|
Pilllerkaar tantsis Bowie rahvusvahelisel festivalil
Pillerkaar Bowie rahvusvahelisel festivalil, Allen Pond Park, Bowie, MD, 6. oktoobril 2007.
Foto: Anu Oinas
Rahvatantsuansambel Pillerkaar esines Bowie rahvusvahelisel festivalil 6. oktoobril 2007.a. Marylandis. Kavas olid järgmised tantsud: Puuratas, Padespaan, Ketramine, Oige ja vasemba, Piibumeistri-tants, Meremeeste valss, Kosjatants, Härjatants ja Vigala Reinlender.
Tantsisid: Laila Oinas & Talvar Tari, Jyri Erik Kork & Reena Kalvik, Mauno Kork & Age Landra-Robinson, Mart Kuhn & Kadri Kallas, Priit Vesilind & Maia Linask, Heikki & Inne Joonsar.
“Helisev Viis” Lakewoodis
Teatrigrupi tõlgendus 1944.a. pagulusse läinud kaasmaalastest
Teater “Variuse” esinejad laval. Keskel neljas vasakult näidendi autor ja lavastaja Heidi Sarapuu. Ääres paremal Peeter Kaljumäe. Foto Maie Currie
Teater “Varius” tähistab käesoleval aastal oma 20. hooaega, olles asutatud aastal 1987 loomeliitude pleenumi ja laulva revolutsiooni ajal. Teater Varius on esinenud väliseestlastele juba varemalt, samuti ka Lakewoodis. Teatri repertuaari hulgas on “Tervist, härra Vilde!”, “Paul Pinnat otsimas”, “Tänu tulemast!” jt.
Sellekordne etendus “Helisev viis” käsitles ühe teatrigrupi esinemisi Eestis Saksa okupatsiooni ajal, põgenemist ja saabumist Rootsi ning lõpuks Kanadasse. Grupi raadiostuudio asus arvatavasti Estonia teatri kolmandal korrusel ja hävis 1944. aasta märtsipommitamisel. Osalised: Valve, keda kehastas Endla teatrist Variuse külalisena Lii Tedre. Linda, keda esitas Diana Dikson, Rene osas Rein Soom, Priit oli Raivo Mets, Haini kehastas Hain Hõlpus ja Lakewoodis juba tuntud talentikas kuplee-laulja Peeter Kaljumäe oli Teet.
Helikujundus oli Külliki Valdma poolt, heli ja valgus Raivo Parrik ning näidendi kunstilise poole eest vastutas Karmo Mende. Näidendi kirjutaja ja lavastaja oli Heidi Sarapuu, kes on ka teatri loominguline juht.
Huvitav ja paljudele meelelahutust pakkuv ning paeluv etendus tõi Lakewoodi kokku saalitäie vaatajaid. Vesteldes publikust mõnega, kes neil aastail olid Eestis juba nn. “meheeas” ja mäletavad ka neid raadiosaateid, selgus, et tolleaegsed sõdurilaule ja uudiseid käsitlenud programmid polnud nii kergekäeliselt läbi viidud, kui näidend andis mõista. Aeg oli ka Saksa okupatsiooni ajal tõsine. Eestlaskonda pa-gulusse ei sundinud siiski Saksa okupatsioon, nagu näidendis rõhutati, vaid põgeneti Nõukogude Liidu okupatsiooni eest ja hirmust, et maale jääjaid oleks oodanud küüditamine Siberisse, mis ka mitme ema, isa ja lapse puhul tõeks sai. Ühesõnaga ajaloolised faktid jätsid soovida.
Kuid etendus “Helisev viis” pakkus väga toreda õhtu sel-lest hoolimata, et pommitamise heliefektid tõid külmavärinad, hirmsad mälestused ja paanikatunde neisse, kes olid seda Tallinnas 1944. aastal üle elanud, kogenud ja sõja- keerises kõik kaotanud.
Tore oli jälgida Kopvillemi laulusõnadega Kanadasse saabunud pagulaste esimesi kogemusi rahakate, jõukate, eesti keelt ingliskeelsete väljenditega seganud nn. “vanaeestlastega”, ehk juba tsaari- või Eesti iseseisvuse ajal Kanadasse saabunud immigratidega. Rahaga mõõdeti kõike ja võibolla nii ka juhtus. Humoorikalt toodi mälestustesse ka rootslaste üllatunud märkused, kui nad eestlaste kannatustest kuulsid, et “Miks eestlane politseid appi ei kutsunud”. Brittat kehastas Lii Tedre ja Sven Bertilit edukalt Peeter Kaljumäe.
Esinejaid tänas südamlikult Lakewoodi Eesti Ühingu esimees Tõnu Vanderer, jagades kõikidele kimbu lilli ja võttes vastu Lakewoodi eestlaskonna nimel “Variuse” tänud ja kingitused.
Airi Vaga
Föderaalne Euroopa
Ilmar Mikiver
Oktoobri eelviimasel nädalalõpul võtsid Euroopa juhid Lissabonis vastu otsuse kehtestada uus leping – nn. Reformileping (RL) – mis asendaks Euroopa Liidu (EL-i) ebaõnnestunud põhikirjakavandi. Mäletatavasti lükkasid EL-i kaks tooniandvamat liikmesriiki – Prantsusmaa ja Holland – selle kavandi 2005.a. rahvahääletustega tagasi. Uus reformileping on vormiliselt mõeldud mitte konstitutsioonina, vaid täiendusseadusena, mis kõrvaldab vana kavandi puudujäägid ja annab Euroopa poliitilisele struk-tuurile senisest föderaalsema ilme.
Reutersi uudisteagentuuri kaastöölised Ingrid Melander ja Yves Clarisse kirjutasid sel puhul Washington Timesis:
“Euroopa Liidu juhid saavutasid täna lõpliku kokkuleppe lepingu küsimuses, millega reformida selle 27-liikmelise bloki institutsioonid, asendada ta kehtivuse kaotanud konstitutsioon ja lõpetada ta tuleviku suhtes kaks aastat kestnud usalduskriis” (WT, 19. okt.) Reformilepingu peavad ratifitseerima kõigi liikmesriikide parlamendid ning selle allkirjastamine on ette nähtud 13. detsembril Lissabonis. Lepingus ette nähtud reformid hakkaksid kehtima aastal 2009.
Lissaboni otsus on aga sündinud mitme küsimärgi all. Kõigepealt on see vastuolus Iirimaa põhiseadusega, mis nõuab RL-i kinnitamiseks referendumit ega loe parlamendi ratifitseeringut küllaldaseks. Teiseks on juba tõstetud kahtlusi uue lepinguga lubatud laiema föderalismi osas: kas tugevdab see liikmesriikide suveräänsust või teeb see Liidu keskvalitsuse sekkumise liikmete siseasjusse senisest veelgi kergemaks? (Meenutagem ses seoses Prantsuse ekspresidendi Jacques Chiraci püüdlust “vana konstitutsiooni” ajal panna kõik liikmed ühise maksu alla – mis ei õnnestunud.)
Teisal Washington Timesis kirjutab sihtasutuse Heritage välispoliitiline ekspert Helle Dahl:
„Kuigi RL annab Euroopa Parlamendile ja liikmesriikide rahvusassambleedele (senisest) rohkem võimu, jääb EL-ile ikkagi veel rohkem õigust oma liikmete seadustesse sekkumiseks, kui USA föderaalvalitsusel on Ameerika osariikide üle“ (WT, 24. okt.) Dahl, toetudes hiljutisele FT/Harris Pollile, peab tähendusrikkaks, et EL-i viis suuremat liiget – Saksamaa, Suurbritannia, Itaalia, Hispaania ja Prantsusmaa – nõuavad reformide kehtestamiseks siiski rahvahääletust ja seda üsna mugava häälte-enamusega. Nende viie rahva re-ferendumi pooldajate protsent varieerub kuuekümne kolmest seitsmekümne kuueni.
Kas ei kinnita see, et jätkub 2005. aasta õppetund (kui prantsuse ja hollandi hääletajad EL-i põhiseaduskavandi läbi kukutasid)? Hääletajad on endiselt elitaristliku, ülalt peale sunnitud otsuste vastu. Endine Prantsuse president Valery Giscard D’Estaing näeb referendumite vältimises ohtu kogu Euroopa integreerimisprotsessile, öeldes:
„Referendumeist loobumisega kinnitab EL Euroopa kodanikele, et Euroopa konstitutsioon on mehhanism, mille on nende selja taga organiseerinud juristid ja bürokraadid“.
