|
Eesmärk on saavutatud!
Kensico kalmistul, kuhu on maetud üle tuhande eestlase, asub nüüd kaunis hauamonument. Fotod: Olaf Sööt
Rõõmustava üllatusena tuli teade, et mõned päevad tagasi seati üles kauaoodatud eestlaste üldmonument Kensico kalmistul (vt. juurdelisatud pilte). Kensico asub New Yorgist umbes 22 miili põhjapool, Valhalla asula piirides. Selles USA idakalda suurimas eestlaste matusepaigas on maetud kaugelt üle tuhande eestlase. Oli seepärast loomulik, et kui maatükk eestlaste kalmistu jaoks 50-ndate aastate keskel omandati, plaanitseti selle keskele rajada väärikas monument. Minu teada oli see algselt praost R. Kiviranna (†) soovitus. Mäletan sooja suvepäeva aastal 1958, kui ma Kensicol oma perekonnale matusepaika valisin. Suur maaala oli peaaegu tühi, üksikud hauad seisid siin-seal. Mind saatis tookordne abiõpetaja Henn Hendrikson (†). Ta osutas ühele kesksele platsile ja ütles: “Siia rajame ilusa üldmonumendi!”
Möödus siiski mitukümmend aastat, enne kui ideed teostama hakati. Kunagi 80-ndate aastate alguses kujundas kunstnik Richard Sööt mälestussamba kavandi, mille kesk-punktiks oli leinava naise kuju. See sümboliseeris mitte niivõrd surma kaotust, vaid asjaolu, et kaugel kodumaast, võõrsile paisatult, puhkab siin killuke eesti rahvast. Sellest siis monumendi rahvapärane nimetus – “Leinav Linda”.
Suurelt osalt majanduslikel põhjustel jäi kaunis kavatsus teostamata. Aastatega kasvas kalmude arv Kensico nõlvakul. Monu-mendi jaoks määratud plats seisis aga tühjana. Nii mõnigi mööduja peatas auto ja vaat-les omapäraste nimedega hauakivisid, kuid vastandina teistele etnilistele matusepaikadele ei selgitanud siin miski, kes puhkavad nendes kalmudes.
See oli aastal 2003, kui tänu siinsete eesti koguduste ühisele otsusele tehti konk-reetsed sammud monumendi rajamiseks. Loodi monumendi komitee, kuhu kuulusid praostid Uudo Tari ja Thomas Vaga, õpetaja Leevi Kiil, Victor Nigol, Olaf Sööt, Paul Samre, Eha Brownell, Aire ja William Salmre ning Airi Vaga. Eesti Abistamis-komitee, eesotsas Virve Vaheriga, hoolitses annetuste kogumise eest. Ajakirjanduse ja voldikute kaudu levitati rahvuskaaslaste hulgas abipalve. Vastukaja oli äärmiselt posi-tiivne – saadi kokku ligi $42,000.
Ja… aga raha üksi ei ehita veel monumenti. Komitee liikmed nägid läbi aastate suurt vaeva, et koordineerida projekti koos Kensico kalmistuvalitsuse ning Fasolino Monuments firmaga. See oli ennastsalgav töö. Fasolino rajas monumendi aluse ning selle ees olevad kivipingid; need valmisid juba aastal 2006. Kuju ise telliti Hiinast. Siin tekkis aga suuremaid raskusi, et reprodutseerida täpselt seda, mida Richard Söödi kavand ette nägi. Projekti tehnilised juhid – eeskätt Olaf Sööt, Paul Samre ja Victor Nigol – said seetõttu näha palju murepäevi ja tagasilööke, enne kui jõuti lõppsihile. Nüüd aga võime viimaks öelda – lõpp hea, kõik hea!
Käesoleva artikli mõte on eeskätt teatada heldekäelistele monumendi toetajatele ja kogu eesti rahvusgrupile, et suur ettevõte on 99% lõpetatud. Jäävad veel üksikasjad, nagu monumendile pühendussõnade sisseraiumine, monumendi sisseõnnistamine, lõplik kulude aruanne (kõik arved pole veel saadud) jne. Nendest teatame hiljem. Majanduslikul alal on oodata, et kogutud raha kõik kulud katab. Kui ei, siis julgeme loota, et nüüd kus monument on tegelikkus, aitab siinne eestlaskond ka sellest probleemist üle.
Raul Pettai
“Üllaim seiklus”
Ilmar Mikiver
Tänavu möödus 60 aastat Marshalli Plaanist. See oli Teises maailmasõjas (1939-1945) hoolimata rasketest kaotustest võidukaks tulnud lääneliitlaste ühine projekt sõjas kannatanud riikide majandusliku- ja poliitilise elu taas üles-ehitamiseks. Kuigi sõda oli laastanud ka USA-d, Suurbritanniat ja Prantsusmaad, jätkus lääneriikidel siiski veel ainelisi ressursse ja – peaasi – head tahet selle taastamisprojekti elluviimiseks, mida üks ajaloolane nimetab “ajaloo üllaimaks seikluseks”. Mis oli selles sügavalt humaanses hiigel-algatuses “seikluslikku?
Esiteks: see oli nagu rulett, milles Lääs mängis demokraatia edemusele demokraatia vaenlaste – Stalini ja Hitleri pärandi – kauakestnud autoritaarse propaganda üle. Teiseks ei olnud Marshalli plaani elluviijatel – nii head demokraadid kui nad olidki – mingeid sellelaadilisi kogemusi sõjaeeelseist aastaist, kus domineerivaks hoiakuks oli olnud järeleandmine diktaatoreile (mäletagem Neville Chamber-laini, kes müüs Tshehhoslovakkia maha Hitlerile). Ja kolmandaks – veel ei aimanud Lääs, et Ameerika käendusel algatatud hiigelsuured arengulaenude projektid juhatavad ühtlasi sisse sajandi suurima korruptsiooni, altkäemaksude ja onupojapoliitika ajastu rahvusvahelises majanduses.
