Kirjastaja Krista Kaer ja kirjanik Elin Toona Vabamus raamatuesitlusel. Foto: Lea Kreinin
Kirjanik Elin Toona tutvustamist ei vaja. Tema pagulaselu kujutavad, inglise ja eesti keeles ilmunud autobiograafilised raamatud on tuntud ja armastatud.
4. oktoobril Tallinnas Vabamus toimunud raamatuesitluses tutvustas kirjanik oma uut romaani, mille raamiks on 1970. aastate Londoni eestlaskonna elu. Kuid see pole pagulasromaan sõna klassikalises tähenduses. „Mihkel, muuseas“ on hoopis kujunemisromaan, aga ennast otsiva teismeeas poisi asemel on peategelane juba auväärses eas kirjanik, kes ootamatute seikluste mõjul saab üle oma intorvertsusest ja pääseb välja pagulasühiskonna kitsast kastist.
Elin Toona oskab värvikalt kirjeldada kõiki olukordi just nii, et jääb tunne – ka mina olin seal! Lugedes tunned kohvilõhna ja liiga soolase rosolje maitset, vahemere tuult ja päikest, aga peategelasega koos ka tema piinlikkust, ebamugavust ja muret. Lõpus aga on suur kergendus taas kord saada kinnitust sellele, et elu on lihtne ja ilus, kui seda ise liiga keeruliseks ei aja. Romaanis on kenasti lahti kirjutatud passiivsest introverdist Mihkli (erootiline) eneseleidmine ja
vabanemine konservatiivse pagulasühiskonna taktikepi alt. Inimene pole määratud olema üksi, meile kõigile on vaja hingesugulasi ning uut elu pole kunagi liiga hilja alustada.
Vabamus toimunud raamatuesitlusel ütles Elin Toona, et nagu Mihkel, nii on ka tema olnud pagulasühiskonnas outsider – liiga boheemlik ja testmoodi, kui teised tema ümber. Ainus, kellega sai tollal hingest hinge rääkida, oli temast tunduvalt eakam Gert Helbemäe, tuntud kirjanik ja Londoni eestlaskonna intellektuaalne tugisammas. Helbemäe õhutusel hakkas Elin Toona omal ajal ka eesti keeles kirjutama. Selle raamatu pühendaski Elin kirjanik Helbemäele.
Esitlusel luges katkendi raamatust näitleja Rein Oja, kellel on Helbemäega olnud omapärane kokkupuude: nimelt kehastas ta kirjanikku filmis „Kirjad idast“, mille režissöör oli omakorda Helbemäe väimees Andrew Grieve.
Elin Toona rääkis raamatuesitlusel, et tema eesti ja inglise elu olid täiesti eraldi ega läinud peaaegu kunagi kokku. Ta meenutas ka oma vanaema, pagulust ja kodutuse tunnet – ta tunneb end siiani pagulasena, kellel pole kuskil õiget kodu ega pidepunkti. Ka raamatus on viide inimestele, kes nagu istuksid rongil, mis väljus aastal 1944 Eestist, aga mis pole veel kuhugi kohale jõudnud. Elin Toona veetis oma lapsepõlve lõpuaastad viletsates oludes Põhja-Inglismaal, kus Eesti pagulastel oli tunduvalt raskem põli kui Londonis, kuhu olevat omal ajal sattunud elama väljavalitud. Nagu paljudel eakaaslastel, tuli ka Elin Toonal kannatada Inglismaa 11+ kooliseaduse tõttu, mis tegi hariduse saamise võimatuks või väga keeruliseks.
Mida huvitavat siis Mihkel raamatus ette võtab? Pärast oma naise surma satub ta koos noore ameerika-eestlasega Euroopas põnevatesse seiklustesse (Elin Toona on siin kasutanud mälestusi iseenda ja tuttavate reisidest. Raamatus on ka üks lugu, mille talle jutustas pärast
Kreekast tagasi tulekut kirjanik Helbemäe). Londonisse tagasi tulles jätkuvad muutused Mihkli elus endise hooga. Rohkem aga ei tahaks praegu välja rääkida. Soovitan kõigile ise lugeda. Raamatu esitlusel lubas Elin Toona, et lugedes saab naerda ning see on ka tõsi!
Lea Kreinin
Eesti Elu