Üsna juhusliku kokkusattumusena Lissaboni konverentsiga toimusid Poolas sama-aegselt parlamendivalimised, mis asendasid parempoolse „Õiguse ja Arengu“ valitsuse keskparempoolse „Kodanike Platvormi“ koalitsiooniga. Uus valitsus taotleb muu hulgas tihedamat koostööd Poola NATO-liitlastega, samal ajal tõenäoliselt kõrgendades tingimusi koos-tööks Ameerikaga. Ühtlasi võitis Poola Lissabonis eriõiguse (nn. „Ionnanina kompromissi“) toimida väiksemate liikmes-riikide fraktsiooni juhina. Need muutused võivad märgatavalt mõjutada niihästi EL-i edasist kujunemist kui ka Washingtoni Euroopa-poliitikat.
Helle Dahl jagab Euroopa rahvahulkade ja ekspresident Giscard D’Estaingi skeptitsismi, kui ta kirjutab:
„Hulk inimesi on Euroopa integratsiooni suhtes skeptilised just seetõttu, et see on üks eliidi formuleeritud projekt, mis ei ole suutnud kaasa haarata kodanikke paljudes Liidu 27-st liikmesriigist“.
Kokkuvõttes peab nentima: EL-i reformikava on vormistatud, kuid kriis ei ole lõppenud. Ehk nagu sageli tavatses öelda võrratu telekommentaator Walter Cronkite: „Too early to call“.
Ajaloo faktid müütide varjus
Vello Helk 25.10.2007
Eestit külastas hiljuti Anne Applebaum, kes on äratanud tähelepanu oma suurteosega Gulagist. Ka on ta olnud pikka aega USA Venemaa-poliitika üks suuremaid kriitikuid. Ta arutles president Toomas Hendrik Ilvesega, kuidas rääkida ajaloost, mida ei taheta kuulda (Postimees 13.10.2007).
Euroopa ajalugu on olnud Lääne-Euroopa ajalugu. Müüt teises maailmasõjas toimunud ühisest võitlusest kurjuse vastu takistab läänel nägemast Ida-Euroopa probleeme. Ilves rõhutas, et probleem peitub selles, et on minevik, millest võib kõnelda, ja minevik, millest ei taheta kõnelda, sest standardnarratiiv ütleb, et Ida ehk siis N. Liit ja lääs võitlesid üheskoos ja võitsid suure kurjuse, aga selle möönmine, et oli kaks suurt kurjust, on midagi, milleks lääne narratiiv ei ole valmis.
Anne Applebaum ütles, et see on ajaloo versioon, mille panid pärast sõda kirja liitlased ja mis kirjeldab toimunut nende silme läbi. Sellest ajaloost on asjaomastele riikidele mitmeti kasu.
Stalini mõju kasvas, pool Euroopat oli sisuliselt orjastatud ja võõrriikide okupatsiooni all. Veel hiljaaegu ei tahtnud ameeriklased sellest suurt midagi kuulda, mitte sel-lepärast, et neile poleks meeldinud Ida-Euroopa või et nad poleks hoolinud, vaid et see puudutas nende enesekuvandit. Suurbritannias armastatakse öelda, et me sõdisime üksi, nad ei taha meelde tuletada, et neil olid poolakatest liitlased. Sellest müüdist lahtiütlemine on väga raske. Mõneti on see hakanud toimuma sedamööda, kuidas 20. sajand jääb meist kaugemale ja me vaatame seda ka teistsugusest vaatenurgast, mitte enam nii mustvalgelt nagu viiekümne aasta jooksul. Pärast Eesti ja teiste Kesk-Euroopa riikide jõudmist institutsio-naalsesse Euroopasse on raske vältida sellise diskussiooni tekkimist. Seepärast on tähtis sellest rääkida, viia seda Euroopa avalikkuse teadvusse. Inimesed on seda juba tähele pannud, ei saa öelda, et see on täiesti asjatu.
Ta lisas, et see, mida praegu näeme Kesk-Euroopas ja Venemaal, on omamoodi protsess: paljudest asjadest on kaua vaikitud ja nüüd on inimesed jõudnud seisundisse, kus nad tahavad neist kõnelda. On väga oluline näha, et mitte kõik diskussioonid ei toimu ühel ja samal ajal ning samadel põhjustel. Ta tõi näiteks Poola ja Ukraina arutlused, kus 10-15 aastaga suudeti probleemid mingil moel lahendada selles osas, mida inimesed neist arvasid. Sellist protsessi ei ole olnud Poola ja Venemaa ja ilmselgelt ka mitte Eesti ja Venemaa vahel. Pole aset leidnud seda, et Venemaa oleks Eesti ajaloolist okupeerimist reaalselt ja heast tahtest tunnistanud, et oleks püütud lahendada probleeme, et oleks peetud avalikke debatte ja konverentse, et oleks olnud avalikku arutelu. Ja kõige selle pärast on Venemaal endiselt väärarusaami Eesti kohta. Venelased ei tea, mis toimus siin pärast sõda, nagu nad ei tea ka, mis toimus sel ajal Poolas.
Nüüd toimub see väga spetsiifilisel moel, tugeva poliitilise varjundiga. Minevikku üritatakse Venemaal suhetes naabritega polii-tiliselt ära kasutada presidendi ja valitsuse maine tõstmiseks. On veel kaks elementi, mis selgitavad venelaste suhtumist. Üks neist on uhkuseprobleem. Nõukogude identiteedi üks osa oli tõdemus, et me oleme suurriik, et me ei pruugi meeldida, aga me oleme tähtis riik. Praegu tunnevad inimesed nostalgiat selle tunde järele. Nad tahaksid teatud määral säilitada tunnet, et me oleme maailmas olulised, ja nad ei taha sugugi kuulda, et tol perioodil, kus nad olid tähtsad ja olulised, olid nad ühtlasi totalitaarse diktatuuri osa, mis tappis lisaks miljonitele välismaalastele miljoneid omaenda inimesi. Inimesed ei taha sugugi, et sellele möödanikukillule heidetaks mingitki varju. Selle asemel on nad, Putin eriti, valinud välja ajaloo kõige militaristlikumad ja agres-siivsemad osad, millest ammutada uut elujõudu rahvusliku uhkuse ülalhoidmiseks. Enamik inimesi tegutses aga sõja ja sõjajärgsel ajal tingimustes, kus oli väga raske aru saada või ette näha, mis juhtub, ja langetada ainuõigeid valikuid. Tema arvates oleks igati vale vaadata sellele ajale tagasi ja proovida rakendada selle peal meie arusaami õigest ja valest.
See arutlus toimus üldtasemel, ilma viideta faktidele, millest vaikib lääne ajalookirjutuse versioon. On häid tähelepanekuid, katseid tasakaalustada ja mõista. Erilist tähtsust võib omistada asjaolule, et Euroopa Liidu ja teiste organite liikmena on N.Liidu all kannatanud maadel võimalus juhtida tähelepanu oma saatusele. Seda tuleb aga teha korduvalt ja järjekindlalt: tilk uuristab kivi mitte jõu, vaid sagedase langemisega (Ovidius). On vaja kannatust, sest vahepealsed ajaloo versioonid on liiga tugevalt juurdunud. Õnneks leidub juba nooremaid lääne ajaloolasi, kes esitavad küsimärke ja püüavad kõrvaldada autoritaarsete arvamiste loore. Anne Applebaumi arvates on Eestil teoreetiliselt võimalik luua Venemaaga häid suhteid, mis aga eeldab venelaste põlvkonda, kes tahab oma maa ajalugu vaadelda objektiivselt ja analüüsivalt (Eesti Päevaleht 22.09.2007).
Suhtelisus elus
Vaikelu koos Viido Polikarpuse maalitud naabrinaise, 100-aastase Pärja portreega. Autori foto
Einsteini ütlust, et kõik siin elus on suhteline, teavad kõik, ainult mulle hakkab see mõte alles nüüd pärale jõudma. Et maakera keerleb ümber oma telje, et planeedid keer-levad ümber Päikese, et Päike keerleb ümber Milky Way ja et Milky Way keerleb ümber… Kõik on muutumises, miski pole püsiv ja ometi jääb kõik maailmas samaks, muutumatuks. Minu meelest võiks seda fenomeni ka meie kehadele üle kanda. Iga päev sureb meie kehas miljoneid rakke, enamus neist asendub otsemaid. Sünni-momendist alates on meile määratud surmanuhtlus, kui nii võiks ütelda. Elu defineerib surma, üks ei saa eksisteerida teiseta. Vaatamata sellele, et meie kehas toimuvad elu jooksul tohutud muutused, tunneme end oma kehas kogu aeg sama isikuna. Et iga seitsme aasta järel vahetuvad kehas kõik rakud, siis võiks öelda, et iga seitsme aasta järel tõuseme me üles nagu fööniksid tuhast.
