Alustan Valge Maja äsjase teatega, mille kohaselt USA kavatseb lahkuda keskmaa tuumarakette keelustavast INF (Intermediate-Range Nuclear Forces) leppest Venemaaga. Konkreetselt peetakse silmas maismaalt välja tulistatavaid rakette, mille lennuulatus jääb 500 ja 5,000 kilomeetrilisse vahemikku. Peamiselt tekitab see uudis elevust eurooplaste seas, kuna valdav osa USAst jääks relvastatud konflikti puhkemise puhul sellistest vene relvadest puutumata.
USA taganeb leppest, kuna Venemaa on korduvalt rikkunud seda 1987. aastal sõlmitud lepingut. Vaba Eesti Sõna käesoleva numbri trükist ilmumise ajaks on juba toimunud USA esindaja John Boltoni ja Vene Föderatsiooni juhi Vladimir Putini kohtumine Moskvas, mille käigus tuumarelvade teemat ilmselt ka diskuteeriti, kuid siinse kommentaari kirjutamise hetkel ei olnud nende nõupidamiste tulemustest veel midagi teada.
Eesti meediale antud intervjuus ütles Euroopa välissuhete nõukogu vanemteadur Kadri Liik: “See relvastuslepe on tõepoolest meie jaoks väga problemaatiline, sest Euroopat lööb see kõige tugevamini. Ma ei tea, kuidas me selle küsimuse lahendame.”
Probleem on iseenesest küllaltki lihtne. Lääneriikidel on küll palju mitmesugust üpris adekvaatset tavarelvastust oma arsenalides, aga suhteliselt vähe sõjaväelasi, keda vajaduse korral Euroopas lahingusse saata. Vene konventsionaalse relvastuse seisund on aga ajaga paremaks minemas – moderniseerimisel olevaid tanke on venelastel lausa massiliselt, ja venelased on potentsiaalselt võimelised, nagu ikka, hulgaliselt elavjõudu rindele saatma.
Õhutõrjerelvade paigaldamine Poolasse tundub antud situatsioonis lausa möödapääsmatu olevat, kusjuures selliseid on võimalik ka tuumalõhkepeadega varustada. Taoliste paigaldamine ka Balti riikidesse pole välistatud, seda siis suuresti kompensatsioonina nõrga kohaliku kaitsevõime eest Balti regioonis. Rahvad, kes pole valmis investeerima konventsionaalsesse heidutusvõimesse, peavad selliseid tuumalõhkepeadega kompenseerivaid pehmelt öeldes
ebamugavaid abivahendeid siis nähtavasti lihtsalt taluma. Kuna Balti riigid ei pea nimetamisväärselt täiendavat investeerimist kaitsevõimesse ilmselt huvitavaks ja olukord on demograafiliselt nagu ta on, siis paistab, et meil tuleb elada uue võidurelvastumise ajastu künnisel, eriti mis “põrgupommide” juurdetootmisesse puutub.
Nüüd muudame aga teemat. Kes siis oli Mihkel Mathiesen? Mihkel Mathiesen oleks 27. oktoobril saja-aastaseks saanud, olles lahkunud siit ilmast aga juba aastal 2003. Ameerika eestlastele võib ta vähem tuntud olla, mina mäletan teda aga ajast, mil ma Stockholmis elasin (1989-1991) ja pärast seda perioodist, mil Mihkel “pendeldas” Rootsi ja Tallinna vahel.
Mathiesen oli insener ja poliitik, Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse teedeminister, hiljem aga majandusminister. Mathiesen pääses koos perega Rootsi aastal 1944, enne Eesti uut okupeerimist NSV Liidu poolt. Rootsis töötas ta insenerina, oli Eesti Rahvusnõukogu esimees ning ajalehe Teataja vastutav väljaandja.
Seoses Riigikogu kokkutulekuga otsustasid teised eksiilvalitsuse liikmed lõpetada tegevuse, arvates 5. oktoobrist 1992, andes volitused üle Eestis moodustatavale valitsusele. Mihkel Mathiesen hääletas eksiilvalitsuse kaotamise vastu, paludes protokolli märkida, “et tema ei jaga valitsuse enamuse arvamust, vaid leiab, et Eesti ei ole mitte vaba maa ja et valitsuse volitusi saab edasi anda ainult vaba Eesti pinnal loodud valitsusele. Mihkel Mathiesen on valitsuse tegevuse lõpetamise vastu.”
Mina mäletan Mathiesenit käitumiselt malbe, kuid olemuselt põhimõttekindla inimesena ja restitutsionistina. Mõiste “restitueerimise” kohta ütleb sõnaraamat: “endist õiguslikku seisukorda taastama”. See tähendab siis eestiaegsete seaduste ja ka põhiseaduse ennistamist, mida pole Eestis toimunud või siis vaid väga piiratud ulatuses. Eestis tegutses üheksakümnendate alguses ka liikumine “Restitutsioon”, millega olid seotud teiste hulgas siinkirjutaja ning Jüri Toomepuu, aga ka sellised manalamehed nagu meie hulgast hiljuti lahkunud Hellar Grabbi, torontolane Uno Ruus ja – kõige tuntumana meist kõigest – teadlane Endel Lippmaa.
Ääretult kahju on, et tollal ei olnud kasutusel veel Internetti, e-posti ja sotsiaalmeediat. Ilmselt oleks liikumise Restitutsioon eesmärkidest olnud huvitatud paljud 1944. aastal Läände maapakku minema sunnitud eestlased.
EW restitueerijad – neid oli aga arvult palju rohkem kui eespool mainitud – said tollal poliitiliselt lüüa ehk jäid alla uue riigikorra tegijatele. Said isegi traagiliselt-saatuslikult lüüa. 15. septembril 1992 astus Mathiesen Eestis viibides peaministrina Vabariigi Presidendi ülesandeisse ning nimetas 1938. aasta Põhiseadusele tugineva Eesti Vabariigi Valitsuse ehk niinimetatud Nõmme valitsuse.
Tegemist on ajaloopeatükiga, mille lugu pole siiamaani adekvaatselt raamatukaante vahele saadud koos selgitustega sellest, milleks EW tegelik-formaalne restitueerimine oleks praktilisel moel kasulik olnud, ja miks on kahetsusväärne, et seda ei saavutatud. Taastatud iseseisvus pole kaugeltki sama asi, kui oleks olnud taastatud riigikord.
Eksootiline nähtus siis: praeguseni edasikestev Eesti eksiilvalitsus Eestis eneses, mis on oma tegevuse küll peatanud ning passiivseks jäänud, mitte aga lõpetanud. Nõmme valitsuse liikmed on igatahes varem kirjutanud: “Mäletame Mihkel Mathiesenit kui optimistlikku ja põhimõttekindlat vabadusvõitlejat, inimest, kes truuks jäädes Vabariigi Valitsuse liikme pühalikule tõotusele suutis säilitada rahva jätkuvale vabadusvõitlusele EV 1938. a. Põhiseadusele tugineva Vabariigi Valitsuse institutsioonina.”
Jüri Estam
