Viibin käesolevat lugu kirjutades Marokos, kus näen ja kogen mitmeid olmetingimusi ja olemisemustreid, mis mulle Eestit mõnevõrra meenutavad, küll aga selle erinevusega, et Marokot millalgi koloniseerinud prantslased on siit ammu lahkunud ja praegune Prantsusmaa ei ihu enam hammast Põhja-Aafrikale. Kui prantslased said otsustavalt lüüa Põhja Aafrikas enam kui poole sajandi eest ega pretendeeri enam otsesele mõjuvõimule siin kandis, siis Vene Föderatsiooni ja paljude tavavenelaste hingedes kripeldab ikka veel irredentistlik küüneviha oma kunagiste Balti koloniaalhalduste suhtes.
Nii marokolased kui eestlased kogevad nö universaalset globaliseerimise survet. Vaatan Tangeri hotellitoa aknast välja ja näen midagi, mis sarnaneb visuaalselt Tallinna moodsa “city” vaatepildile. Kõikjal paistavad läikivad, kuid suhteliselt odavalt ehitatud väikesed pilvelõhkujad. Kui ma ei teaks, kus ma tegelikult viibin, võiksin ma vabalt asuda nii Shanghais kui ka Tangeris, aga ka Tallinnas. Kõik üks ühetaoline “Mc-World’i” värk, kui sa ei lähe just Tangeri vanalinna (ehk medinasse või siis kasbah’sse), kuhu traditsioonilistes riietes berberi naised pühapäeviti kogunevad, et müüa oma põllulappide nappe (kuid ilmselt hästi värskeid) saadusi. Eestis pani kommunistlik võim aga Estonia teatri juures asuva turu juba ammu kinni ja nüüd laiub nn Tammsaare pargis vaid modernne ja kübeke kummaliselt renoveeritud park, kus pole kohta enam ei turueitedele, vankritele, voorimeestele ega varblastele, kes vanasti hobuste järele nö koristada aitasid.
Tangeri numbritoas tuleb telekast araabiakeelseid ja vist ka tamasiktikeelsed kohalikke saateid, milliseid võiks siis liigitada samasse “aborigeensesse” kategooriasse, kui ETV omad. Muidu paisatakse siin eetrisse aga sama ameerika “kräppi”, mida edastavad Eestis kommertskanalid 2 ja 3, mis on vaid pinnapealselt “eesti” jaamad. Kräpp – vabandan väga – on siis neologism, millega meie endise presidendi lahutatud proua Evelin meie keelt rikastanud on.
Tuleb välja, et eesti keelt on ikka maru lihtne segakeeleks muuta. Võta mõni vene- või ingliskeelne sõna ja moonuta see kübeke eestipäraseks ja vot – ongi uus “eesti” sõna meil juurutatud. Nagu “omaigaad” näiteks (“Oh my God”), mida pidevalt ühistranspordis kuulda on, niipea kui koolinoored bussile ilmuvad.
Marokos restoranis süüa tellides tuleb televisioonist pidevalt araabiakeelset räppi ja hiphoppi, mis ei erine ameerika ja prantsuse omast üks raas, kui välja arvata keel ise. Ja vaesed kohalikud isad-emad, kui nad ainult omi lapsi meie hotelli vastas asuvast kaubanduskeskusest sisse-välja tunglemas näeksid, mobla ehk mobiiltelefon vastu nägu surutud, jalas auklikud teksapüksid.
Ja muidugi käivad tütarlapsed peakatteta, kuna Maroko nö liberaalsete araabiariikide sekka kuulub.
Emantsipeerumine siis paljude arvates hea, ent traditsioonilised kultuurid surevad nii või teisiti välja. Kusjuures berberi-tuareegi kultuurid on traditsiooniliselt tegelikult matrilineaarsed. See siis lihtsalt selleks. Tänapäeva noorsoomudel siis – mitte niivõrd hukas, kui lihtsalt väga universaalne, tulenevalt McWorld’i suurest pealetükkivast metakultuurist. Põhimõtteliselt-teoreetiliselt peaks olema
võimalik võidelda nn üleilmastumisega, ainult et ma ei pea seda väga perspektiivseks, osalt tänu paljude eestlaste soovimatusele ning viitsimatusele tegeleda selle probleemiga. Või siis niimoodi väljendades: et ühe teemaga tegeleda saaks, on kõigepealt tarvis märgata probleemi olemasolu ning seda ka probleemiks tunnistada.
