Foto: Eero Pikat
Chicago Eesti Kooli sünnipäev toimus Chicago Eesti Majas 29. septembril, mil tähistati 50 aastat esimesest Chicago Eesti koolipäevast ja 10 aastat jätkuvast koolist.
Aktuse ettekanded olid mitmekesised ja aktusele järgnes lasteetendus “Okasroosike” Heino Seljamaa kohvriteatrilt.
Koolijuhataja Pille McQuillen avas aktuse Chicago Eesti Kooli tervitusega, millele järgnes õnnistus Gilda Karult. Chicago Eesti Maja poolt tervitas president Eero Pikat. Ja siis esinesid
kõik koolilapsed luuletuste, tantsude ja lauludega, nagu näiteks “Maa tuleb täita lastega.”
Endine kooli õpetaja ja juhataja Hilja Pikat jutustas veidi Chicago Eesti Kooli ajaloost.
Rahvatantsurühm “Põhjanael” tantsis ja siis võeti ette “retk õunapuu juurde”.
Varalahkunud endise koolijuhataja Merike Adams’i mälestuseks oli kasvama pandud õunapuu ja mälestuskõned pidasid Merikese abikaasa Bernard Adams ja õpetaja Maie Taits. Ühislaul “Pisike puu” saatis soove, et puu kasvaks ja sirguks ja jagaks oma vilja kaua aastaid Merike Adams’i mälestuseks, tunnistades tema armastust eesti kooli vastu.
Järgnes tordi söömine Eesti Maja saalis ja õhtu lõppes lasteetendusega “Okasroosike” Heino Seljamaa kohvriteatrilt, mis köitis kohalviibijate tähelepanu ja oli ilus lõpp meeldivale üritusele Chicago Eesti Koolilt.
Chicago Eesti kooli ajaloost
50 aastat tagasi, kui rajati Chicago eestlaste oma kodu – Chicago Eesti Maja – siis tekkis ka kooli rajamise idee.
Asi sai alguse, kui grupp lapsevanemaid tuli kokku 1967. a. aprillis perekond Eliase kodus Bensenville’s, et arutada Chicago Eesti Kooli rajamise võimalusi. Arutati kooli rajamise ideed ja täpsustati üksikasju. Sellele esimesele koosolekule tuli kokku 11 lapsevanemat. Kooli eesmärgiks seati “eesti keele õpetamine nii kirjas kui kõnes”. Lisaks oli siht õpetada eesti kirjandust, laule, muusikat ja rahvatantsu, ajalugu ja maateadust. Ka usuõpetus oli õppekavas.
Eesti koolil oli suur tähtsus just eesti keele omandamisel ja praktiseerimisel, Pidagem meeles, et väliseestlastel kodu-eestiga kontakti polnud või kui oli, siis väga minimaalselt. Selle tõttu oli Eesti kooli rajamine ülimalt tähtis eestluse ja eesti keele säilitamisel ja edasikandmisel.
Vanemate koosolekul otsustati, et kool tugineb lastevanematele ja õppenõukogule. Samuti otsustati, et Chicago Eesti Kool allub Eesti Majale ja teeb koostööd Chicago Eesti Majaga.
Ruumid olid koolile Chicago Eesti Maja poolt tasuta ja selle eest oli koolil kohustus korraldada 2 pidu aastas – jõulupidu ja kevadpidu. Puhastulu nendest pidudest laekus Eesti Majale.
Peasiht kooli loomisel oli “tutvustada eesti noortele rahvuskultuuri, nii et nad teadlike osasaajatena eesti rahvuskultuurist seda ka võõrsil edasi kannaksid ja arendaksid.” See siht ja eesmärk on ka vilja kandnud. Nimetagem siinkohal, et Chicago Eesti Kooli esimese lennu lõpetajate hulgast sirgus Eesti Panga president Ardo Hansson. Võib arvata, et Chicago Eesti Kool aitas kaasa tema eestimeelsuse ja eesti keele arendamisel ja süvendamisel, mis omakorda oli alusmüüriks tema hilisemale tegevusele Eestis ja Eesti heaks.
Esmakordselt avas Chicago Eesti Kool uksed 1968. aastal 23 õpilasele. Lasteaeda tuli 8 õpilast, 7 õpilast tuli algklassidesse ja vanemasse klassi tuli 8 õpilast.