Ei, Marshalli plaan töötas edukalt neli aastat, 1948-1951, ja jagas 16-le riigile majandusabi kokku 13 miljardi dollari väärtuses, mis nüüd on ekspertide hinnangul võrdne enam kui 100 miljardi dollariga. Plaani elluviijad tegid abistamisettepaneku tegelikult kõigile sõjas kannatanud Euroo-pa riikidele, kuid Moskva võimu alla langenud Varssavi Pakti maad Ida-Euroopas ütlesid Stalini käsul abist ära. Seetõttu läks lõviosa taastamisressurssidest Lääne-Euroopa maadele. Sel seigal oli positiivne mõju projekti edule.
Tunnustus saavutatud edu eest langeb muidugi selle autorile, USA tollasele välisministrile George C. Marshallile, aga ka sellega innukalt ühinenud silmapaistvaile lääne polii-tikuile nagu prantslased Jean Monnet ja Robert Schuman, britt Ernest Bevin ja ameeriklane Averell Harriman. Hiljuti ilmus USA-s Aspeni Instituudi teaduri Greg Behrmani sulest uus uurimus, „Üllaim seiklus“ („The Most Noble Adventure“), mis rõhutab aga otsustava edutegurina esmajoones abisaanud maade endi kõrget sõja-eelset arengutaset.
Ei tule imeks panna, leiab Behrman, et sõjajärgseil aastail on püütud rakendada Marshalli plaani ideed kümnetele teistele riikidele või organisatsioonidele, sageli nt. arengumaadele Aafrikas. Kuid see ei ole kerge ülesanne, hoiatab Behrman, kirjutades:
„Vastandina paljudele nendest maadest, kellele on Marshalli plaani soovitatud, olid Euroopal juba olemas so-liidsed sõja-eelsed asutused (kohtud, börsid, jne.), pädev avalik arvamus ning õitsev ärielu. Kuigi sõda oli nad põlvili surunud, olid nad veel küllaltki võimelised saadud abisummasid kiiremini ja efektiivsemalt investeerima kui seda on tänapäeval nt. Afganistan“.
Maailmaparandajad on Marshalli plaani taolist initsiatiivi soovitanud küll Lõuna-Aafrika Vabariigile, küll Iraagile, küll Belgiale, küll Pariisi eeslinnadele, New Orleansile ja koguni USA autotööstusele – nende päästmiseks äpardunud poliitika või katastroofi-lise loodusõnnetuse järelmeist.
Paraku on tänasel maailmal kurbi kogemusi selliste hiigelmõõtmeliste rahaülekannetega nagu Marshalli plaan. Dollarimil-jarditel näib olevat haiglane kalduvus kaduda teadmata kuhu, kui neid dirigeerib ÜRO või Maailmapank. Paari aasta eest vapustas maailma Iraagi naftaskandaal, milles Iraagi rahva elatismiinimumiks määratud (arva-tav) $10 miljardit kadus, nagu lõpuks selgus, enamasti endise diktaatori Saddam Husseini taskusse. ÜRO tollase peasekretari Kofi An-nani ja tema poja osa selles afääris ei ole seni täiel määral selgunud.
Kui on tõsi, et Maailmapanga praktikas määrab laenu suuruse ja tingimused mitte laenuandjate ekspertiis, vaid laenu taotleva riigi bürokraatia, siis on mõistetav, miks Greg Behrman nimetab Marshalli plaani „üllaimaks seikluseks“.
Sest see sisaldas riski, et projekti etteotsa võivad sattuda mitte mehed nagu George Marshall või Jean Monnet, vaid Kofi Annan ja Saddam Hussein.
Venemaa juhitav demokraatia ja eestivastane poliitika
Vello Helk 09.10.2007
Venemaa KGB-juhtkond kasutab oma väljaõppe tulemusi. Putin teab, et läänele puru silma puistamiseks on vaja opositsiooni, mis tuleb aga hoida kontrolli all ja võimult eemale. Selmet keelata täielikult on vaja seda nimeliselt säilitada. Kuulub see ju ope-ratiivmängude taktika juurde. Kui keegi läheb liiga kaugele, tuleb ta likvideerida. See unustatakse nagunii ruttu ja on teistele hoiatuseks, nagu näiteks Anna Politkovskaja. ”Opositsiooni hääl” on suurelt osalt Kremlist juhitav, nagu näiteks Ehho Moskvõ, mille omanikuks on Gazprom. Selle ”demokraatia” ja energiavarustuse taustal on õnnestunud panna Euroopa unustama Tshetsheeniat. Euroopa parlament Brüsselis keelas hiljuti ära fotonäituse selle sõja koledustest, ei tohi ju rikkuda Venemaa head mainet. Kui Putin ja Merkel kuulutavad, et nad on Euroopa stabiilsuse tagajad, meenutab see ka midagi muud.
Gaasitrassi uurimiseks oleks normaalselt võinud anda luba, esitades tingimusi. Venemaa puhul hirmutavad aga jäljed – vajaduse korral sülitatakse tingimuste peale. Kui lisaks Enn Soosaarele ja Eerik-Niiles Krossile ka pagulastaustaga Andres Kasekamp kritiseerib valitsuse otsust, on see vist lääne mentaliteedi mõju. Siin lähtutakse sellest, et lepingutest peetakse kinni. Kuna Gazpromi osalus on 51 %, oleks see ikka Venemaa asi, ka sellega kaasnevad rannikuäärsed baasid, mis ei jätaks oma mõju avaldamata, ”turvalaevadest” rääkimata. Nn. ”kaasarääkimise õigus” taandatakse nagunii Venemaa poolt lihtsalt tüütuks tänitamiseks, mida parimal juhul ei panda tähele, halvemal juhul aga pööratakse Eesti vastu, kas naeruvääristades või lausa süüdistades. Üldine eesmärk on näidata Eestit ebausaldusväärse partnerina ja ebaõnnestunud riigina. Seda probleemi kommenteerib tabavalt Mihkel Mutt, kes muuseas mainib Jarmo Virmavirta väidet Eesti eitavast suhtumisest Venesse. See on aga ühine kõikidele riikidele, kes on olnud Venemaa meelevallas. Eestil ei ole foobia Venemaa, vaid Venemaa shovinistliku tõusu ees (Postimees 5.11.).