Kui ma olin noor, otsisin ma suuri elamusi, ma pidasin pidusid, käisin armees, elasin lõbusat üliõpilaselu ja nautisin häid raamatuid, filme ja eriti meeldis mulle muusika. Ma mäletan, kuidas üks mu sõber kinnitas, et ühel päeval kuulatakse Jimy Hendrixit raadiost kerge muusika kanalilt. Hendrix, kes on kakofoonilise muusika esindaja, tundub tänapäeva muusika kõrval väga mahedana. 1960-ndatel aastatel oli tema kitarrikäsitlus midagi väga mõjuvat ja pööraseks tegevat, tema muusikaga defineerib meie põlvkond oma noorusaega. Rock and Roll, saatana muusikaks nimetatu, on täna klassikalise muusika rubriigis kuulatav, nimetagem siin ansambleid Drifters, Nat King Cole, Elvis, aga superansamblid nagu Cream, Jefferson Airplane, The Who, Beatles, Blood Sweat and Tears, Queen – kõik kuuluvad juba Ameerika klassikalisse muusikasse. Mõtelgem sellele Tshaikovski 1. klaverikontserti kuulates, et omal ajal võrreldi seda sellise kõlaga, mida teeb sepp, kui ta taob haamriga alasile. Jah, kõik on tõesti suhteline.
Kui ma olin noor, siis otsisin ma muutusi lihtsalt muutuste enda pärast. Mul oli ükskõik, kas Ameerika oleks läinud Kuubaga sõtta raketikriisi ajal, mina tahtsin, et juhtuks midagi põnevat. Täna aga olen ma mures igasuguste muutuste pärast. Olen sel-les eas, et otsin korda kaootilises maailmas. New Yorgist tulles tundus Tallinn mulle provintsiaalsena. Nüüd aga põgenen ma sellest kiiresti arenevast linnast maavaikusesse. Olin maal viimased kümme päeva ja nautisin seda täiel rinnal. Seda enam, et lõpuks ometi sain ma lõpetada mitmed pooleli olevad maalid.
Minu naaber maal Kurenurmes, Vello, kellest olen ennegi siin kirjutanud, on juba pikemat aega elanud kaine mehe elu ja aitab mind paljudes töödes. Kui kaua ta nii suudab olla, seda ma ei tea, sest mehel on kohe tulemas 60. sünnipäev… Lõpetasin aga naabrinaise Pärja portree. Tema on suurepärane naine, kes on peaaegu 100 aastat vana. Ta elab üksinda keset metsa koos oma väikese koerakesega, kelle nimi on Karu. Ta on elanud üle arvukalt talvesid, mil tempera-tuur on langenud alla 30 kraadi, elanud üle Stalini aja, nüüd on tal lapselapsed ja lõpuks olen tal ka mina.
Üks minu sõber roheliste barettide päevist saatis mulle hiljuti huvitava e-kirja, milles sisalduvate mõtetega olen täielikult nõus. Ta kirjutas, et naised on tema meelest nagu õunad. Parimad neist on kõrgel ladvas. Enamik mehi ei hakka nende järele üles ro-nima, sest nad kardavad kukkuda ja haiget saada. Selle asemel nopivad nad mahakukkunud õunu, mis pole küll nii head, aga nende kättesaamine on kerge. Ladvaõunad ise mõtlevad, et midagi peab neil endil viga olema, et keegi neid noppima ei tule. Tegelikult ei pea nad muud tegema, kui ootama julget ja hakkajat meest. Ehk printsi.
Mehed on aga nagu vein. Nad alustavad oma elu viinamarjadena ja alles naised trambivad neist välja joovastava joogi…
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Veel ristimärgist, Pätsist ja Ilmjärvest
Arvo Lannus (edaspidi AL) tahab vist olla irooniline, poleks vaja ”härratada”. Ma ei kavatse järgida tema eeskuju, meil on ju nimi, mis meest ei riku. Rist polnud algupäraselt tõepoolest eestlaste sümbol, polnud seda ka mujal Euroopas. Aga ei saa sellest mööda, et 700 aasta jooksul on rist avaldanud tugevat mõju. Poolsada aastat okupatsiooni on püüdnud seda välja rookida, asemele panna sirbi ja vasara, mis on ka osaliselt õnnestunud, nii et praegu on eriti sirp au sees. Juba nii lühike aeg on vajutanud oma pitseri! Ei saa ka võrrelda 13. sajandi riikliku struktuuriga Euroopa riike Eesti alaga. Ega me poleks ka jäänud paganateks, isegi leedulased läksid pärast oma võitu üle ristiusule.
Kahjuks on AL-i ajalooteadmised väga üldised ja puudulikud. Pätsi suhtes on autoriteediks Evald Laasi oma 1990. aastal avaldatud artikliga. On ju palju teisi selleteemalisi sõnavõtte, mis ütlevad, et pärast Eesti okupeerimist olid presidendi ja teiste pealesunnitud allkirjad õigustühised. Kas loeb AL ka seaduslikult kehtivaks ja õigeks kõikide NKVD ja KGB ohvrite poolt alla kirjutatud ülestunnistused? Kas on ta lugenud minu Loomingus ja Akadeemias ilmunud analüüse, milles ma ei vaata kõike Eesti mätta otsast, vaid Euroopa saarelt maailma ajaloo taustal? Eestil polnud lihtsalt võimalust muuta suurvõimude pokkerimängu, saatus ei olnud sõltuv riigikorrast ega mingist õlekõrreorientatsioonist. Loomulikult tegid ka tookordsed Eesti po-liitikud vigu, aga neil polnud samu teadmisi kui praegustel tagantjärele tarkadel. Eesti taasvabanedes hakati süstemaatiliselt otsima endise Eesti Vabariigi poliitikute süüd, mis aitas juhtida kõrvale tähelepanu vahepealsete kolloborantide panusest. See on nähtavasti üsna hästi korda läinud, osalt isegi eestlaste hulgas, kellel õnnestus selle süsteemi haardest pääseda.
AL viitab küll minu vastusele Raul Pettai lugejakirjale, aga pole seda vist korralikult lugenud, sest kaitseb samal kombel Ilmjärve. Soovitan tal veel kord lugeda minu vastust, kuigi see tema arvates on liiga pikk. Kuna ma ei taha korrata sama pattu, soovitan AL-il tutvuda minu panusega Google kaudu. Olen ju ka kirjutanud taanikeelse Eesti ajaloo, milles on Eesti lähiajalugu kirjeldatud sellel kombel, mis ei meeldi Ilmjärve kaitsjatele – sellest on siin aru saadud. AL distantseerub neist ühes otsustavas punktis: ei pane pahaks vastupanu Sinimägedes (kommentaar Rein Ruutsoole, Eesti Päevaleht Online 12.08.2004). Lõpuks küsimus, millele ma pole saanud vastust Ilmjärvelt ega tema kaitsjatelt: kas Laidoner pidi tunnistama kõik NKVD-le puhtsüdamlikult üles, nagu seda nõuab Ilmjärv (President ja sõjavägede ülemjuhataja NKVD ees, Tallinn 1993, lk. 50)? Ka ei pane Ilmjärv just pahaks, et Päts ja Laidoner küüditati enne Eesti liitmist N. Liiduga. Viimane kohtles tema arvates Eestit lihtsalt oma provintsina (Hääletu alistumine, lk. 786), kas see oli siis legaalne okupatsioon?
Vello Helk
Lugupeetud Vaba Eesti Sõna tellija/lugeja!
Vaba Eesti Sõna hind tõuseb
Käesolevaga annab Vaba Eesti Sõna teada, et enam kui viieaastase vaheaja järgi tõuseb VES-i tellimishind 1. jaa-nuarist 2008. Kõigil on võimalus uuendada oma ajalehe tellimist praeguste hindadega kuni detsembri lõpuni 2007.
Hinnatõus tuleneb US Posti aastatel 2002-2007 toimunud korduvast postikulude tõusust, trükkimise ja paberi pidevast kallinemisest ning muudest lehe väljaandmisega seotud kulude suurenemisest.