Kui McWorld on meid suuresti juba üpris kerge vaevaga vallutanud, siis sellega võitlemise asemel võiks äkki paremini õnnestuda heitlus mõnevõrra paremini nähtavate kultuuriimperialismidega. “Uutmoodi vanad” impeeriumid pole loobunud oma ambitsioonidest. Pean esimestena nendest silmas nii hiinlasi kui ka venelasi. Hiina riik ehk kommunistliku ideoloogiaga ühepartei süsteem on seadnud enesele eesmärgiks panna end maksma väga mitmel pool teistes riikides, rakendades nö pehme võimu meetmeid. See kehtib muide ka Eesti suhtes.
Siin Marokos, kus ma lühikest aega viibin, on Hiina riik ja hiina ettevõtjad end väga jõuliselt “sisse söömas”. See kehtib ka siinse telemaastiku suhtes, kus mitu hiina telekanalit lahjemat sorti, kuid järjekindlat ingliskeelset propagandat Põhja-Aafrika ühiskondadesse sisse pumpamas on.
Eestis on sama nähtus vene keeles, aga täiesti ülekäte ehk käest ära läinud. Eesti kodudesse sajab reeglina sisse kümmekond venekeelset kanalit, millistest ka eesti keelt kasutavad pered loobuda ei saa. Kõnesolevatest vene jaamadest mitu on šovinistlikud ja võimendavad ning edendavad Moskvas asuvat riigiaparaadi liini. Meie ametnikud kostavad: seadused ei luba neil olukorda muuta! Pole midagi imestada, kui eestimeelsus ei suuda pääseda paljudesse Lasnamäe, Ida-Virumaa ja Paldiski kodudesse. Isegi Eesti Televisiooni eestikeelsed saated on viimase aasta-paari jooksul kuidagi slaavipärasemateks kiskunud.
Eesti kallal norijad heidavad meile ette segregeeritud ühiskonnamudeli viljelemist. Eestlust mittearmastav või siis õigemini putinistide suuvooder Europarlamendis Yana Toom süüdistab eestlasi soovimatuses integreeruda venelastega. Sellise loogika alusel oleksin mina võinud Ameerikasse sattudes 1956. aastal heita jänkidele ette inetut soovimatust integreeruda globaalse eestlusega! Või siis juute oleks võinud pärast II MS süüdistada vaenulikus suhtumises sakslastesse.
Slaavi keeli on Eestis viimasel ajal aina enam kuulda, tänu sellele, et toome Ukrainast sisse ehitustöölisi. Ja kui sa ei taha, et eesti keelt mitte mõistvad hooldajad sinuga su vanas eas haiglas tegeleksid (aga haiglas puutub eesti vanur kokku peamiselt ikka hooldajate, palju vähem aga õdede
ja arstidega), siis leia enesele parem koht näiteks Haapsalu hooldekodus, mis on oma eesti keele dominandiga suhteliselt unikaalne Eestis.
Üks põhjustest, miks ma seda kõike siin kirjutan, on et Läti valitsus on otsustanud – lätlased on aga tegelikult väiksemas väljasuremise ohus kui eestlased – hakata järgmisest aastast piirama vene keele kasutust Läti õppeasutustes. Eestis vastav poleemika aga kestab, ja paistab, et eestlaste hulgas ei esine samasugust ei olukorra tõsiduse adumist ega tahtejõudu kui Lätis. On kummaline elada sellises Eesti riigis, kus ühiskonna tulevikuvormi üle otsustamine on ligemale kolmkümmend aastat olnud suuresti eestlaste käes, puudub aga selge tahtmine ja võime meie endi kultuuri püsimise ja selle potentsiaalse (sealjuures eestimeelse) õitsemise eest seista.
Jüri Estam