Euroopas ei ole tegelikult venevastasus moes. Oodatakse ainult Venemaa käitumist tsiviliseeritud riigina. Sama ootavad Balti riigid ja kogu endine idablokk. Aga kuni Venemaa üritab absoluutselt kõikidega käituda jõupositsioonilt, jääb püsima ka reaalsest ohust tingitud venevastasus. See ole enam mood, vaid võiks olla Venemaale pigem signaal sellest, et nad ise teevad maailmaga suheldes midagi valesti, mis ei lase neid võtta täisväärtusliku partnerina.
Putin on ka korduvalt rõhutanud, et välis-riikides elavate venelaste kaudu tuleb mõjutada välisriikide ja ühenduste (NATO, EL) poliitikat. Parim kaitse on rünnak, Venemaa püüab õigustada enda okupeerimisi ja koloniseerimist. Pole nähtavasti midagi teha, putinlased ajavad ikka oma juttu. Ükskõik mis Eesti ja eestlased teevad, on see vale. Eestlased on nähtavasti Moskvast vaadates tülikad ülearused inimesed, kellest tuleks lahti saada, alles siis on rahu majas?
Tugevneb tendents, et USA on nagu varem paha, aga kas see aitab leevendada eestlaste kannatusi? Kõige ohtlikemaks peetakse rahvuslasi, kes väidetavalt teenivad Moskva huvisid? Mida võimsamana Putin esineb, seda julgemaks lähevad tema Pika tänava sulased. On ka ebaloogiline, et paljud samad, kes panid pahaks, kui tuletati meelde Rüütli minevikku, on nüüd kõige agaramad ette heitma Ansipile tema minevikku – ta töötas ju Rüütli tookordsete kõnede kohaselt. Need kriitikud ei lepi vist sellega, et Eesti presidendiks pole enam tippkommunist ja peaministriks mitte veel plaanikomitee esimees? Kas on vaja kätte maksta pronksmehe teisaldamise eest – toetada Vene riigiduuma ja Savisaare luhtunud Ansipi tagasiastumisnõuet?
Vene imperialismi ilmekaks avalduseks tuleb pidada Putini hinnangut N. Liidu lagunemisele kui 20. sajandi suurimale sotsiaalsele katastroofile. Mitte sõjad ja nendes hukkunud sadakond miljonit inimest, rääkimata juba purustatud materiaalsest varast, vaid ühe ebaefektiivse impeeriumi eksistentsi lõpp. Putin ei unusta siiski, et Eesti kuulub NATOsse ja ELi. Kogu poliitilise survejutu eesmärgiks on eestlaste lõhestamine ning endale meelepärase valitsuse kehtestamine Eestis. Siin on hädaohtlikumad kui venelased tema eestlastest toetajad, eriti kuna eestlastel puudub üksmeel.
Selle kohta ütleb Peeter Kaldre, et nagu Vabadussõja eel nii ka nüüd hoiatavad elukogenud “mõttetargad”, et suure Venemaaga ei tohi jännata ega teda ärritada. Et ajame aga vaikselt Eesti asja Vene rüpes ning küll siis leib ja sool ikka laual on. Vahepealsed kogemused näitasid, et allaheitlikkus on esimene asi, mida suhetes Venemaaga lubada ei tohi. Kui vaid võimalus avaneb, võtab ta sult ära nii leiva kui ka soola ning tuhanded inimelud takkapihta. Ainult roosas unenäos elav inimene ei näe, et Venemaa liigub tagasi samasse mülkasse, kust 1991. aastal imekombel välja roniti (Maaleht 23.08.).
Isadepäev
Minu hiljuti surnud onust Henno Sibulast, kes oli Viljandis tunnustatud arst, jäi maha väike korter, mis on täis raama-tuid ja mille ta pärandas mulle. Olin terve päeva seal raamatutega tutvumas. Muidugi leidub riiulitel kolmes reas palju meditsiinialast kirjandust, aga ka muud huvitavat ja väärtuslikku. Loodan suurema osa sellest raamatukogust viia ära Kurenurmele meie maatallu, kus oleks aega neid rahulikult lugeda. Onu kirjutuslaua sahtlist leidsin aga oma ema kirjad, mis ta oli saatnud oma emale Lucia Sibulale Eestisse. Neid on hoitud suures karbis, enamik originaal-ümbrikutes. Ümbrikule on minu vanaema teinud märkmeid iga kirja sisu kohta. Oli väga soe tunne vaadata ema käekirja nii pikkade aastate tagant! Imelik on see, et enne Eestisse tulekut ma peaaegu ei suutnud tema käekirja lugeda, sest see oli minu jaoks nagu üks suur tõusude ja languste rida, millest oli võimatu eristada sõnu. Nüüd aga saan ema kirju ilma raskusteta lugeda.
Enne Kurenurmesse tagasisõitu, kus mul on pooleli mitu maali, tegin ma peatuse Tartus, et osta üht-teist maalimiseks vajalikku. Olin üllatunud, kui raske on veel praegugi leida korralikke kunstitarvete poode. Mõni aasta tagasi otsisin ma sellist poodi Valgast, sest Võrus seda polnud. Selgus, et ka Valgas mitte! Siis põrutasin Viljandisse, et ehk leidub seal mulle maalimiseks vajalikku materjali, aga sealgi tabas mind sama saatus – mida polnud, seda polnud. Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui sõita Tartusse, kust ma tõepoolest ka ühe kunstipoe leidsin, see asus Riia maanteel. Õhtuks tagasi Kurenurmele jõudnud, meenus mulle, kui imestunud oli tookord minu abikaasa Heli isa, kui ta kuulis, et ma olin ühe päevaga jõudnud käia ära Võrus, Valgas, Viljandis ja Tartus. Tema jaoks oli juba Antsla suur asi! Aga Võrru minnes pandi enne ülikond selga. Jah, ma tunnen Heli isast suurt puudust. Olin ta endale isaks adopteerinud, kui ma Eestisse elama asusin. Oma pärisisaga ei saanud ma kunagi väga hästi läbi. Ma polnud temaga iial lähedane olnud. Ka isadepäevast ei teadnud ma enne midagi, alles hiljuti jõudis minuni see, et novembri teine pühapäev on isadepäev siin Eestis. Mulle tundub ikka, et isadepäev on juunis.
