinformatsioonile, mis vältis näiteks hävituspataljonide 1941. a. sõjasuve kuritegude nimetamist õige nimega. Aga asjatu vaev! Meid tõrjuti tagasi kui ühekülgse sinimustvalge ideoloogia pealesurujaid! Vahepeal on ilmunud professor Herbert Lindmäe neli suvesõja raamatut, mis väga täpselt on dokumenteerinud nelja maakonna inimkaotused. Selle materjali järgi ei tohiks ükski õpiku autor võrdsustada metsavendade ja hävituspataljonide tegusid, ometi seda tehakse. Isegi president Meri komisjoni meeskond on sellega libastunud ja lisanud oma aruandes vastupanuvõitlusele okupantide vastu juriidiliselt täiesti väära kodusõja värvingu.
Me arvame, et sellise uue ajaloo levikut soodustab ka nn. vaikiva ajastu teooria ülemäärane võimendamine. Need samad isikud, kes heitsid meile ette sinimustvalget ajalugu, on ise langenud nn. Pätsi diktatuuri lummusesse. Seda korrutatakse lahti seletamata igal pool ning kooliõpilastele on ilmselt selgeks saanud, et Eesti Vabariik oli 1930-tel aastatel vähemalt samasugune diktatuuririik nagu Saksamaa, Itaalia ja Venemaa! Ja siit edasi pole enam palju vaja, et uskuda kõikvõimalikke reetmisi. Aga samal ajal vaikitakse maha kõik see positiivne, mis sündis Eestis 1930-tel aastatel: uue demokraatliku põhiseaduse kehtestamine 1938. aastal, kõikide poliitvangide amnestiaga vabastamine (sealhulgas ka kommunistid!), riigi stabiilne areng ja majanduslik edukus, vabad valimised, mille tulemusena pääsesid parlamenti nii opositsioonilised rahvuslased nagu Jaan Tõnisson kui ka nn pahempoolsed kommunistidega seotud töölisliikumise kandidaadid. Ja teise niisama lugupeetud ning tuntud rahvuslase, kuid valitseva Isamaaliidu kandidaadi, Tartu linnapea kindral Aleksander Tõnissoni kaotus valimistel. Milline diktatuuririik oleks lasknud sündida sellistel asjadel? Eesti pöördus tagasi täieliku demokraatia poole, samal ajal kui Euroopas valitses vastupidine tendents!
Sünnilt Eesti kodanik ja Juudi Seltsi tuntud tegelane Elhon Saks nimetab häbenemata sõjaeelset Eesti Vabariiki kõige demokraatlikumaks riigiks Euroopas neil aegadel. Tema arvamust jagab teine juudi rahvusest ning Tartust pärit Jakob Kaplan, meie Siberi saatusekaaslane 1941. aastast. Ajalooõpiku autorid Andres Adamson ja Sulev Valdmaa ei tea neist kauge mineviku sündmustest suurt midagi, sest ilmselt on nad lugenud ning uskunud rohkem Postimehe lugusid ja teisi samalaadseid uue aja moodsaid teooriaid.
Kuidas alal hoida eesti rahva täiesti põhjendatud iseteadvust ja säilitada rahvuslikku uhkust, kui nii vasakult kui paremalt tulevad aina halvustavad hinnangud meie riigi loojate põlvkonnale. Kas ikka piisab Eesti politsei 26. ja 27. aprilli ühest tublist aktsioonist, et alal hoida seda kõige kallimat? Kindlasti tuleks kasvava põlvkonna jaoks kirjutada uhkusega Vabadussõja vaimus sõjaeelses Eestis üles kasvanud põlvkonnast, kes läks 1944. a. massiliselt rindele kaitsma kodumaad olukorras, kus Eesti riiki polnudki, kui selga tuli tõmmata ühe okupandi munder ja lootus edule oli olematu. Ja seda tehti Jüri Uluotsa üheainsa raadiointervjuu järel. 1941. aastal tsiviilelanikkonna kallal punaste halastamatut vägivalda näinud noormeestel oli selge, et oma kodude kaitseks tuleb võidelda lõpuni. Nad tegid seda ja tuhanded andsid oma elu. Ellujäänuil tuli sõjavangidena või lihtsalt valel poolel sõdinuna kanda sunnitöökaristust Venemaa vanglates. Kes seal veel ellu jäid, nendele lisandusid Nõukogude okupatsiooniaastate alandused. Kommunistliku süsteemi jaoks ei saanud nad kunagi ei õigeteks ega omadeks. Nüüd ootavad 80-aastased ja veel vanemad sõjaveteranid-vabadusvõitlejad iseseisva Eesti Vabariigi tunnustust. Ootavad juba 15 aastat! Ja seni asjata!
Eesti valitsus pelgab neid. Eesti parlament kardab neid. Võimulolijad ei julge nende hallipäiste sõjameeste süütutele kokkutulekutele tulla. Isegi mitte käesoleval aastal, kui pärast aprilliööde mässu on lausa füüsiliselt tunda, et eesti rahvas tahab ühte hoida ja ka oskab seda teha igati seaduslikkuse piirides. Rahva toetus on suur, aga julgust rahva hulka tulla juhtidel pole. Kus on siin rahvaesindajate riigimehelikkus? See on tänase päeva Eesti aja lugu. Kommunistliku ideoloogia mürgist mittevabanenud rahvaesindajate ja juhtide lugu.
Iga vaba rahvas on läbi elanud kaotusi ja võite, on näinud meeldejäävaid sündmusi, mida ühiselt ja pidulikult tähistatakse. Vaid vaba ning võitja rahvas saab püstitada mälestusmärke oma sangareile, ütles kindral Jaan Soots Narvas 1921. aastal Garnisoni kalmistul esimese Vabadussõja mälestusmärgi avamisel! Vabale rahvale ei ole ühised pidustused või leinapäevad mingil juhul kampaaniad. Need on vabana sündinute loomulik olek. Miks me ei taha siis või ei saa tõeliselt vabad olla? Orjastatud ja sotsialistlikus ENSV-s sündinutel läheb vist vaja väga palju aega, et vabaneda kommunistliku ideoloogia saastast. Sellisest saastast, mis nõuab igalt poolt vaenlaste otsimist selleks, et neid hävitada. Moraalselt hävitada isegi neid, kes juba ammu puhkavad ristideta nimetutes haudades kaugel külmal maal.