Kuigi viimase viie aasta jooksul on The Nordic Press, Inc. (TNP) juhatus püüdnud igati Vaba Eesti Sõna (VES-i) toimetami-sega kaasuvaid kulusid kärpida, kahaneb lugejaskond pidevalt ja seetõttu ka sissetulek.
Kulude kärpimiseks oleme kaalunud ka VES’i ilmumissageduse kärpimist kahele lehele kuus.
Peale suuremaid muudatusti nii TNP juhatuses kui talituse tööjõus on aastast 2004 vähendatud büroo lahtioleku aegu ja jäetud ära ületundide tasu. Talituse ja toimetuse töötajad, kes kõik töötavad osaajaliselt, ei ole saanud elukalliduse kompensatsiooni, ammugi mitte palga tõusu ega aastalõpu erihüvitusi. Büroos on praegu tööl toimetaja ja osa-ajaliselt kaks büroojõudu ning korrektor. Aastast 2006 otsustas juhatus tühistada ka oma liikmete minimaalse sõidukulude hüvituse. Võiks öelda, et nagu mujal välis-eestlaste ühiskondlikul tasandil, tehakse ka VES-i juures “tänamatud tööd” rahvuslikust kohusetundest. (Võrdluseks võiks tuua: naaberriigis ilmuva lehe toimetuses töötab kolm toimetajat, ajakirjanik ja lisaks kindlasti ka büroojõude, ning nii mõnedki meie organisatsioonid (ÜEKN) maksavad oma juhatuse sõidukulud isegi koosolekutele ülemere maadesse).
Nordi Pressi osatähtedest
Kuna TNP põhikapitaliks on 200 osaniku ostetud osatähed (põhikirja alusel ettenähtud maksimaalne osanike arv), mille eest pole kunagi jagatud mingit intressi ega hüvitust, võiks välis-eesti ühiskonnas võrrelda aktsia omanikku, kui annetajat mõnda “fondi”, kes seda isegi tulumaksust maha ei saa võtta.
Lehe aktsionäridel on siiski “fondi” annetajate suhtes eelis, sest neil on legaalne õigus aktiivselt juhatuses osaleda ja VES-i üldkoosolekuist osa võtta. On siiski kurb, et nii paljud aktsiaomanikud on jäänud kõrvale ega võta aktiivselt osa lehe üldkooslekutest ega tegevusest. Mitmed aktsionärid on täielikult kadunud, paljud osatähed seisavad kinni pärandustompudes. Ei võeta vaevaks juba oma elupäevadel edastada osatähti, kas oma järeltulijatele või müüa/annetada tagasi TNP-ile, kui ise enam aktiivselt ei tegutseta.
Oleks tõsiselt vaja kaasata inimesi nooremast põlvkonnast, kes – kas eesti või inglise keeles – tunneks huvi USA eestlaste tegevuse häälekandja ja ajaloo talletaja VES-i tegevuse vastu. Uustulnud väliseestlased (ja suur osa ka väliseestlaste järeltulijaist) on omavahel ühenduses interneti kaudu. Nad ei telli ega tee kaastööd lehele, mis seoks neid suuremal määral vanema põlvkonna välis-eestlastega ning jäädvustaks ka ajaloolisi ülestähendusi nende oma tegevusest.
Ajalehe hilinemisest
Armas lehetellija, teame, et sageli ei jõua VES teie lugemislauale õigeaegselt. Oleme järjekindlalt kontaktis US Posti ametnikega ja seetõttu on ülimalt tähtis, et teatate meile, kui leht kohale ei jõua. Kasulik on ka oma piirkonna postkontorit teavitada. Teeme parima, aga me ei saa ümber korraldada US Posti teenindust. Meile on teatatud, et ajalehepostiga tellitud leht peaks jõudma lugejani viie päeva jooksul peale postitamist. Head lugemist.
TNP juhatus, toimetus, talitus
Juta Tomberg Kurman, minu Eesti keele õpetaja – 95
Juta Kurman NYEHS tuluõhtul 2007.a. aprillis, mis oli pühendatud talle ja Virve Vaherile. Foto: VES
Juta Tomberg Kurman, minu eesti keele õpetaja, sündis Tallinnas, Eestis, 7. nov. 1912, enne I Maailmasõda, ajal kui tsaar veel valitses Venemaal ja aastal, mil Titanic hukkus. Lapseeas nägi ta Eesti iseseisvuse sündi ja nautis nooruses Eesti vabadust. Ta abiellus dr. Alexander Poo-maniga 1928 aastal, kuid kaotas kolm kuud hiljem oma 36-aastase abikaasa difteeria tagajärjel. Kaks aastat hiljem purjetas noor lesk uuesti õnnelikku abielusadamasse, abielludes Hugo Kurmaniga. Sellest abielust sündis kaks poega, Jüri ja Jaan. Järeltulijaid on nii lastelaste kui lapse-lastelaste näol.
Juta T. Kurman lõpetas 1934. a. Õpetajate Seminari ning töötas Koplis Linnakoolis 1-6 klasside õpetajana. Lisaks andis ta eesti keele eratunde saksa soost õpilastele, et tasuda oma muusikaõpingute eest. 1940. aastal lõpetas Juta Kurman Eesti Riikliku Konservatooriumi, mis oli viimane lõpuklass tolleaegses Eesti Vabariigis. Nii ehib tema lõpudiplomit Eesti Vabariigi vapp. Juta Kurman laulis iganäda-lastes Eesti Riigiraadio saadetes Tallinnas ja esines ka Viljandis, Haapsalus jm. Eestis. Viljandi sümfoonia- orkestriga esitatud La Boheme’is laulis ta Mimi osa.
1940. a. sügisel algas Nõukoguse Liidu invasioon. Sel esimesel okupatsiooni -ajal oli ta tunnistajaks, kuidas Punaarmee 14. juunil 1941 tema mehe vanemad kinni võttis ja loomavagunites Siberisse küüditas. Imekombel pääses mehe-ema hiljem Siberist, reisides üksi tagasi oma tallu, kus üks talu-tüdruk ta üles andis ja nii viidi ta tagasi Siberisse, kus ta suri.
Sakslaste väed saabusid 1941. aasta teisel poolel Eestisse, kuid kõik lootused vaba Eesti taastamiseks haihtusid kiiresti. Kui 1944. aastal Punaarmee uuesti Eestisse tungis, põgenesid paljud tulemas oleva terrori tõttu, mida mäletati N. Liidu esimesest okupatsioonist. Juta ja Hugo pagesid koos väikeste poegadega Läände. Kuna Hugo oli Ameerika Ühendriikide kodanik, osutus tal võimalikuks siirduda kohe Ameerikasse. Juta poegadega pidi aga Saksamaal ootama viisat Washingtonist.
Alles 1947. aastal sai pere uuesti kokku Ameerika pinnal, et alustada uut elujärku. Siin lõpetas Juta nelja-aastase artistide kursuse New York College of Music Manhattanil, mis oli NY University allosakond ja esines seejärel nii raadios, TV-s kui ka New Yorgi klubides. Pakutud esinemis-ringreisist aga tuli loobuda perekonna heaks. Tema muusika-armastusest räägivad artiklid Vaba Eesti Sõnas. Tema isamaa-armastust väljendab tema tegevus kauaaegse Ülemaailmse Eesti Naisteklubi esinaisena. Armastust ilusa eesti keele osas on ta jaganud nii oma lastele kui ka 1993. aastal alustatud eestikeele kursustel täiskasvanutele.
1994. aastast alates olen mina üks tema õpilastest. Ta inspireerib järjekindlalt. Tema innustus eesti keele suhtes on tähelepanu vääriv ja tema pühendumine õpetamisele kõikumatu. Ükski põhjus pole jätnud Juta Kurmani tulemata Eesti Majja õpetama, olgu see siis lumi, vihm või torm ja kui ta kukkumise tagajärjel kederluud nihestas, õpetas ta klassi oma kodus.
1980-ndate keskel mattis Juta Kurman oma armastatud abikaasa ja 1990-dates mõlemad pojad. Nendele tragöödiatele vaatamata rühib ta edasi. Ta on olnud aktiivne Eesti Naisklubi esinaine New Yorgis 50 aastat, organiseerib ikka veel Naisklubis kontserte ja kirjutab Vaba Eesti Sõnas. Tänavu alustas ta õpinguid arvuti kasutamise alal.