Oma ema kirjadest, mis on dateeritud 1950-ndate aastatega, olen leidnud palju nostalgilist, ka seda, mis puudutab mu lapsepõlve. Süvenesin neisse kirjadesse nii, et unustasin öö ja päeva. Mulle tegi nalja see viis, kuidas ema kirjutas inimestest, keda ka mina omal ajal tundsin – minu jaoks olid nad lihtsalt onud ja tädid, mitte enamat. Nüüd on neil onudel ja tädidel nimed ja näod, nad on isiksused kõigi oma heade ja halbade joontega, mida mu ema neis nägi. Erakirjad pole kunagi kirjutatud mõttega, et nad näevad kunagi päeva- või trükivalgust, seepärast on nad ka ausalt paberile pandud. Mu ema poleks iialgi arvanud, et kunagi istun mina tema venna korteris Eestis ja loen neid kirju. Üllataval kombel pole mu ema meile, oma lastele palju ruumi pühendanud. Vaid lühidalt on öeldud, et Kaidol on kõik hinded A-d, aga Viidol on D-d ja ta vannub, et parandab end. Ja et Viido tahab saada arstiks, aga ema lisab kohe, et Viido optimism võib üldse vanemad endast välja viia. Või räägib ema minu õest Irjast, kes mängib Lakewoodis koolinäidendis Lumivalgekest, teised õed, Piia ja Kaia on seal päkapikud.
Kui ma laps olin, siis teadsin ma oma isa kohta vaid seda, et ta on ehitaja. Linnas poodides oli meie perel krediitarve. Enne kui mu ema sai autojuhiload, võtsime me takso, kui kuskile oli vaja sõita, kuu lõpus saatis taksofirma isale arve. Sageli käisid meil külalised, kes kuulusid kohalikku eesti eliiti. Minu isa – nagu kõik isad – hoolitses selle eest, et meil oleks toit laual, riided seljas ja katus pea kohal, ja lapsi oli meie peres viis. Selles, mida kirjutab minu ema minu isa kohta, tunnen ma kogu aeg ära iseenda. Isal läks elu ülesmäge, tal oli suur pere ja korralik äri, kuni ühel päeval tuli tagasilöök – ta haigestus Parkinsoni tõppe. Ta ise oli inimesi hüpnoosiga ravinud, aga ennast ta aidata ei saanud. Isa tegeles maalimisega nagu mina praegu. Ema kirjutab, kuidas isa tegi oma isa portreed. Seda teen ju minagi praegu – portreteerin oma isa. Ja ema lisab, kuidas see portree oli temasse sügavalt mõjunud. Nagu mu isa, tegelen ka mina muusika ja kunstiga. Minu isa oli oma möldrist isa lemmikpoeg. Selle asemel, et ta perekonna heaks tööle panna, lasti minu isal pilli mängida, laulda ja maalida. Minu ema rääkis alati, kuidas mind igalt poolt töökohtadest lahti lasti, aga minu sõrmed olid villis kitarrimängust.
Mulle tundub, et esimest korda elus olen ma hakanud aru saama oma isast. Seda tänu ema kirjadele. Nüüd näen isa kui meest. Ma näen teda truu abikaasa ja ärimehena. Mehena, kellel olid unistused, mis tihti ei täitunud. Ja mulle tundub, et mina olen õppinud olema temast tugevam.
Teel maakoju Kurenurmele peatusin ma Võrus Maksimarketis, kust ma ostsin väikese tordi ja alkoholivaba õlut. Kodus istun ma klaveri taha ja tähistan isadepäeva – üksinda, ilma oma isa ja Heli isata, ja muidugi ka ilma onu Hennota, kes ei abiellunud kunagi ja kellel polnud lapsi, kes oleks teda austanud.
Head isadepäeva teile kõigile!
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Eesti jäägu eestikeelseks!
Haridus-ja teadusminister Tõnis Lukase kõne 12. novembril Tallinnas Rahvusraamatukogus peetud Rahvuskaaslaste Programmi konverentsil
Iga rahvas tahab olla suur – see ei tähendagi üksnes arvukust, vaid pigem korralikku ja võrdväärset jälge maailma kultuuride peres.
Meie, eestlased, saamegi oma jälge mõõta mitte niivõrd rahvaarvuga, kui-võrd oma kultuuri elujõuli-susega. See elujõud tuleb peamiselt keelest – seepärast kaitseme me eesti keele staatust eesti ainsa riigikeelena ja peame loomulikuks, et kõik, kes meie juures pikemalt peatuvad, ka meie keelt oskaksid!
Samas – kuigi oleme harjunud teadmisega, et meist on arvu poolest suuremaid, ei ole eestlaste koguarv meile ükskõik. Kui oleme juba praegu piiri peal, millest allapoole ei ole ka maailmas täiemõõdulisi edukaid kontinentaalseid ühiskondi ette näidata. Iseäranis selle kuldse miljardi hulgas – kuhu meil on õnn kuuluda.
Demograafiline trend on kahjuks rahvastiku kahanemine Eestis. Olukord lausa nõuab, et peale siinsete elanike peaks eesti keel jääma tähtsaks ka neile rahvuskaaslastele, kes saatuse, tahte või südamesunnil elavad mujal. Lisaks võiks meil kõikjal olla ka sõpru, kes omandavad eesti keele, et meid paremini tundma õppida.