Peep Varju
august 2007,
Memento Tallinna Ühendus

Spordiball 2007

Laulumäng “Kes aias” tõi balli tantsupõranda rahvast täis.Foto: Carl Skonberg
Spordiballi külalised: (vasakult) Heli Sõrra, Kaja-Kai Ojamaa, Hillevi Ets, Aili Sarapik, Liina Sarapik, Kaili Rakfeldt, Kiia-Mai Rakfeldt, Tiiu Nõmmik, Heli Ojamaa, Irene Kuhn. Foto: Carl Skonberg

Tänavune, 20. aastapäeva tähistav spordiball peeti 6. oktoobril Gatsby’s of Cresskill. Küalalisi, kes hakkasid saabuma kell 6.30, tervitati shampusega, pakuti ka suupisteid ja valida sai mereandide, pasta-, liha- või salatilaudade vahel. Kokteilitund kestis kella 7-8 hubases Dulwhich Lounge’is, kus küalised New Yorgist, New Jersey’st, Pennsylvaniast, Connecticut’ist, Põhja-Carolina’st ja Floridast kohtusid vanade sõpradega ja lõid uusi tutvusi.
Pidu jätkus suures ballisaalis kell 8 Eesti Spordiliidu esimehe Carl Skonbergi lühikese tervituskõnega. Ta tutvustas kohalviibivaid Spordiliidu juhatuse liikmeid, kes korraldasid selle ürituse: Reino & Monica Truumees, Andrus Ers, Eddie Tomson, Mark Neuman, Virve Bulla, Lia-Mai Puskar, Viktor Serspinski, Thomas Tomson, Carl Skonberg. Eraldi tänati Reino ja Monica Truumeest, kes olid ürituse peakorraldajad.
Seejärel ühinesid kõik külalised avavalsiga. Järgnevad neli ja pool tundi tantsiti valsse, polkasid, fokstrotte, tangosid, jm ning kõikvõimalikke muid tantse DJ Markus Maasika mängitud muusika järgi. Markusel oli eriti suur valik eesti laule igale maitsele ning tantsupõrand oli puupüsti täis, kui mängiti laulu “Kes aias, kes aias, mesilane aias” kaasaegset versiooni. Väike paus tantsimi-ses tehti siis, kui pakuti õhtusööki, mis koosnes salatist ja ribist, tilapiast või kanast ning kohvist magustoidu ja likööridega.
Siis peeti loterii ning alljärgnevad külalised läksid koju erinevate võitudega: 
Aili Sarapik – rahaline auhind $250, mille annetas Rob Ashford;
Feliks Vilbiks – iPod Nano, mille annetas Spordiliit;
Kaja-Kai Ojamaa – 2 Nets’i piletit ja parkimiskaart, mille annetas Reino Truumees;
Peter Bodtke – alkoholi kingikorv, mille annetas Eric Pallop;
Jason  – parkimiskaart üheks nädalaks kas NY piirkonnas või Philadelphia lennuväljal. Selle pani välja Andrus Ers;
Pia Serspinksi – parkimiskaart üheks nädalaks kas NY piirkonnas või Philadelphia lennuväljal (Andrus Ers);
Tarmo Tammaru  – valik ehete kataloogist (Lia-Mai Puskar);
Serena Ashford, Markus Vaska, Carl Skonberg, Evi Wichman, George Ashford, Rob Ashford – võitsid kõik pudeli Saaga viina, mis oli annetatud Saaga firma poolt;
Peeter Teedla – rolling cooler, annetatud Aaro Tõnise poolt;
Tiina Urv võitis Spordiliidu poolt välja pandud tosina roose.
Abiesimees Andrus Ers tegi teatavaks golfi turniiri võitjad nii naiste kui meeste klassis: Liisi Vanaselja ja Eddie Tomson. Kokku võistles sellel kaunil päeval Emerson Country Club’is 12 mängijat.
Kõik külalised olid heas tujus ning kui viimane tants lõpetas balli kell pool üks öösel, läksid paljud külalised edasi lähedal-asuvasse Clinton Inn’i. Kokkutulnud nautisid üksteise seltskonda, istudes õueterassil tähtede all sel erakordselt soojal ja sumedal oktoobriööl. Järelpidu hakkas vaibuma kella 2 paiku, kui baarimees valas viimased joogid – siis hakkasid kõik vaikselt oma hotellitubadesse taanduma.
Spordiliit tänab loterii sponsoreid ja kõiki neid 106 külalist, kes osalesid selleaastasel üritusel ning tegid sellest väga erilise õhtu kõikide kokkutulnute jaoks.
ESL Juhatus