Läbi aastate on Eesti Koolil olnud mitmeid juhatajaid ja samuti palju õpetajaid. Kooli algaastatel tegelesid kooliga elukutselised pedagoogid, nagu näiteks esimene koolijuhataja Konstantin Venessaar ning õpetajad Urve Auksi ja Monika Venessaar.
Hilisemal ajal jäi koolis õpetamine lastevanemate õlgadele ja kõik lapsevanemad võtsid õppetööst aktiivselt osa. Aastate jooksul olid koolis õpetajateks veel Helbe Mikkelsaar, Martin Laas, Peep Allismaa ja Mati Kõiva. Kooli juhatajad olid Helmut Kilgas, Jaan Kurgvel, Siim Sööt ja Hilja Pikat. Varasemad õpetajad olid Mare Suigussaar, Anu Pirn, Maare Kuuskvere, Peeter Elias, Hilja Parts ja Malle Rüütelmann. Algaastatel tegelesid kooliga veel Marga Tammark, Vello Koger ja Mariann Kase. Usuõpetustunde andis pastor Elmar Pähn ja pärast tema lahkumist võttis usuõpetustundide andmise üle ta poeg Hillar Pähn, kellel omal oli 2 tütart koolis.
Hilisema aja õpetajad olid lastevanemad Reet Sööt, Lemmi Tammaru, Gina Jalakas ja Hilja Pikat. Kandletunde andis Andres Peekna, kellel oli ka 3 last eesti koolis. Kandletunnid on märkimisväärsed, kuna on tegemist vana ja ajaloolise muusikainstrumendiga, mis on nii seotud eesti folklooriga.
Kandleõpetusega tegeles ka laste ema Susan Peekna. Anne Downer, kes oli äsja Eestist saabunud ja kelle poeg oli ka eesti koolis, õpetas Monopoly mängu eesti keeles ja luges lastega kohalikke spordiuudiseid Ameerika ajalehtedest, tõlkides neid eesti keelde. Mõni aasta enne koolitöö katkemist tõi Tiina Ruus oma poja eesti kooli ja aitas ise kaasa laste näitemängude korraldamisel.
Eriliselt meenutame Hermes Vannak’ut, kes õpetas laulmist ja ajalugu ning toetas Eesti kooli oma teadmistega mitmeid aastaid, vaatamata oma kõrgele eale ja ka sellele, et ta lapselaps oli juba
koolieast välja kasvanud. Ta sõitis ustavalt kohale Eesti Majja isegi ränga ilmaga, et meie koolis õpetada.
Mina isiklikult liitusin Chicago Eesti kooli tegevusega siis, kui minu poeg hakkas käima Eesti koolis sügisel aastal 1980. Ma andsin peamiselt eesti keelt.
Meie kooli lugemismaterjalid, nagu näiteks eesti aabitsad, olid koolile saadetud idarannikult koolide keskuse poolt. Ka koolide programmi koordineeris koolide keskus idarannikul ja nende poolt oli ka kava, mida tuli õppida lõputunnistuse saamiseks.
Mäletan, et tutvustasime lastele Oskar Lutsu “Kevade I”, mis oli osa nõutavast eesti keele programmist. “Kevade“ lugemine ja läbitöötamine oli küllaltki vaevanõudev töö, eriti siin välismaal kasvavatele lastele, aga nad tulid sellega ilusti toime.
Loomulikult, ainult aabitsad ja raamatud oleksid jäänud veidi kuivaks ja igavaks õppematerjaliks.
Seega siis rõhutasime ka elavate õppevahendite kasutamist. Laulud, ringmängud ja näidendid ning rahvatantsuharjutused aitasid muuta eesti keele omandamist elavaks ja huvitavaks. Näiteks, ka laulmise kaudu said lapsed õppida eesti keelt ja pr Vannak pani lapsed laulma. Laulud õpiti pähe ja kanti ette jõulupidudel ja kevadpidudel. Kõik lapsed esinesid nendel pidudel ja neil oli võimalus näidata publikule aasta jooksul omandatud saavutusi. Tänu Andres Peeknale esinesid lapsed ka kandlemänguga ja Gina Jalakase juhatusel ka rahvatantsuga.
Kevadpidudel esinesid kõik koolilapsed näitemängus. Näitemängud nõudsid suurt ettevalmistamist, aga võimaldasid eesti keelt õppida ja õpitut rakendada. Oli tore vaadata, kui lapsed esinesid nii haldjatena kui päkapikkudena, nii karude kui huntidena. Kõik lastevanematest
õpetajad aitasid kaasa näitemängude heaks kordaminekuks, harjutades lastega kodus näitemänguosi ja valmistades kodus lastele kostüüme.