Aeg läheb ja tuleb seada uusi sihte. Ei piisa enam Jakob Hurda juhtmõtte – kui me ei saa suureks arvult, saagem suureks vaimult – ühekülgsest korrutamisest. See on hakanud kõlama juba vabandusena, et oleme niikuinii väiksed ja väetid, nii ei ole justkui rahvaarv ja eesti keele kõnelejate hulk meile olulinegi.
Et oleks vaimlejaid – peab olema ka võimlejaid! Kultuurisuurused tõusevad enim esile ikka suurema valiku hulgast.
Kõike seda arvestades teen ettepaneku võtta uueks eestluse eesmärgiks – jõuda 1,5 miljoni eesti keelt kõne-leva inimeseni maailmas. Arvestades demograafilist trendi Eestis, ei saa me sel-leni jõuda kohe – ees-märgiks tuleks võtta selle taseme saavutamine ülejärgmisel kümnendil.
Rahvuskaaslaste prog-ramm on osa selle idee skeletist. Tagatiseks on, et võõrsil elavad eestlased oma juuri ei unustaks – oma keelt ja kultuuri ikka edasi kannaksid. Vaid nemad saavad olla meie vastu huvi äratavateks saadikuteks teiste rahvaste juures.
Samas ei ole Rahvus-kaaslaste programm (RP) mõeldud mitte ainult eest-luse toetamiseks välismaal, vaid ka Eestis. Siin olijatele on väline partnerlus ka väga innustav ja julgustav. Kui meil niikuinii rahvast napib, oleks ka kõige loomulikum, et võõraste sissekutsumise asemel kutsume kõigepealt omasid. Samas ei peaks RP olema mõeldud ainult liht-viisil nn. kadunud poegade ja tütarde kojukutsumiseks. Kõik ju niikuinii tagasi ei tule. Aga tulijaile tuleb tõestada, et neid tõesti oodatud on. Neile on tarvis sotsiaalprogramme (osa Abhaasiast tulnuid on hädas, mõni saabunu on Ülem-Suetukki tagasi läinud jne).
Kes aga veel pole tulnud – neile tuleb suunata infot ja kontakte tänapäevases vor-mis (Meie Stockholmi suursaadiku soovitus oli: tehke keelepäev kuskil vabamas vormis ja publikut tuleb 2 korda rohkem ja see on kolm korda noorem).
Mitmekihiline kogukond
Pealegi on Lääne poole vaadates tegemist kahe erineva kihistusega – seega oodatakse meilt ka kahte erinevat sõnumit. Üks neile, kes on juba põlvkondi ära olnud ja kellele Eestisse tulek on suur muudatus. Teine neile, kel on vaid mõned aastad ära oldud ja kes võivad veel otsustada – peale õpinguid tagasi pöördumise kasuks ja alles mõt-levad, kus pere luua – kui armastus aga lihtsalt peale tuleb ja muud ei jää üle, kui lihtsalt peab sakslasele või jaapanlasele mehele minema – no tooge nad siis endaga kaasa ja kasvatage lapsed siin üles.
Senine rahvuskaaslastega tegelemise rutiin on olnud suunatud neile esimestele – kelle huvi on suur, aga kes on tegelikult ikkagi välismaal juurdunud ja kõige suurema tõenäosusega ka sinna jäävad. Suurem osa neist, kes on Eestisse tagasi tulnud, on juba tulnud ja põlvkonniti eemal olnute alaliselt Eestisse ümber asumisel pole tarvis teha suuri plaane. Suur tänu Teile, kes te ka siin saalis esindate Lääne eestlaste püsikogukondi, selle eest, mis olete teinud eestluse hoidmiseks! Nagu ka selle eest, et tegite iseseisvuse taastamise oma kaasaaitamisega oluliselt kergemaks, kui see oleks olnud ilma Teieta.
Viimastel aastatel on aga tekkinud kaunis massiivne ja kohati senistest keskustest erinevalt koondunud noorte väliskogukond, ehk mitte niivõrd ühtehoidev kogukond – kui hoopis palju üksikult läände suundunud indiviide. Nende hoidmine rahvuslikus inforuumis on praegu võtmeküsimus.
Kas nad on meile siiski kaduma läinud?! Tuhanded elujõus noored, peamiselt noored naised Saksamaal, väga paljud esialgu vaid tööjõuna siit ära liikunud paljudes riikides, tuhandeid töötegijaid, nende hulgas sadu praegu veel eestikeelseid perekondi Soomes.
Kui minnakse vabatahtlikult – ei ole keele säilitamine enam nii olemuslik võrreldes nendega, kes läksid sõjajalust – seetõttu peame me nüüd tegutsema kiiresti – meil on eestluse uuele rändelainele aega reageerida vaid kümmekond aastat – siis ollakse juba lõplikult juurdunud.
Peaksime püüdma neid noori naisi kuidagi Eestiga siduda nii, et neil säiliks huvi vähemalt oma lastele eesti keelt ja võib-olla ka muusikat õpetada.
Kas me suudame viimastel aastatel läinuid ka tagasi tuua – neid, kel isamaalist pisikut pole – kindlasti mitte. Sidemete säilitamise vastu oleks huvi suurem, kui ehk rahvuslike püsiväärtuste kaasaandmine oleks glo-baliseerumise tingel-tangeliga suutnud sammu pidada. Kes on kasvanud ükskõikseteks, neid meie plaanid ei huvita. Kuid lootust annab uus rahvusluse tõus meie koolinoorte hulgas, nende hulgas, kelle kogu teadlik elu on seotud Eesti Vabariigiga, kes peavad Eesti iseseisvust loomulikuks ja ei oska teisiti mõeldagi.
Kui keegi on läinud mitte hea elu pärast, vaid töötingimuste pärast – siis sarnaste tingimuste loomine võib anda motivatsiooni tagasipöördumiseks. Selliseks grupiks on noored teadlased – neid on võimalik meie teaduskeskustesse tagasi tuua neile seal tingimusi luues.
Asutagem RP –ga seotult fond Eestist läi-nud teadlaste tagasitoomiseks (kogemus geenitehnoloogidel olemas).