Järelkaja Frankfurti raamatumessile

Endine Berkut-luuraja Valeri Malevanõi esitlemas oma raamatut. Pildil koos Aino Siebertiga. Fotod: Werner Siebert

Neile, kes armastavad lugemist, on maailma suurim raamatumess Maini äärses Frankfurtis täielik aaretekamber. 7500 väljapanijat esitlesid 171 tuhandel ruutmeetril üle 400 tuhande erineva teose. Sellele lisaks organiseeriti hommikust ôhtuni erinevaid üritusi ning messikülastajal oli vôimalik tutvuda nii poliitikute, autorite kui prominentidega. Näiteks pidas endine liiduminister Wolfgang Clement debatti teemal “Kui palju konkurentsi vajab koolitus?”, Debby Carman signeeris oma uusi lasteraamatuid ja saksa feminismipaavst Alice Schwarzer esit-les enesekriitiliselt oma 30-aastast tööd naisteajakirjas “Emma”. “Alfa-mobiilis” said huvitunud teavet selle kohta kuidas näeb välja täh-tedeta maailm ehk kuidas ôpetada neid, kes ei oska lugeda ja kirjutada. Saksa avalik-ôiguslik telekanal ARD näitas mitmeid huvitavaid filme vôi organiseeris laval köitvaid intervjuusid, olgu siinkohal mainitud Denis Scheck, kes küsitles selleaastast raamatuauhinna saajat Martin Mosebachi. Ja nii vôiks kirjut ja pônevat programmi tsiteerida lôpmatuseni – ürituste taskuraamat oli sel aastal 700 lehekülge paks.
Messi megasuurus ei tekitanud mingeid probleeme, organisatsioon toimis laitmatult. Hallide vahel sôitsid külastajate jalavaeva kergendamiseks minibussid, samuti oli organiseeritud perfektselt liiklus linnast veidi väljas oleva Rebstock-parkla ja hallide vahel. Kes raatsis osta endale näituse kataloogi (21 eurot), sai täieliku ülevaate kôikidest väljapanekutest. Targasti tegid need, kes olid ennast varakult pôhjalikult päeva-pressis vôi messi kodulehel www.buchmesse.de ilmunud informatsiooni pôhjal külaskäiguks ette valmistanud. Selle aasta näituse peakülaliseks oli Kataloonia, järgmisel aastal (15.-19. oktoober 2008) esitleb ennast Türgi.

Eesti esindus
Eesti oli messil esindatud üheksa kirjastusega. Kaidi Urmet Eesti Kirjastuste Liidust rääkis, et neile on osavôtt Frankfurti messist tähtis, sest just siin sôlmitakse kôik tähtsamad lepingud. Müügidirektor kinnitas, et nad vôivad jääda sel-leaastaste tulemustega rahule. Huvi on tuntud eelkôige laste- ja kokaraamatute, kuid ka Mart Laari ajalooliste, saksa keelde tôlgitud miniteoste vastu. Sedavastu tuli üllatusena, et värskele teosele Neeme Järvist ei pööratud suuremat tähelepanu. Selle pôhjuseks vôib aga olla raamatu soolane hind – 50 eurot, kuid ka fakt, et kirjastus ei ole teinud teosele messi poolt tasuta pakutavat reklaami. Siinkohal olgu visatud kivi mitmete Eestit tutvustavate ürituste kapsaaeda – eestlased ei ole tänaseni avastanud enda jaoks pressiosakondade tööd, mille kaudu informeeritakse meediaid uutest teostest, autoritest vôi vôimalikest kohtumistest. Samuti peaks Eesti Kirjastuste Liit ennast enne messile saadetavate teoste väljavalimist informeerima, millised raamatud pakuksid huvi teiste maade kirjastusagentidele. Pronksöö sündmuste tagataustal oli sel aastal hea valik tuua näitusele juba mainitud Mart Laari ajalooraamatud, samuti Mart Helme “Pronksöö sündmused” ja Andres Herkeli “Vene môistatus“, sest Aljosha eemaldamine leidis Kesk-Euroopas suurt vastukaja.