Hiljuti üks doktor küsis Jutalt, mis on tema pika eluea ja tervise saladus? Vastuseks oli: “Ma ei joo, ma ei suitseta, mul olid head vanemad ning mul on hea huumorimeel”. Ta võiks olla kibestunud venelaste üle, kes tema sugulasi koos paljude teiste kaasmaalastega Siberisse viisid, kuid ta ei ole seda. Ta ütleb: “Ma ei vihka venelasi, vaid seda, mida nad meile tegid.” Läbi raskuste on ta ikka olnud optimistlik. “Vali oma võitlused. Ära lase tühistel asjadel end vaevata!” Need on mõned tarkused, mida ta aastate jooksul on kogunud.
Juta Kurman on ja jääb inspiratsiooniks nii mulle, kui kõigile, kes temaga kokku puutuvad. Teda on tunnustanud “Whose who in America”. Tema pühendumist Eestile, eesti keele hoidmisele, Naisklubile, jne. tunnustas president Arnold Rüütel Valgetähe ordeniga.
Meie austus ja lugu-pidamine kuulub sellele suurepärsele daamile, pr. Juta Kurmanile, tema 95. sünnipäeva puhul 7. novemb-ril 2007.
Jaan Kuum
VES toimetus, talitus ja juhatus ühinevad südamlike õnnitlustega, soovides ka VES-i poolt palju õnne meie kauaaegsele kaasautorile!!
Ansip esitab Turu toomikirikus jõulurahu sõnumi
Peaminister Andrus Ansip sai kutse esitada Soomes Turu toomkirikus toimuval oikumeenilisel jõuluüritusel rahusõnum.
Oikumeeniline jõuluüritus toimub ajalehe Turun Sanomat teatel 14. korda. 1998. aastast alates kutsuvad korraldajad sel-lel rahusõnumit esitama autoriteetse inimese.
Sõnumit on esitanud näiteks Soome ja Rootsi tipp-poliitikud, rahvusvahelise organisatsiooni Arstid Ilma Piirideta esindajad, ÜRO hea tahte saadikud ja kirikutegelased.
2000. aastal esitas rahusõnumi president Lennart Meri.
Valitsuse pressiesindaja ütles , et Soome tippsolistide ja Turu filharmoonia sümfooniaorkestri osavõtul toimuv üritus salvestatakse 12. detsembril ning läheb eetrisse esimesel jõulupühal, 25. detsembril.
12. detsembril peab Ansip ka Turu ülikoolis avaliku loengu, milles kõneleb Eesti arengusuundadest.
BNS
Eesti toetas ÜRO-s USA Kuuba-embargo tühistamist
Eesti toetas 30. oktoobril ÜRO-s toimunud hääletamisel Euroopa Liidu ühisseisukohta ning hääletas otsuse poolt, mis nõuab USA-lt Kuuba vastu suunatud embargo tühistamist.
Välisministeeriumi pressesindaja ütles, et Euroopa Liidu nimel sõna võtnud Portugali esindaja Jorge de Lemos Godinho kinnitusel on USA kaubanduspoliitika Kuuba suh-tes kahe riigi teema.
Küll aga ei saa EL aktsepteerida seda, et USA kehtestatud ühepoolsed piirangud teatud riikidele piiravad ühenduse majandus- ja kaubandussuhteid kolmandate pooltega, antud juhul Kuubaga.
Samal ajal taunis EL seda, et inimõiguste olukord Kuubal ei ole poliitvangide arvu vähenemisele vaatamata sisuliselt muutunud ning kutsus Kuubat taas vabastama tingimusteta kõik poliitvangid.
Reutersi teatel toetas embargo tühistamise otsust 184 riiki. Selle vastu hääletasid USA, Iisrael, Palau ja Marshalli saared, Mikroneesia jäi erapooletuks.
ÜRO võttis selle otsuse vastu juba 16. aastat järjest, kuid pole suutnud USA-d mõjustada.
Ka seekord tõrjus president George W. Bush ettepaneku juba enne selle vastuvõtmist, öeldes eelmisel nädalal, et Kuuba peab enne demokraatlikuks muutuma.
BNS
Jooksid Mardid,
jooksid Kadrid
Väikesed eesti poisid on mardijooksmiseks valmis. Eesti 2006. a.
Foto: internet
“Laske sisse mardisandid! Mardi küüned külmetavad, mardi varvad valutavad, sõrmeotsad sõitelevad….. mart pole tulnud saama pärast, mart tuli viljaõnne pärast”
Nii algab tuntud laulu variatsioon, millega mardipäeval 10 novembril Eestis mardisandid ukse taga sisselaskmist küsivad. Tavaliselt käidi perest perre Mardilaupäeval. Riietuti meeste riietesse, ainult mardiema oli naisteriietuses, kes mardiisaga ees käis. Mardid tulid laulude ja tantsude ja mõistatustega, vaatasid ja küsitlesid, kas sügistöödega ollakse valmis, tõid kaasa viljaõnne ning neile jagati ande nagu küpsetatud herneid või midagi muud suupärast.
Kuna alul jooksidki marti peamiselt noormehed, siis arvatakse see püha olevat seotud ka noorte meest initsiatsiooniga ehk vastuvõtmisega meeste kogukonda.
Kadripäev langeb samuti novembrikuusse – 25. november. Kui mardisandid olid hästi lärmakad, siis Kadrid jooksid vaiksemalt, riietusid enamuses valgesse naisterõivaisse. Maskeeriti harilikult Kadripereks, kus kõige tähtsamal kohal oli kadriema või kadrinoorik. Kadriemal oli tihti süles räba-laist tehtud “kadrititt”, kes ka toas tingimatta “pissis”, mis oli viljakuse tunnusmärk. Laulud ja muud kombed aga sarnanesid mardisantide kommetega, ainult Kadrid tõid peamiselt looma- ehk karjaõnne. Kuna Kadripäev tähistas ka naispere tööde tuppa siirdumist, siis liitus kadriperega sageli ka ketraja või kuulus kadriema varustusse kedervars või -ratas. Ka kadridele anti ande nagu martidelegi – herneid, kaalikaid, hilisemal ajal ka küpsiseid, saia, jne.
Palju Mardi- ja Kadripäeva kombeid on muutunud ja nii ka kostüümid ja maskid. Sajandite jooksul on välja kujunenud palju kohalikke erijooni ja tavasid.
Mardipäeva peetakse ka muistseks aastavahetuspühaks. Seda seostatakse surnute mälestamisega, millele viitab ka sarnase kõlaga surmahaldja nimi mardus. Kuigi hinge- ehk kooljakuu nimetus kuulub meil oktoobrikuule, aga soome hõimuvelledel on novembrikuu nimetuseks marraskuu. Ka keldid tähistasid suve lõppu oktoobri lõpul, ning nende traditsioonis oli see aeg aastavahetusega seostatud, kui kõik taandus tubasele tegevusele ja loodus “suri” talveunne. Võime ainult küsida, kas see, et need päevad jäävad nii öelda “hingede aega”, oma algupäras ei tähendanudki muud, kui esivanemate hingede kostitamist nende abi, kaitse ja õnnistuse eest uueks sünniks järgmise aasta viljasaagile ja karjaõnnele. Kindlasti on ka maskeerimised ja riietus tingitud hingede “nägemi-sest” erliste olenditena, või siis vanast usust, mille kohaselt ei tohtinud ju õiget nimegi igalpool kasutada, et kurjad vaimud kedagi ära nõiduda ei saaks. Kuidas ka ei oleks, tundub, et nagu paljud teisedki pühad, nii on ka Mardi- ja Kadripäev segunenud ilmliku ja uskliku kombestikuga. Ükskõik milliselt tähistate nüüdset Mardi-Kadripäeva, kas riietute ja toimite uuema aja järgi või laenate ideid Ameerika Halloweeni-kostüümidest – nõiad, paharetid, haldjad – või riietute esivanemate kombel pahupidi pööratud kasukasse või moondate end suurrätti mähi-tult kadrihaneks – head mardi-kadri jooksu teile kõigile!
Aime Andra
Euroopa Eestlaste Laulukoori laululaager
Annabergis, Saksamaal, 19.-21. oktoobril 2007
Pildil osa Euroopa Eestlaste Koori liikmeid seltskondlikult koos laulmas. Autori foto
Reedel õhtul, 19. oktoobril algas Euroopa Eestlaste Laululaager Annabergi lossis, Bonni lähedal Saksamaal. Kuigi meie, Inglismaa eestlased, jõudsime hilja kohale, võeti meid soojalt ja lahkelt vastu – isegi aplausiga! Oli tore jälle kohtuda vanade sõpradega ning ka näha uusi nägusid koori ridades. Seekord oli lauljaid koos Saksamaalt, Inglismaalt, Belgiast, Hollandist, Shveitsist, Soomest ja Eestist.