See, kui palju noori teistesse riikidesse õppima siirdub – sõltub siinse õppe kvaliteedist. Sõltub sellest, kas suudame edasi arendada eestikeelset kõrgharidust. Seda muidugi rahvusvahelisel tasemel ja hea teiste keelte oskusega, kuid ikkagi eestikeelset mõistesõnavara säilitades, eesti keele kaasaegset konkurentsivõimet arendades.
Kui noored asuvad kõigepealt õppima mõnda eesti ülikooli – siis võivad nad vahetuse korras ka hiljem mõne semestri mujal õppida, kuid tõenäosus, et nad ülejäänud elu Eestiga seovad – on suur.
Kui suudame senisest rohkematele noortele endi juures tasuta kvaliteetset kõrgharidust pakkuda – ei lähe nad ka umbes ja sildu põletades minema!
Kui lähiaastatel hakkab gümnaasiumilõpetajate arv praegusega võrreldes oluliselt langema, peame suutma kõigile võimaldama tasuta eestikeelset kõrgharidust. See oleks lisaargument paljudele noortele, miks jääda õppima Eestisse.
Selles asjas on meil Tallinna Ülikooli rektori Rein Rauaga sarnased vaated. Kuid ma ei pea õigeks seda, kui täna otsustab Tallinna Ülikool luua täiesti venekeelsete õppekavadega nn. Katariina kolled?i, et pakkuda kosutust siinsete venekeelsete noorte identiteedile, võttes neilt niiviisi vajaduse õppida juba põhikoolis ja gümnaasiumis korralikult eesti keelt. Kui venekeelsetel inimestel aidatakse Eestis jätkata oma isoleeritud keskkonnas – ahendab see oluliselt ka eesti keele väljavaateid, seega on takistuseks eestluse arendamisele üldisemalt.
Ega see, et meid kogu aeg ka jätkuvalt Eestist lahkub, ei ole iseenesest ju ainult paha – maailm on ju avatud ja selles avatu-ses peitub võimalus ka meile.
Igal korralikul riigil on oma kolonn(id) mujal. Miks mitte meilgi – soome-ugri iseloomule vastavalt ei oleks me asukohamaa suhtes agressiivsed, vaid demokraatlikult selgitavad, vrdl Venemaad (keele, kultuuri ja teoloogia levitamine ametliku dokt-riinina). RP raames tuleks planeerida raha ja hoida oma esindajatega kontakte.
ESTOd Eestisse! ESTOd, millel iseseisvuse taastamisel oli oluline osa, ei ole enam nii kandvad, kui olid, sest huvi võib nõrgeneda koos ühe palju teinud põlvkonna kadumisega. Järgmisele ESTOle tuleks anda tugev signaal, et Eesti on valmis võtma teatepulka üle ja tagama nende korraldamise püsivalt Eestis. See on loogiline nii sisuliselt kui rahaliselt. Lisaks on Eesti ainus koht, kus ida- ja läänediasporaasid võiks mingil määral ühendada. Austraallased ju krimmi-eestlastega niisama juhuslikult kokku ei saa.
Eestlus on protsess, millel on ajalugu. RP peab tegelema selle talletamisega (ar-hiivid!). Praegu hävib ajalugu meie silme all. Säilitada ja kohati taastada tuleb hauamonumente (ühel hinnangul eestlusele tähtsaid maailmas umbes 200). Saavutusi: Reid kodumaale, Andrus Saareste hauakivi Uppsalas, mälestusmärke Venemaal jne). Soovime endise haridusministri Jaan Lattiku ümbermatmist kodumaa mulda. Atraktiivne: teha korda Petseri luterlik kalmistu (ülematmiste takistamine).
Väga praktiline tegevus: eestlaste käsutu-ses olnud kinnisvara välisriikides (eesti majad – olukorras, kus Helsingisse tahetakse uut, libisevad senised mujal käest) – RP kaudu võiks kaardistada olukorra ja teha ettepanekuid nende majade tähenduse säilitamiseks.
RP üks tegevusvaldkond peaks pöörduma nn kodueestlaste poole: selgitama nn. väliseestlaste rolli – eestlus on ju üks.
Tegelikult seda ei ole õnneks enamusele enam vaja selgitada. Kel silmad, see on juba näinud – kui palju tugevaid tegijaid oleme oma ühiskonnale toeks Läänest saanud – Toomas Hendrik Ilvest teavad kõik! Aga neid on veel palju-palju.
Muidugi on grupike endisi nõukogude nomenklatuuri liikmeid, kes ahvivad võõrsil üles-kasvanud eestlaste aktsenti ja ei pea neid omaks, kuid nüüdseks on hoopis nende kaasarääkimisvõime Eestis hakanud kahanema, mujalt tulnud eestlaste osa aga oluliselt tõusnud.
Me peame kuidagi kokku lappima oma hinge – kokku koguma oma rahva – ja siis uhkelt edasi minema. Kaasaeg annab kõike nivelleerides teisalt ikkagi ka võimalusi väiksel rahval endaks jääda – infovõrgustik. Kõigil eestlastel peaks potsatama pidevalt siduvat infot postkasti!
Just Eesti Vabariigi 90. aastapäeva pühitsemise aasta ja uus – strateegilisi eesmärke seadev Rahvuskaaslaste programm – annavad ülemaailmse eestluse kui püsiva võrgustiku loomiseks suure võimaluse!
Kagu-Texase eestlaste pere kasvab
Houstoni eestlaste pere. Ees vasakul Houstoni Eesti seltsi esinaine Helen Arnold. Teises reas vasakult esimene Hillar Kaasik ja kolmas Helgi Kaasik. Foto: Arvo Buck
Houston näib tõmbavat eestlasi juurde, vaatamata kuumale ja niiskele kliimale. Just juurdevoolu tõttu on eestlaste pere nooremaks saanud. Mõned on tulnud Houstoni vaid ajutiseks, et õppida siinsetes koolides. Mitmed on tulnud siia ameeriklastest abielukaaslastega ja jäävad alaliseks. Töövõimalused Houstoni balletitrupis ahvatlesid kahte Eestis treeninud balleti- tantsijat, Linnar Looris’t ja Robert Arold’it. Kuigi L. Looris saabus alles hiljuti (oli veel Eestis pronkssõduri rahutuste ajal) on ta juba esinenud neljas lavastuses solistina. Houstoni balletitrupp on kohalikest truppidest üks tugevamaid.