Kaidi Urmet Eesti Kirjastuste Liidust.

Moskva kirjastus Granica esitles lastele vene sôjakangelasi
Venemaa kirjastused esitlesid Frankfurtis mitmeid erinevaid teoseid. Pakuti erinevaid sônaraamatuid, suurepärase kvaliteediga kunstiteoseid, nôukogude nostalgiat ja muidugi ka venekeelset tôlget Gerhard Schörderi autobiograafili-sest raamatust „Minu elu poliitikas“.
Selle kôige kôrval pakkus kirjastus „Granica“ lastele môeldud kogumikku „Zaschitniki zemli Russkoj“ (Venemaa kaitsjad) – kaante vahele olid pandud piltidega illustreeritud ôhukesed vene (nôukogude) kangelasi esit-levad raamatud: nende hulgas „Geroj molodogvardeijtzy“ (Noorte kaardiväelaste kangelased), „Zaschitniki morskih granitz“ (Mere-piiride kaitsjad), „Georgi Zhukov“, „Ot Stalingrada do Berlina“ (Stalingradist Berliinini) jt. Viimases kirjeldatakse üheksal leheküljel Punaarmeelaste kangelaslikku vôitlust Hitleri fashistliku armee vastu. Kui uurisin, kas selliste (ajalugu ühepoolselt käsitlevate) raamatute pakkumine 1-4 klassi lastele on môttekas, sain väljaandjate poolt vastuseks: “Meil, täiskasvanutel, on juba väljakujunenud maailmapilt. Lastel seda veel pole, seetôttu peame neile selgitama, keda nad peavad tänama selle eest, et Venemaa on jäänud suureks ja vôimsaks.” Raamatute tagaküljel on ära mainitud trükitud eksemplaride arv, see on 10 000, kirjastuse esindaja sônade kohaselt on aga tehtud juba lisatrükk, mille arvuks on 25 000.

Berkut ja selle kangelane
Kirjanikuks hakanud KGB spetsiaal-lahingurühmas Berkut teeninud endine luuraja Viktor Malevanôi esit-les messil oma raamatut “Berkut – MVD komandos”. Ajaloolane, kel on enda sônul Andropovi poolt allkirjastatud juurdepääs julgeoleku arhiividesse, on kogunud teosesse KGB spetsiaalrühma ajaloo, kus teenis juba tema isa. Ta ei teinudki mingit saladust sellest, et Nôukogude Liit pani oma jala Angoolasse, mis alles 1975. aastal vabanes Portugali vôimust, ainult nafta ja teemandite tôttu. Kuigi ametlikult kirjutati 1994. aastal alla rahulepingule, oli ÜRO peasekretär Kofi Annan neli aastat hiljem sunnitud tunnistama, et rahuprotsess on ebaônnestunud. Juba külma sôja ajal toimetas Nôu-kogude Liit relvi Angoola MPLA-valitsusele ja ka tänapäeval on Kreml igati valmis Aafrika riiki sôjaliselt abistama. Seitse aastat tagasi kirjutasid môlemi maa poliitikud alla majandusliku abi bilate-raalsele leppele, siis tegelikkuses tähendab teemandite väljapressimist. On teada, et Lev Levievi juhatusel eksporteeritakse riigist välja vääriskive ühe miljardi US dollari ulatuses; Iisraeli ärimees on Venemaal lihvitud teemandite suurim tootja. Samuti teenivad Angoola musta kulla pealt tänaseni mitmed suured naftakont-sernid. Kuna väärtuslike maavarade eest makstakse (saladuse katte all) relvadega, siis pole ime, et ôitsva äri puhul pole kellelgi soovi sôda lôpetada.

Saksamaale ôppima tulijatele
Manuel J. Hartung on kirjutanud toreda raamatu “Der Uni-Roman” (Ülikooli romaan), kus ta kirjeldab elu Saksamaa alma mater’ites. 200 pônevat lehekülge peaksid pakkuma huvi ka neile, kes kavatsevad tulevikus tulla ôppima siinsetesse ülikoolidesse. Romaani peakangelane, Bonni stu-deerima tulnud Markus kirjeldab huumoririkkalt oma kogemusi kôrgkooli täistuubitud loengusaalides, tudengitepidudel, samuti kokku-puuteid igavate ja frustreeritud dotsentidega ning neiudega, kes teadmiste asemel otsivad endale hoo-pis meest.
Aino Siebert