Laupäeva hommikul pärast hommikusööki ja lühikest palvet praost Merike Schumers-Paasi poolt, läks laulmiseks lahti. Alguses tuli hääli harjutuste abil lahti laulda ja siis hakati kohe tööle uute laulude õppimisega. Kooril on praegu eesmärgiks esineda ESTO 2009 üritusel Münsteris, Saksamaal ja ka 2009 laulupeol Eestis. Selle jaoks hakatigi siis juba ette valmistama õppides kolm laulu laulupeo repertuaarist. Selle juures õppisime ka teisi uusi laule juurde, nende hulgas eriti huvitavad, Raimond Lätte Metshaldjas ja Alo Mattiiseni Väike Merineitsi. Pikk tööpäev lõppes alles kell seitse õhtul jälle palvusega ning järgnes õhtusöök ja seltskondlik osa.
Kui grupp eestlasi on koos, eriti laulu- ja muusikahuvilisi, ei võta kaua, enne kui hakatakse jälle laulma ja nii juhtus ka Annabergis laupäeva õhtul. Kuigi oli päeval juba peaaegu kaheksa tundi harjutatud, lauldi ja musitseeriti veel hilisööni ja sai vahepeal ka palju naerda ning juttu ajada.
Pühapäeva hommikul pidime olema juba varakult üleval sellepärast, et jälle ootas ees kolmetunnine harjutus ja kell 12.00 päeval lõpulaagri kontsert. Oli tore nähe, et kuulajaid oli seekord tulnud suuremal arvul meie kontserti nautima. Laulsime üksteist laulu, osa värskelt laululaagris õpitud laule ja osa vanast repertuaarist. Viimane, K. Türnpu Lahkumise Laul, tõi paljudele kooriliikmetele (mina ise kaasa arvatud) pisara silma. Oli tunne, et laulsime koorina paremini kui kunagi enne. Seda kinnitas pärast ka koori dirigent, Kalev Lindal. Kontsert lõppes lühikese kõnega Mare Rahkema, koorivanema poolt, kus tänati dirigente, lauljaid ja anti üle Inglismaa eestlastele mälestuseks pildialbum koori külaskäigust ja esinemisest Inglismaa eestlaste Rahvapeol augustis 2007.
Pärast lõunat oli aeg lahkuda aga, nagu alati, jäid ilusad mälestused toredast nädalalõpust. Oli tunne, nagu kuuluksime kõik ühte suurte perre, sest et valitses nii sõbralik ja seltskondlik vaim! Laulmine oli, nagu alati, täitsa vapustav elamus! Sai väga palju õpitud nii uute laulude kui ka laulu hääletehnika osas, mis on meile kõigile alati suureks kasuks. Suur, suur tänu dirigentidele, Kalev Lindalile ja Lauri Breedele nii põhjaliku, vaimuka ja humoorika õpetuse eest.
Lõpuks, palju-palju tänu ka Mare Rahkemale, koorivanemale ja kõikidele suure töö ja vaeva eest, mida nad nägid, et laululaagrit korraldada. Tänu Marele ja tema abilistele on meil võimalik koos käia ning nautida eesti laulu ja säilitada eesti meelt.
Kohtumiseni järgmises laululaagris jaanuaris 2008!
Reet Järvik
Sekretär, Inglismaa Eestlaste Ühing
Euroopa Eestlaste Laulukoori laulja
Suurlaagrite nähtamatud käed
Lembitu lipkonna vanade skautide pere – Lelled Kotkajärve sügistalgutel aastal 1964.
Foto: Jaan Lepp
Skautidel ja gaididel on tavaks iga nelja aasta järel korraldada malevate poolt juhitud laagreid, nimega “Suurlaagrid”. Kuigi eelmisest suurlaagrist on möödunud rohkem kui neli aastat, otsustasid skaut- ja gaidma-levad oma 2006 aastakoosolekul (üldmõistes peakoosolekul) korraldada suurlaagi Kotkajärvel aastal 2008.
Läinud aastakoosolekul (AK) teatas suurlaagri juht ngdr Tiina Paluoja, et eeltööd jätkuvad. Juhtkonda on komplekteeritud suurlaagrite vanemateks skm. Enn Kiilaspea ning gdr Ene Lüdig, kes samaaegselt on ka malevate vanemad. Skautide poolt on suurlaagri juhtkonnas nskm. Veiko Parming suurlaagri juhi abina. Kuigi suurlaagril on oma juhtkond, on see siiski malevate laager, mille edukuse eest vastutavad malevate juhid oma staapidega.
USA-s tegutsevate malevate omapäraks on olnud, et malevate laagrite avamistel annavad maleva juhid oma malevad suur-laagri alluvusse. Laagi lõppedes tagastab laagri juhtkond malevad staapidele.
Suurlaagrite heaks omapäraks on, et nii laagri kavanduseks kui tegevuse läbi-viimiseks rakenduvad kõik malevas tegutsevad juhid. Nii teatas ka suurlaagri juht ma-levate AK-l, et juhtkonnas on kaastegevad juba ligi 50 juhti. See võib tunduda suure arvuna, kuid kui võrrelda eelnevate laagritega, siis suurlaagrite läbiviimiseks on ra-kendatud 80 kuni 90 täisajalist juhti.
Kuid laagritel on mitmed erinevad paled. Ühiskonnale on silmnähtavad suurlaager kui üritus ning selle läbiviijad. Kanada malevate omapäraks on olnud, et laagrites rakendunud juhid tasuvad noortega võrdselt laagri makse.
Suurlaagri juhtkond tervikuna hoolitseb nädalase laagri tegevuse, korralduste, toitlustuste, turvalisuse, eeltööde ja muude eest. Samas on ka südamesoov pakkuda noortele mitte üksnes huvitavad ja kasvatuslikku tegevust, vaid ka iga laagriga muuta paremaks laagris elamiste heaolu. Nii on iga suurlaager andnud oma osa “Kotkajärve” heaks. Need on need nähtamatud käed – juhtide kui vanemate käed, kes talgute korras tulevad ja teevad laagrialad korda, kohandavad eluolu tingimusi, hoolitsevad et kõik töötab ning laager on korrastatud. Skautluse üheks kasvatuse sihiks on oma elamise kui ümbruse hooldamine ning korrastamine. Et seda väärtust süvendada ja tiivustada, on ka vaja, et laager kui tervik on korras.
Vanemate huvi oma laste heaolu eest hoolitseda ühtub laagri juhtkonna soovidega. Ühiste laagrialade korrastuste talgu-töödega on suudetud igas laagris parandada laagri elu-olu tingimusi. Koolipingist meenub õpitu – loodus ei salli tühjust. Jah, aastatega kasvavad puud jõulisemateks ning avarad laagrialad kasvavad tasapisi kinni – päikest varjutavad suurpuude võrad, puude alla kasvav värske võsa piirab õhu liikumist – kõik tänu Muskoka jõulisele loodusele. Kui korrastustöid ette ei võeta, siis on kesksuvel laagriplatsid peatselt lämmatavalt palavad ja öösel rõsked.
Siin on abiks olnud nood suurlaagrite nähtamatud käed – käed, millised hoolitsevad ning loovad meeldiva laagri miljöö ning tegevuste võimalused. Iga suurlaagriga oleme kohandanud ja parandanud “Kotkajärvet”, igaks suurlaagriks paneme “Kotkajärve” pidurüüsse, ning iga suurlaager jätab skautlikult maha oma heateo järgnevatele kasutajatele.
Kui eelmistes kirjutistes käsitlesin Kotkajärvelt kadund ning haihtunut, siis samas võime heal meelel tõdeda, et eelnevate suurlaagrite skautlike heategude pärandused on leidnud uuendust ning täiendust. Iga laagrielaniku üheks ülesandeks on oma eluruumi korrastus, täiendus ja uuendus. Ka “Muskoka” suurlaager läheb sel-liselt vastu järgmisel aastal toimuvale, lootes nii vanemate kui ühiskonna toetustele.
Jaan Lepp, skm.