Osalt Texase suvekuumuse ja osalt tervislikel põhjustel lükati Jaanipäeva pidamine edasi sügise poole. Nüüd, 3. novembril, kogunesid Helen ja Van Arnoldi koju üle neljakümne Eestis sündinu ja nende lähedase, kui kaasa arvata need, kes saabusid rohkem kui 250 miili kauguselt. See oli suurim eestlaste kokkusaamine Houstonis ja Helen Arnoldi aktiivsuse tulemus. Pr. Arnold saabus siia kaheksa aastat tagasi oma abikaasaga, keda kohtas Tallinnas. Koosviibimisel hääletati Helen uueks Houstoni Eesti seltskonna esinaiseks ning sellega andis vanem generatsioon initsiatiivi nooremale põlvele edasi. See kinnitab, et eestlus jääb Houstonis püsima.
Fotol on Helen ees vasakul. Teises (toolil istuvate) reas on esimene Hillar Kaasik ja kolmas Helgi Kaasik. Kaasikud on siiani olnud Houstoni Eesti pere hinged. Tänutundega teavad hallipäised eestlased, et üle kolmekümne aasta tegid Kaasikud uustulnukaid teretulnuks ja korraldasid kokkusaamisi.
Pildil võib eesti keele valdajaid ära tunda eesti värvidega rinnamärgist. Oli huvitav märgata, eriti hiljem tulnutega suheldes, et on vahe eestlaste ja lõunaosariikide ameeriklaste vahel. Viimased on “magus” sõbralikud, eestlased on kindlasti ka sõbralikud, aga on asjalikumad ja otsesemad. Vesteldes noorematega, võis ka märgata uusi sõnu ja sõnad tulid kui kuulipildujast. Vastupidi jälle tundsid nood, et kirjutaja räägib nagu “pehmelt.” Kuid koosolejad tundsid end tõesti ühe perena ja seda tänu hästi organiseeritud söökidele ja jookidele.
Arved Plaks
Rikkalikku ja ilusat Tänupüha!
Läbi ajaloo on märgistatud vilja- ja põllu-saaduste kogumise lõpetamist uudseleiva söömisega ja teiste traditsioonidega, tänuks saagi eest, mis aitab talve üle elada. See on olnud liikuv püha, jäädes kas septemb-ri lõppu või oktoobrikuu algusesse. Kristlikul ajal on seda hakatud tähistama kirikus lõikus-tänu-pühana, mil kirik on kaunistatud viljasaaduste ja põlluandidega. Ameerika mandril tähistatakse lõikuspüha tänupüha nime all ja samuti erinevatel aegadel. Kanadas on see harilikult oktoobrikuu teisel esmaspäeval, mis ühtub ajaliselt rohkem Euroopa lõikuspüha tähistamise ajaga. Ameerikas aga tähistatakase Tänupüha novembri 4. neljapäeval.
Ameerika Tänupüha tavaks on pidulik söömaaeg perekondlikus ringis, kus on väljakujunenud teatud toitude traditsioonid. Ajalooliselt sai Ameerika “Thanksgiving Day” alguse Ameerika indiaanlastelt. Üks indiaanlane, Squanto, kes oli orjaks olnud Euroopas ja seal ka ristitud, õpetas uuele kodumaale tulnuid maisi kasvatama ja teisi kohalike toitumisviise kasutama, ning oli ka tõlgiks. Räägitakse, et ilma Squanto abita poleks uustulijad suutnud aastat üle elada. Võeti omaks tolleaegseid indiaanlaste toitumise tavasid ja tänati Jumalat. Esimest Tänupüha tähistati 1621 a. piduliku söömaaja ja Jumalale tänu andmisega Plymouthis, koos Wampanoagi indiaanlastega, mis kestis kolm päeva. Ka praegu kestab Tänupüha nädalalõpp paljudele 4 päeva, koolid on kinni, toimuvad jalgpallivõistlused, Tänupüha paraadid ja perekondade suurkokkutulekud. Tänupüha lõunat alustatakse ümber laua kätest kinni hoides ühise tänupalvega. Sageli igaüks ütleb oma erilise tänu millegi eest, mis talle aasta jooksul on osaks saanud.
Mõtleme tänuga kõigele küllusele ja andidele, mis meile on osaks saanud.
Aime Andra
Sigtunas oli 60 aastat tagasi Eesti Gümnaasium
Sigtuna raekoja kõrval lehvisid eesti lipud.
Fotod: Taavi Kaups
Möödunud augustikuu 14. ja 15. päeval kogunes ligikaudu 40 kunagist Sigtuna Eesti Gümnaasiumi õpilast Sigtunas, Rootsis, et mäletada ja tähistada ainulaadse kooli alguse ja ka lõpu 60. aastapäeva. Kool sai alguse 1945. aastal ja lõpetas tegevuse kaks ja pool aastat hiljem. Kaks lendu olid küpsuseksamid sooritanud rootsi õppe-kavade kohaselt ja 83 värsket lõpetajat läinud “laia maailma”.
Varsti pärast suure põgenikevoolu saabumist üle Läänemere sügisel 1944. aastal, alustas Eesti Komitee kooliküsimuse korraldamisega. Selleaegne ankeet näitas, et põgenike laagrites oli umbes 600 keskkooli- ja gümnaasiumiõpilast ja üle 2000 algkooliõpilase. Heinrich Mark Eesti Komiteest võttis ühendust Koolide Peavalit-susega. Seal suhtuti noorte ja laste jätkuvasse koolitamisse positiivselt, ka gümnaasiumi tasemel. Kuid neil puudusid selleks vajalikud summad. Rootsi valitsuse otsusega ja ametiasutuste omavahelisel kokkuleppel jäi algkooliealiste laste koolitamine Välismaalaste Komisjoni ülesandeks ja kõrgema taseme õpilaste edaspidine haridus Koolide Peavalitsuse korraldada.