Baltika plaanib avada Tshehhis kuni 15 kauplust
Rõivafirma Baltika avab 25. oktoobril Tshehhi pealinnas Prahas oma esimese Montoni kaupluse, kokku plaanib ettevõte avada viie aasta jooksul Tshehhis kuni 15 kauplust.
Ettevõtte peadirektori Meelis Milderi sõnul on Tshehhi ahvatlev, kuid raske turg, kus konkurents on võrreldes seniste turgudega oluliselt tihedam. Baltika Grupi arendusdirektori Jaan Järve sõnul on firmal plaanis järgneva nelja kuni viie aasta jooksul Tshehhis avada veel vähemalt 10 poodi. “Kindlasti ei jää me ühe poe juurde, hetkel käivad läbirääkimised uute müügipindade leidmiseks nii Prahas kui ka teistes suuremates linnades,” lisas Järv.
Oma esimese poe Tshehhis avas Baltika Praha Palladiumi keskuses, kus firma üürib 500-ruutmeetrist kahetasandilist pinda. Palladium on Praha uusim ja suurim ostu- ning ärikeskus, kus asub 170 poodi, 40 toitlustuskohta ning kuhu oodatakse igal nädalal ligikaudu 400 000 külastajat.
Baltika Grupi tegevust juhib Tshehhis ettevõtte tütarfirma Baltika Retail Czech Republic s.r.o, mis loodi tänavu 7. mail. Baltika Grupp opereerib Montoni, Mosaici, Baltmani ja Ivo Nikkolo jaekette ning hetkel on ettevõttel 126 kauplust Eestis, Lätis, Leedus, Poolas, Ukrainas, Venemaal ja Tshehhis.
BNS

Eestis võetakse kasutusele operatiivside võrk
Vastvalminud ametkondade-vaheline operatiivraadioside (ORS) võrk võetakse kasutusele 30. novembrist.
Siseministeeriumi pressiesindaja teatas, et selle ajani testitakse võrku täiendavalt ning õpetatakse välja kasutajaid.
Võrgu rajamine läks maksma ligi 183 miljonit krooni, millest 90 protsenti tuli siseministee-riumi kaudu Schengen Facility vahenditest ning kümme protsenti tasutakse riigieelarvest aasta pärast süsteemi kasutuselevõttu. Süsteemi töötas välja Soome ettevõte EADS Secure Networks OY.
ORS-võrku hakkavad kasutama politsei, piirivalve, kaitsepolitsei, päästeteenistus ning maksu- ja tolliamet, lisaks on vajadusel võimalik võrku liita teisi kriisireguleerimisega seotud asutusi.
Schengeni õigusruumi nõuetele vastav ORS-võrk töötab üle terve riigi ning on sõltumatu teistest sidesüsteemidest. Opera-tiivraadioside tagab andme-edastuste turvalise juurdepääsu erinevatele infoserveritele ja võimaldab korraldada piiriülest koostööd naaberriikide vastavate struktuuridega.
Pressiesindaja märkis, et ORS-võrk annab ka olulise kokkuhoiu, sest kaob mitme ametkonna rööbiti kasutatavate raadiovõrkude dubleerimine.
BNS

Mart Laar hoiatas ameeriklasi uue külma sõja eest

Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) esimees Mart Laar hoiatas Ameerika Ühendriikides Michigani osariigis Grand Rapidis Actoni Instituudi auhinna kättesaamisel uue külma sõja eest.
500-le Ühendriikide majandus-, poliitika ja usuringkondi esindavale kuulajale peetud kõnes kirjeldas Laar Eesti ajalugu, vastupanu kommunistlikule okupatsioonile, laulvat revolutsiooni ning Eesti majandusreforme, teatas Mart Laari assistent.
Laar hoiatas uue külma sõja puhkemise eest, tõmmates paralleele 1946. aastaga, mil Winston Churchilli vastavaid hoiatusi ei peetud esialgu millekski. “Karta pole vaja mitte Venemaal pead tõusvat neo-imperia-lismi ning demokraatia-vastaseid hoiakuid, vaid meie enda, Lääne suutmatust olukorda realistlikult hinnata ning ühiselt tegutseda,” lausus Laar.
Tema hinnangul oleks juhul, kui lääne-riigid suutnuks Teise maailmasõja lõpus ajada realistlikku poliitikat, võinud külm sõda lõppeda enne, kui see puhkes. Sama valiku ees seisab Lääs tema hinnangul ka tänapäeval.
Mart Laarile anti 24. oktoobril õhtul üle Actoni Instituudi Usalduse ja Vabaduse auhind. Seda omistatakse väärtuste kaitsmise eest, mida esindas lord Acton, kes seadis isikuliku vabaduse realiseerimise asemel esikohale kohustuste täitmise ühiskonna ees. Laar oli ka peakõneleja pidulikul õhtusöögil, mis järgnes Actoni auhinna kätteandmisel. Ta pälvis autasu selle eest, et on peaministrina aidanud Eesti välja tuua postkommunistlikust poliitilisest ja majanduslikust madalseisust ning reformide kaudu muutnud Eesti üheks maailma dünaamilisema majandusega riigiks.
Lord Acton (John Emerich Edward Dalberg) oli inglise ajaloolane, kes elas aastatel 1834-1902. Talle kuulub maailma kuulsamaid tsitaate: “Võim kaldub korrumpeeruma ja piiramatu võim korrumpeerub täielikult. Peaaegu viimane kui üks suurmees on halb inimene.”
Varem on Actoni autasu omistatud näiteks Ameerika endise presidendi Richard Nixoni nõunikule Charles Colsonile, kes asutas pärast Watergate´i afääri järel vanglakaristuse kandmist nüüd enam kui sajas riigis tegutseva vanglamisjoni.
EPL