Ühest kaunist raamatust
Sel aastal andis kirjastus SE&JS (Endla 3, 10122 Tallinn; [email protected]) Neeme Järvi 70. sünnipäeva puhul välja erakordselt kauni raamatu: “Neeme Järvi, kunstniku elu – The Maestro’s Touch” (296 lk.). Juba formaadilt ja kujunduselt on teos imposantne, suurekaustaline, läikivate kaante vahel, trü-kitud kriitpaberile – annab tõsta. Lisaks huvitavale tekstile leiame raamatus sadu fotosid, ajaloolisi ning kaasaegseid, suuri ja väikesi, must-valgeid ja värvilisi (eeskujulik värvide reproduktsioon!). Neid üksi võib kaua vaadelda. Nii väärib raamat igati hinnangut “erakordne”.
Kuidas teost iseloomustada? Ta pole vaid reportaazh Järvi elust ja tööst, pole vaid klassiline biograafia ega esteetiline pildiraamat. Tiitel annab parima vihje – “The Maestro…”. Raamatu sisu on pigem lend säravate mäetippude vahel, orgusid vaevu märgates. Ometi tuuakse esile ka paljud huvitavad pisiasjad, mis pärlitena vaatlejast mööda veerevad. Nii näiteks, miks andis ema vastsündinule nimeks “Neeme”? Seda oli motiveerinud muinasaja vapper eesti rahvas. Kas ei peitu juba siin Neeme Järvi hilisema deklaratsiooni eelkaja: “Ma olen ju Eesti fanaatik. Mul on vaja, et Eesti nimi kõlaks maailmas…”
Raamat on jaotatud kuude peatükki. Esimeses rullub lahti Neeme Järvi lapsepõlv, noorus ja täisikka jõudmine, aastad 1937 – 1979. Loeme muusikaõpingutest Tallinna Muusikakoolis ja Leningradi Konservatoo-riumis, kuhu Järvi andekus talle 1955. a. tee avas, hoolimata ülirasketest sisseastumiseksamitest. Samm-sammult tõustakse kõrgemale: kontserdid rea orkestritega Lenin-gradis, esimene täismõõduline kontsert Eesti Raadio Sümfooniaorkestriga, esimesed välismaareisid Euroopasse, USA-sse, Kana-dasse jpm. Aastal 1961 abielluvad Neeme ja Liidia; kaks aastat hiljem, 1962, sünnib esimene poeg Paavo, kellest, nagu isast, saab meisterdirigent. Siis aga tuleb suur murrang.
Aastaks 1980 viis pidev Nõukogude kiviseina vastu jooksmine süveneva pessimismini. Tehti otsus, saagu mis saab, püüda N. Liidust lahkuda. Seda kõike ning järgnevat eluteed kirjeldab peatükk “Aeg ja elu, 1980-2007”, mis toob lugeja ühtlasi tänapäevani. Siin on juba niivõrd palju huvitavat informatsiooni, et üksikasjaline loendus ei mahu käesoleva ülevaate raamidesse – pingeline töö paljude orkestrite, solistide ja ansamb-litega üle kogu maailma, pikaajalised tööpõllud Göteborgis, Detroidis, Newarkis, dirigeerimise meisterkursused Pärnus jpm. Põnev on seda lugeda.
Eriline nauding on aga viies peatükk – pikk intervjuu Neeme Järviga. Selles selgitab Järvi oma elufilosoofiat, rahvustunnet, vahekorda orkestrite, perekonna, kaas-inimeste, kuulsate kaasmuusikute ja Eestiga. Eelkõige aga loeme ikka-jälle muusikast, selle olemusest ning mõjust inimhingele. Ta selgitab, mida tähendab muusika dramaturgia ja milles seisneb dirigeerimise kunst. Mõni samastab dirigeerimist taktilöömisega, kuid vahekord dirigendi ja orkestrimuusiku vahel on palju keerulisem. Lugege selle kohta lk. 186! Huvipakkuvad on Järvi mõtisklused heliloojate kohta – Haydn (lk. 184), Bruckner (lk. 135), Sibelius (lk. 227), Mozart ja Wagner (lk. 222). Ei puudu südamlik ning üksikasjaline kirjeldus tema kolme muusikust järeltulija – pojad Paavo ja Kristjan ning tütar Maarika – lapse-põlvest, arengust ja praegusest tegevusest. Kaunilt on esile toodud elukaaslase Liidia osa pikal eluteel.
Raamatus on tohutu hulk faktilist informatsiooni: kõikide Neeme Järvi poolt juhatatud orkestrite nimestik, tema poolt juhatatud maailmaesiettekanded, isiklikud ja kutseelu verstapostid ning täielik diskograafia. Teose tekst on kahes keeles, igal leheküljel eesti ja inglise keel, maitsekalt kõrvuti asetatud. Kuna Järvi on suur eestlane ja suur kosmopoliit samal ajal, siis on see igati kohane, sest nii pääseb raamat ka maailmafoorumile.
Raamatu meeldivat kujundust ma juba kriipsutasin alla. Ta on uus tõend eesti raamatukunsti kõrgest tasemest. Olgu toimetajad tänatud nähtud vaeva eest! Veel midagi: raamatu esi- ja tagakaanel on juurde lisatud kaks CD-d – Järvi poolt juhatatud Gustav Mahleri 2. sümfoonia ja Anton Bruckneri 7. sümfoonia.
Kas leidub raamatus vigu? Olgu pro forma ära toodud vaid kaks. Lk. 133 tsiteeritakse arvustust ühe Göteborgi kontserdi kohta. Allikaks on “Vaba Eesti Sõna”, kuid kohaks on Stockholm. Kas peaks olema New York, või on ajalehe nimi vale? Lk. 180 seisab, et New Jersey Sümfooniaorkestri mängijatel on kokku 30 Stradivariuse viiulit. Ei, see on kuulsate pillide koguarv, mis mõne aasta eest osteti. Stradivariuse instrumente on nende hulgas 13 – viiuleid 12, tshellosid üks. Ülejäänud pillid on teiste tuntud meistrite tööd, nagu Guarneri, Guadagnini, Amati, Ruggieri, Grancino jt.
Raul Pettai
Dear reader,
Due to publication timelines, we are unable to bring you an English-language synopsis of this week’s paper. We apologize for the inconvenience.
President Ilves: the key to the success of our cooperation
President Toomas Hendrik Ilves participated in a meeting with Latvian Head of State Valdis Zatlers and Lithuanian Head of State Valdas Adamkus in Riga.
The Baltic presidents discussed the period following accession to the Schengen visa zone, problems of energy security, transportation routes that pass through the three countries, and the European Neighborhood Policy.
“I am delighted that the long preparations for the enlargement of the Schengen visa zone have been successfully completed and the result provides our citizens with even freer movement,” said President Ilves. “Keeping the future in mind, we think it is necessary to continue close and professional cooperation between neighboring countries, for instance in the fields of information exchange and training.”
Speaking about the Conventional Forces in Europe Treaty, the Estonian Head of State said that he is concerned about Russia’s increasingly entrenched power-based behavior that is also reflected in the planned moratorium regarding its responsibilities pursuant to the Conventional Forces in Europe (CFE) Treaty.
“The NATO countries must not yield to Russia’s blackmail tactics, which try to make others responsible for its withdrawal from the treaty,” said President Ilves, saying the CFE Treaty continues to play an important role in guaranteeing the security and stability of Europe. “Estonia is ready to commence negotiations for acceding to the treaty when this becomes possible—that is when the altered CFE Treaty has been ratified by all the parties and has come into force.”
According to President Ilves, Estonia cannot accede to the CFE Treaty unconditionally because, “Our security solution is part of the collective NATO defense and the terms for our accession must first be discussed with our NATO allies. Therefore, we are first interested in intra-NATO consultations regarding issues related to our possible accession.”
Presidents Ilves, Zatlers and Adamkus also spoke about cooperation among the Baltic countries. “Baltic cooperation—this outwardly nice expression—requires explicit content,” said the Estonian Head of State. “We are sure that the key to the success of our cooperation is hidden in the word “coordination.”
According to President Ilves, coordinated activity means smooth, frank, and friendly cooperation in order to solve problems of common interest between the national governments, parliaments, and local governments in border areas.
“Are we mutually good neighbors and allies? Of course. Are we also competitors? Of course,” said the Estonian Head of State. “This is natural and we need not fear the fact that we may have differing opinions regarding some issues. However, our opinions are similar regarding many issues and coincide totally in even more cases—let’s make the most of these opportunities.”