Saime ka julgustust eesti koolidelt teistes keskustes. Näiteks, San Francisco Eesti kooli laste poolt ette kantud kevadnäidend Piibeleheneitsist tuli ka meil Chicago kooli kevadpeol lavale. Laste näitemängud olid mitte ainult sobivad ettekanneteks, vaid aitasid kaasa eesti keele omandamisele
rõõmsal ja lõbusal viisil. Ärgem unustagem, et kuna Eestiga kontakt omal ajal oli minimaalne, siis Eesti Kool oli just see koht, kus lapsed said osa eesti keele elavast pruugist.
Aga 1987. a. oli õpilaste arv nii palju kahanenud, et kooli oli jäänud ainult 7 last. Ja tol ajal ei olnud ka enam lähemas tulevikus pealekasvu oodata. Seetõttu lõpetati lastevanemate ühisel otsusel Chicago Eesti Kool ja otsustati edaspidi vajaduse korral erakodudes kokku tulla.
Mida omal ajal ei osatud muidugi ette näha, on see lasterohke eestlaskond, mis Chicago lähedale tekkis äsja kodu-Eestist tulnud inimeste näol.
Ja jälle leidus lastevanemate hulgas agaraid ja energilisi inimesi, kes tahtsid oma lastele eesti keelt ja kultuuri vahendada. Loomulikult, tänapäeva lastel on üks suur eelis, mis omal ajal puudus.
Eesti ei ole enam see müstiline koht, kuhu keegi ei pääse. Vastupidi, meie lapsed tänapäeval veedavad suure osa suvepuhkustest Eestis, külastades sugulasi ja sõpru. Lapsed käivad külas
vanavanematel ja õpivad tundma Eesti elu. Külastades Eestit täiendavad lapsed ennast keeleliselt ja kultuuriliselt ja Eesti Koolist saadud teadmised aitavad süvendada eesti meelt ja eesti keelt.
Tänu suurele laste arvule eesti päritolu inimeste hulgas viimaste aastate jooksul sai Chicago eesti kool uut jõudu ja indu, et taas alustada oma tööd ja koguda lastepere Eesti Majja, kus saab eesti meeles ja eesti keeles tegutseda. Praegune kool on nüüd järjepidevalt töötanud 10 aastat. Praeguse kooli ajajärgu asutaja ja juhataja oli Merike Adams ja peale Merikest võttis Pille McQuillen kooli juhatamise enda peale.
Uuema aja kooli tegelaste hulgas on ka Silvi Pirn, kes oli koolijuhataja aastatel 2000-2004. Ja praegused õpetajad on Janne Dombrowski, Meeli Soilts Wright, Kadri Luening, Margit Metsur Taits, Eero Pikat ja Jaanika Milistver. Tänase kooli õpetajad on osanud luua lastele kena õhkkonna, kus kõigil on meeldiv olla, sest kõigil lastel on võimalus väljendada enda loovat andi ja vaimu ja teha seda eesti keeles.
Chicago Eesti Kool on väga palju andnud Eesti ühiskonnale siin võõrsil. Esiteks on eesti kool alati aidanud säilitada eesti keelt ja kultuuri. Teiseks võimaldab kool sõprussidemete loomist ja arendamist eesti päritolu laste vahel. Kolmandaks, kool moodustab ka sidemed erinevate põlvkondade vahel, sest meie endised koolilapsed, kes nüüd on vanemad ja vanavanemad, toovad oma järglased Chicago Eesti kooli, mis omakorda aitab eesti ühiskonnal Chicagos püsima
jääda veel kauaks ajaks.
Kui kunagi oli Chicago Eesti Maja see koht, mis võimaldas eesti koolil tegutseda, siis nüüd Chicago Eesti Kool on just see peamine Eesti organisatsioon, mis annab Chicago Eesti Majale jõudu ja elutervist ja uut hoogu Chicago Eesti ühiskonnale. Vaadates meie koolilapsi tekib tunne, et tänu nii rohkele lastehulgale on meil tugev lootus, et Eesti Maja ja eesti ühiskond jääb veel kaua püsima Chicagos ja Chicago ümbruses.
Soovime tulevikus Chicago Eesti koolile palju edu, sest seni kuni püsib Chicago Eesti kool nii elujõulisena nagu praegu, püsib ka eesti ühiskond Chicagos koos Eesti majaga!
Hilja Pikat