“Aga ükskord algab aega”
Kodumaine VAT Teater New Yorgis

Sortsid (vasakult) – Margo Teder, Janek Sarapson ja Tanel Saar – Kalevipoja (Katariina Lauk) mõõka varastamas. Fotod: Siiri Lind

Eesti teatri Achilleuse kannaks on olnud keelepiiri ületamine. Väikerahvad saavutasid lavalise maailmakuulsuse tavaliselt näidendite tõlkimisega suurtesse keel-tesse, millele järgnes eten-duste andmine tooniandvates välismaa teatrites. Niisuguse dünaamika mus-ternäiteks peetakse Ibseni norrakeelse loomingu kiiret läbimurdu rahvusvahelisse repertuaari. Algkeelsete tekstide omapäraselt teat-raalsete lavastuste viimine välismaa festivalidele näib olevat tänapäevane moodus tähelepanu pööramiseks vähemtuntud kultuuride teatrielule. Üheks seda laadi teerajajaks osutub Shveitsis elunev Markus Zohner, kelle “Kalevipoja” tõlgendus VAT Teatri eesti näitlejatega nägi lavavalgust 2003. aastal Tallinnas. Selle tükiga on antud etendusi mitmel maal, ning 19. ja 20. oktoobril jõudis “Kalevi-poeg” New Yorgi Eesti Majja.
Et säherduse dramati-seeringu tõi meile saksa keeleruumist pärit lavastaja tundub kuidagi kodusena, sest teatavasti laenas saksakeelse haridusega Kreutz-wald shveitslaselt H. D. Zschokkelt oma karskuseteemalise jutu “Wina-katk.” Kodusena peaks resoneerima ka minimalistlikult sõnakasin lavastus. Soome-ugrilased on ju, välja arva-tud muidugi purjuspäi, sõnaahtrad. Zohneri “Kalevipoja” psühho-füüsilised, erootilised ja kohati humoorikad etteasted aitavad omakorda meie teatripublikul kaasaega jõuda. Eriti tähelepanuväärseks osutus VAT Teatri näitlejate ansambel: Katariina Lauk, Tanel Saar, Janek Sarapson ja Margo Teder. Nende kehade grammatika oli võrratu.
Kalevipoega kehastasid kordamööda kõik neli näitlejat, kes valitsesid punase kuubikuga tühja platvormlava. Miimina osutus neist nüansirikkaimaks Katariina Lauk. Akrobaa-tikaga hiilgasid mehed. Hääleliselt äratas aukartust Tanel Saar. Lavastuse palju-de pantomiimiliste võitude edetabelisse tuleb tingimata paigutada Kalevipoeg maad kündmas. Ka stiliseerit, ent intiimne ja anatoomiliselt õige Kalevipoja ilmaletulek oli igati omal kohal ning meenutas kaudselt keha-teatri algaastate ühe tipp-lavastuse, Richard Schechneri “Dionysos in 69” sünnitusstseeni. Sõja episoodi vibulaskurid maksid omakorda lõivu Peter Brooki india eepose “Mahabharata” legendaarse dramatiseeringu visuaalsele imedemaale.
Viimasega võrreldes peab aga mainima märgatavat vahet maailmakuulsuse saavutanud eepika ja Võru tohtri kodukootud värsside vahel. “Mahabharatasse” on põimitud sügavalt filosoofilisi tekste, mida tsiteeritakse tänapäevani isegi Läänes. Kalevipojal on aga raskusi tarkuse tunnistamisega.
Sellegipoolest olgu VAT Teatri “Kalevipoeg” meie lavajõududele – ja eriti nende finantseerijaile – eeskujuks. Kui kõik hästi läheb, “Küll siis Kalev jõuab koju / Oma lastel’ õnne tooma, / Eesti TEATRIT uueks looma / NÜÜD!”
Mardi Valgemäe

Janek Sarapson ja Tanel Saar.