According to President Ilves, the great advantage in mutual relationships between the Baltic countries is that we know our partners very well. “For instance, we don’t put each others flags on the table upside down, because we know and understand each other too well to make such mistakes, and this mutual knowledge and understanding must be turned into mutual success through coordinated activity.”
Office of the President
Estonian Ambassador in Moscow Commemorates Victims of Political Repressions in Russia
The Estonian Ambassador to Russia Marina Kaljurand participated in a commemorative event on the day of commemoration for victims of political reppression on Tuesday, 30 October. The event took place at the Solovetsky stone on Lubjanka Square in Moscow, and Ambassador Kaljurand lay flowers in the memory of all those who were repressed in Russia. This year marks 70 years since the beginning of political repressions in Russia.
”This is a day for mourning and commemorating – for commemorating the victims of Russian political repressions. Let us remember those who suffered under the crimes of the communist regime, and bow our heads in their memory,” said Ambassador Kaljurand. “These crimes must not be forgotten, they should be talked about, so that nothing similar will occur in the future,” she added.
On 29 October, a commemorative event organized by the Memorial Society took place by the Solovetsky stone. The names of all the Moscow residents murdered under the repressions were read out over the course of 12 hours. A total of 40,000 people died in Moscow as a result of political repressions.
On 3 November, Ambassador Kaljurand will open a commemorative stone dedicated to Estonian victims of repressions in Karelia in the Medvegorski region. The commemorative stone was completed with the financial support of the Estonian Ministry of Foreign Affairs.
In related news, Estonian Foreign Minister Urmas Paet made a stop in Moscow to meet with Russian Deputy Foreign Minister Vladimir Titov.
According to Foreign Minister Paet, an effort must be made to gradually re-establish the trust and normal relations that are appropriate between neighbouring nations. “We need to take practical steps; for example, preparing agreements that serve the interests of the citizens of both countries,” said Paet.
“Europe’s long-term decline is alarming but not inevitable”
by President Toomas Hendrik Ilves in Europe’s World, autumn 2007
22.10.2007
Europe’s failure to get to grips with its competitiveness problems is worrying, says Toomas Hendrik Ilves, Estonia’s President. Looking at the example of how his country transformed itself to embrace the information age, he outlines the strategies the EU should pursue, however unwelcome they may be.
We can’t predict the future, but we can identify and assess future trends. The two most discussed trends, of course, are the twin threats of global warming and increasingly scarce fossil fuels. Both are global issues, yet their resolution will certainly be impossible without the involvement of the European Union.
Then there are major long-term challenges to the Union that are particular to the EU, and which if unresolved may well mean that in a quarter of a century we won’t be able to enjoy our present relative prosperity. These challenges all revolve around Europe’s competitiveness.
So where and how do we Europeans compete economically − within the EU or worldwide? Clearly both. And if we look at the long-term trends of globalisation we should remember the debt of gratitude we owe to Jean Monnet and later to Jacques Delors for creating the Single Market, back in those days when globalisation was not yet a visible phenomenon. For the Single Market will enable us Europeans to be competitive in the global arena. Openness within Europe and the opening up of our own markets to competitive pressures has been the driver of our own efforts to be internationally competitive.
But that alone will not be enough. We need political courage and we also need to develop a greater vision and understanding of where we and the world will be in the years ahead. For even the economic powerhouse that is Germany will be dwarfed by the rising stars of India and China. Today, the EU of half a billion souls can still compete in terms of quality of life, levels of education and innovation with the US, China or India. But for how long? We are used to thinking of India, for example, as a poor country that Europe has little need to compete with, but we need to think again. The 8% of its population that enjoys what might be called a middle class existence already amounts to 100m people, more than in any single EU member state. So what about 25 years from now, let alone 50?
Current thinking in the EU offers little cause for optimism, for two reasons. First, there is the failure of the EU’s well-intentioned programme for developing innovation and competitiveness, the Lisbon Agenda. Second, the EU is increasingly turning to protectionism, not only with regard to the outside world but within our own borders too.
At that time, my own country, Estonia, was just emerging from 50 years of Soviet-imposed backwardness, I despaired over how long it would take to build the infrastructure needed for Estonian businesses to compete internationally. Fortunately for us, the world was just then entering the new era of the information revolution, so by opting for the new infrastructure of information technology, Estonia was soon able to play on a level playing field. Investment by both public and private sectors in IT permitted our country to reach by the mid-1990s a level that was above the EU average. By the turn of the new century Estonia’s IT development had in government services and sectors like banking reached a level enjoyed only by a few other countries in Europe.
So a small and once developmentally-challenged post-Soviet country was able to overcome seemingly overwhelming obstacles. But I fear that for the larger EU the steps needed to emulate Estonia’s achievements may not be very welcome. Increasing government efficiency, decreasing paperwork and the temptations of corruption through innovative computerisation would also mean a smaller, leaner public sector. And the same holds true for the private sector. This was especially noticeable in my own country‘s banking sector. Since the late 1990s, around 98% of all banking transactions in Estonia have been done over the internet, so the banks needed fewer tellers and fewer branch offices. Large numbers of bank employees were made redundant, and had we not enjoyed a sustained period of economic growth that last year reached 11%, we would have been in trouble. But it’s worth pointing out, of course, that our high growth rate was fuelled by the country’s rising productivity.
The emphasis Estonia placed on IT paid off by allowing it to become more competitive. We could partially offset our small size by having IT liberate people from tasks that computers can anyway do better, but this alone will not be sustainable unless we begin to produce innovations ourselves. Now that Estonia can no longer count on its own low-cost labour force for a competitive advantage, we need to generate new technologies. We need to innovate, and for that we need to develop more of a technical intelligentsia. Yes, Estonians invented Skype, but in general my country, like the rest of Europe, is falling behind in both innovation and pure science. Innovations come first and foremost from the United States, which itself depends on the brain drain in which its universities and laboratories attract the best and the brightest from Europe, and from India and China too.
It’s time that we in Europe began seriously to analyse our own situation. We are averse to immigration, our children increasingly choose not to study maths, science and engineering, and we are choosing to close ourselves off from competition within the EU in services, one of the most competitive sectors of the world economy.
I can offer two personal experiences to illustrate these trends. Five years ago, when I moved from one Tallinn apartment to another, I called the telephone company to install an internet connection. The woman at the other end of the phone asked which time that afternoon – 1400, 1600 or 1730 – would be most convenient to come and install it? Three years ago, after being elected to the European Parliament I applied for an internet connection for my Brussels apartment. After seven weeks with no sign of it, I called my landlord, who had kindly offered to help out if I ran into any problems with the local bureaucracy. “Only seven weeks?” was her response. She then added something especially funny for anyone from the post-communist world: “But maybe I can help, I have a connection on the inside”.
My own unprofessional and unrepresentative survey of friends and colleagues showed that this was not an unusual situation in much of Europe. We should add that our computer connection and connection speed costs are much higher than in Asia, and I submit that if this is the quality and level of services even in part of Europe, we are in deep trouble.
The lack of competition within the EU also has security implications. Given the importance of energy in our lives, it is understandable that many EU countries want to shield their companies from competition, and so are opposed to the liberalisation of the energy market. This is an understandable reaction, but the reality is that Europe’s single largest source of energy is a country that has proclaimed itself an “energy superpower”, is known to use energy as a foreign policy tool and is increasingly willing to say so. It’s worth remembering that in May of last year Viktor Chernomyrdin, the Russian Ambassador to Ukraine, said that Russia would be willing to reduce the price of natural gas if Ukraine adopted a less pro-Western orientation.
So if we are to avoid seeing the EU’s member states subjected to divide and rule policies that lead them to jockey for better gas deals, then a common energy policy run by an EU Energy Commissioner with the sort of negotiating heft of the Trade Commissioner is an absolute must. Even Germany is a small country when negotiating on its own with Gazprom. But for Europe to develop a common energy policy comparable to our common trade regime, we also need the sine qua non of external policy, internal liberalisation.
Where are we then, when we look to the future? Koreans and Japanese enjoy rates of “internetisation” far greater than most countries in Europe, with far cheaper rates of streaming. And with Asia and the US producing many more engineers, scientists and mathematicians than do we, our response in Europe so far has been to make sure we don’t have too much free movement of services. We worry about our lack of engineers, but do little to promote science education. And when we do recognise that we are having difficulty competing internationally, we resort to protectionism.
None of this looks good. Taken together, these trends will lead to a progressive decline of European competitiveness in the globalised economy. Unless, that is, we do something about it.
|