Mendelssohn ja Mozart

18.-21. oktoobril esitas New Jersey Sümfooniaorkester (NJSO) Neeme Järvi juhatusel hooaja teise kava, teemal “Mendelssohn ja Mozart”. Need kaks heliloojat jagavad enam kui vaid nime esitähte. Mõlemad olid muusika suurkujud – heliloojad, dirigendid ja erakordsete võimetega instrumentalistid. W. A. Mozartit (1756-91) kui muusika imelast tunnevad kõik. Felix Mendelssohn (1809-47) ei jäänud temast maha. Elujaatav, sädelev, nagu mängeldes paberile pandud, suure eruditsiooniga, on mõlema mehe looming. Traagiliselt vara lahkusid mõlemad siit maailmast. Mozarti ja Mendelssohni loomingute põimimine samal kontserdil oli seega igati kohane.
Kava algnumbriks esitati Mendelssohni 2. sümfoonia (1840) kolm esimest osa. Pooliku helitöö esitamise põhjus oli, et teose viimases osas (enam kui pool terve sümfoonia kogupikkusest!) esineb ka koor, sest helitöö lisanimi oli “Lobgesang” – “Kiidulaul”. Antud juhul on tegemist pigem suure oratooriumi kui sümfooniaga ja tavalisel kontserdil teda tervikuna esitada on raske. Mendelssohnilt telliti teos ajaloolise suursündmuse – Gutenbergi poolt trükipressi leiutamise 400. aastapäev – pidulikuks tähistamiseks Leipzigis, juunis 1840.
Kontserdi soolonumbriks oli Mozarti klaverikontsert nr. 20 (d-moll, K 466; 1785). Mozart kirjutas kokku 27 klaverikontserti (Köcheli kataloogi järgi isegi 29). Ainult kaks nendest, käesolev ja nr. 24, on minoorhelistikus. Veelgi tähelepanuväärsem on, et vastandina eelmistele Mozarti klaverikontsertidele käivad siin solist ja orkester näiliselt iseseisvaid radasid, esitades kohati erinevat temaatilist materjali. Esimese osa (Allegro) nukra tundemaailma vastukaaluks on romantilise kõlaga teine osa (Romance) – nende ridade autori üks lemmikpalasid. Ol-gu veel lisatud, et Beethoven hindas d-moll klaverikontserti sedavõrd kõrgelt, et kirjutas teose esimesele osale kadentsi mida tänapäevani esitatakse (originaalne Mozarti kadents pole säilinud).
Kava lõppes Mendelssohni 5. sümfooniaga (D-duur, op. 107), mis on tuntud kui “Reformatsioonisümfoonia”. Nime põhjuseks on, et teoses esinevad mitmed reformatsiooniaegsed meloodiad, mida lõpus kroonib Martin Lutheri koraal “Üks kindel linn ja varjupaik”. Mendelssohn kirjutas teose kui ta oli vaid 20. Ja noorusest hoolimata ometi on helitöö igas suhtes meisterlik – jälle näide miks Mozart ja Mendelssohn olid olemuselt nii sarnased.
Mozarti klaverikontserdi solistiks oli 28-aastane soome pianist Antti Siirala. Tema esitus ei jätnud tehniliselt midagi soovida. Eredalt ja selgelt kõlasid üksikud noodid, eriti kuna hea koostöö tõttu ei mattunud solist kusagil orkestri kõla alla. Vähene oli minu arvates aga tõlgitsuslik külg. Muidugi ei saa Mozartit sarnaste emotsioonidega mängida nagu, ütleme, Tshaikovskit. Siiski, Mozart on väga kaasakiskuv, dramaatiline. See element puudus. Vahest hoidis Siirala ennast Mozarti tekstis liigselt tagasi, sest Beethoveni soolokadentsi mängis ta suurepäraselt – vitaalne dünaamika ja sädelev esitus.
Neeme Järvi hoidis, nagu alati, kontserti kindlates kätes. Mõlemad Mendelssohni teosed, eriti 5. sümfoonia, olid nauding kuulata. Armastan muusikat kuulata, välja lülitades nägemismeele. Siis on eriline mõnu jälgida, kuidas teose keskne mõte ühelt pillirühmalt teisele üle antakse, kuidas hääled-teemad-mõtted orkestri eri osades esile kerkivad ning jälle taanduvad, kuidas igal noodil on midagi olulist öelda, on õigustus ennast kuuldavaks teha. See kõik ei tule muidugi iseendast – see on eeskätt dirigendi võimete tunnistus. Vahest seepärast jätavad Järvi ettekanded alati nii suure mõju.
Lisapalaks (Neeme Järvi traditsioon) mängiti Mendelssohni “Suveöö unenäo” avamäng – nagu sillerdavate liblikate kiire lend.

Raul Pettai

* The Front Page reports from the Estonian House in New York, where the VAT theater troupe from Tallinn performed Markus Zohner’s translation of Kalevipoeg. The article notes that it is not usual to see any Estonian plays being translated. Many plays from smaller countries suffer the same limitation. But Swiss playwright Mr. Zohner has done just that to the Estonian epic. The VAT theater have performed the piece in Tallinn already, and brought the production for the New York Estonian community.
* The second item on the Front Page reports from the annual “Sport-ball,” held by the Estonian Sporting association in the US. The event is a popular black-tie affair.
* Ilmar Mikiver writes about the thread of history. Historical facts may be the thread, but how these are interpreted is the weave. To ignore facts or to put them together in the wrong way is to negate history. Mr. Mikiver uses the example of how some in Russia choose to ignore the facts of history that relate to Soviet actions, especially in repressing people. To ignore these facts is to negate them and pretend that they don’t exist. Mr. Mikiver concludes with the Germans coming to grips with their own dark past. Only recently have they begun to feel comfortable enought to view it witth humor in it. The only problem, notes Mr. Mikiver, is that even in their comedic take on German history, there is no humor!
* Vello Helk discusses the citizenship and language issue in Estonia. While Russia demands that all Russian-descendants living in Estonia be given automatic Estonian citizenship, the Estonians continue to maintain that language-knowledge is necessary and part of their law. There is nothing illegal or immoral, as many countries require the same. What keeps the Russians from learning Estonian, though? Mr. Helk muses that it may have something to do with the years of Soviet indoctrination that causes Russians to have a damaged, brainwashed mind.
* The comprehensive review of the VAT theater performance of Kalevipoeg continues on the Art and Culture page.
* A review of Neeme Järvi, directing the New Jersey Symphony Orchestra in a performance of Mozart and Mendellsohn appears on the Art and Culture page. The review notes that the composers share more than the first letter of their last name. They share a similar musical background and genius.
* An article on page 5 discusses a book convention in Frankfurt, Germany, where over 400,000 books were available. Among these were also selections in Estonian by nine publishers. Attendees had the opportunity to also meet with famous authors, commentators, and politicians.

President Ilves:
One must be brave oneself

“It was a brave—a truly brave—step that the young people of Võru took 20 years ago,” said President Toomas Hendrik Ilves on Sunday at the central square in Võru, where the 20th anniversary of the day that the young people of Võru confronted the prohibitions and repressions of the occupation authorities was commemorated.
“The fall of 1987 was not yet the fall of the Singing Revolution, and the brutality of the foreign rule has yet to disappear,” recalled President Ilves, adding that the KGB had not even started to evacuate its archives from Estonia.
“However, the young people of Võru dared to repair the graves of those who fell during the War of Independence, which the occupation authorities had tried to level. And the young people of Võru dared to come and publicly commemorate the heroes of the War of Independence. And many of their mothers and fathers dared to support their activities,” said the Head of State. “Thus October 21, 1987 became a forceful and effective day of demonstration.”
“What can we learn from the nerve demonstrated by the Võru youth of that time?” asked President Ilves.
“Firstly: if people dare to be brave, then an empire will start to disintegrate until it crumbles to pieces. Eventually this will happen anyway.
Secondly: the resistance of every foreign power or domestic dictator will crack when the repressed people finally start to truly wake up.
Thirdly: one must be brave oneself. One must be brave even when this bravery seems to be only senseless bravado to many,” said the Head of State.
“I thank you for that bravery!” President Ilves said addressing those in Võru today who had also been at the Võru Cemetery exactly 20 years ago. “Because you proved that foreign rule is not that strong, that a chain of uniforms of a foreign power could not restrain you. You provided the hope that freedom was coming.”
Office of the President

Estonia in the Front Ranks in Worldwide Press Freedom Index 2007

Oct 16 – Estonia is sharing third place with Slovakia in an index measuring the level of press freedom in 169 countries throughout the world that was published by the Parisbased Reporters Without Borders.
At the top of the 2007 index are Iceland and Norway, and only European countries made it into the top 10. Estonia’s northern neighbour Finland is in the shared 5th place together with Belgium and Sweden, Latvia placed 12th and Lithuania 23rd.
Russia is on the 144th place among 169 countries. “Anna Politkovskaya’s murder in October 2006, the failure to punish those responsible for murdering journalists, and the still glaring lack of diversity in the media, especially the broadcast media, weighed heavily in the evaluation of press freedom in Russia,” the report said.
Last three places are held respectively by Eritrea, North Korea and Turkmenistan. Outside Europe no region of the world has been spared censorship or violence towards journalists, Reporters Without Borders said.
The index reflects the degree of freedom that journalists and news organisations enjoy in each country, and the efforts made by the authorities to respect and ensure respect for this freedom. Reporters Without Borders prepared a questionnaire with 50 criteria that assess the state of press freedom in each country. It includes every kind of violation directly affecting journalists and also the degree of impunity enjoyed by those responsible for these press freedom violations.

WORLD PRESS FREEDOM INDEX 2007

Reporters Without Borders