Vahepeal oli Välismaa-laste Komisjoni juurde asunud kooli- ja haridusala korraldajaks haridusnõunik dr. Helge Haage. Tema ja Heinrich Mark saidki n.ö. Sigtuna Eesti Gümnaasiumi “isadeks”. Viimase ettepane-kul dr. Haage pöördus Välismaalaste Komisjoni poole gümnaasiumiõpilaste koondamiseks ühte laagrisse ja nende elamise ja koolitamise toetamiseks vajaliku aja vältel. Lõplik otsus oli gümnaasiumi asutamine kahe viimase klassi õpilastele. Õpilaste arv oli aga piiratud sajale. Pärast otsi-mist langes kooli asukoha valik Sigtunale. Ajalooline, paari tuhande elanikuga väikelinn Mälari järve ääres oli väga sobiv paik. Sigtuna, kunagine Rootsi pealinn tuhat aastat tagasi, asub 40-50 kilomeetrit Stockholmist põhja poole. Eestlastele on ju Sigtuna eriline huviobjekt – meie mereröövlitest esiisad olevat vallutanud ja põletanud Sigtuna 1187. aastal. Kirjanikud Mälk ja Ristikivi on sel ainel põnevalt kirjutanud. Aastal 1945 oli siis Sigtuna valmis järjekordseks eestlaste rünnakuks, seekord aga hoopis teistsuguse eesmärgiga. Ka vastuvõtt kohalike poolt oli palju sõbralikum. Linnapea Dahl võttis meid lahkelt ja abivalmilt vastu ja sai kooli inspektoriks. Lansfiskaal Ödmann oli tegev laagriülemana. Paar eragümnaasiumit linnas ning Sigtunastif-telsen võimaldasid SEG –il kasutada nende ruume eri-otstarveteks.
Enne kui õppetöö algas, tuli Eesti Komitee Kooli-toimkonnal leida õpetajad ja valida õpilased. Koolijuhatajaks sai Valter Laut ning õpetajateks K. Kurgvel, H. Vooremaa, Bl. Paaver, E. Mälson ja J. Tavast. Praost A. Täheväli ja O. Roots jagasid usulist ja muusikalist õpetust. Peale mainitud õpetajate aitasid kaasa kohalikud rootsi õpetajad, kes õpetasid rootsi keelt ja mõnda erialast ainet. Koolitoimkond sai 300 sooviavaldust pärast seda kui vastav teade oli eesti ajalehtedes ilmunud. Toimkonna suurüles-andeks oli valida nende hulgast 100 kõige tõotavamat kandidaati gümnaasiumi lõpetamiseks. Toimkond tegi valiku ning märtsi lõpul ja aprilli algul said sada õnnelikku teate võmalusest jätkata õpinguid Välismaalaste Komisjoni kulul Sigtunas laagrikoolis. Kaasas oli rootsikeelne kiri tööandjaile, kellel neid oli, et inimene lahkub töökohalt päris hea eesmärgiga. Ühel või teisel põhjusel oli ette nähtud, et vastu võetakse 50 tütarlast ja sama palju poeglapsi. Ka jaotus viimase (5.) ja eelviimase (4.) klasside vahel oli enam-vähem ühesugune.
12. aprillil, 1945. aastal oli siis “avapauk” ja kooli alustati piduliku aktusega Sigtunastiftelseni aulas. Ega peale seda palju hinga-misaega polnudki esimese lennu lõpetmiseni veebruaris 1947. aastal ja teise lennu lõpu saavutamiseni kaheksa kuud hiljem. Enamus õpilastes oli koolist eemal olnud või puudulikult õppinud eelmise poolteise või kahe aasta vältel. Palju oli ununenud. Teiseks tuli õppida rootsi õppekavade kohaselt ja jõuda tasemele, mis vajalik rootsi riiklike küpsuseksamite sooritamiseks gümnaasiumi lõpetamisel. Põhiliselt oli õppekeeleks eesti keel. Rootsi keel oli teiseks võõrkeeleks peale inglise keele. Kirjanduses ja ajaloos õppisime eesti kirjandust ja ajalugu lisaks ette nähtud õppekava ainekäsitusele. Eestikeelsete ja ka muude õppperaamatute puudumine nõudis erilisi pingutusi õpetajatel, kes pidid konspekte valmistama või õppematerjali tahvlile panema või dikteerima. Pikkamisi saime ka rootsi erialaseid õpikuid. Klassid olid peamiselt kohalikus algkooli hoones, mis tähendas, et tavaliselt algas kool pealelõunal ja tunnid toimusid ka peale õhtusööki. Suvel, kui algkool ei tegutsenud, võisime ka varem alata. Kasutasime ka muid ruume. Õppetöö oli pingerikas ja kestis ka suvekuudel, välja arvatud lühikesed puhkepausid. SEG oli internaatkool. Tütarlapsed olid algul majutatud pansionaati, kus elati ja töötati võrdlemisi mugavalt. Poisid olid majutatud ühte hotell-restorani, mis ei olnud just kõige sobivam. Hiljem Välismaalaste Komisjon otsustas ehitada kolm barakki kuhu algul pandi kõik poisid ja hiljem, esimese lennu lahkudes, kogu teine lend. Olime siis päriselt laagrikool.
Rootsi gümnaasiumi õppekavade kohaselt tehti juba gümnaasiumi tasemel valik kõrgkooli õppeala ja nii ka oma tulevase elukutse suhtes. Nii ka meie koolis Sigtunas. Poisid peale mõne erandi valisid reaalharu ja tütarlapsed humanitaarala. Nii tuligi, et 5R ja 4R klassides olid eranditult poised ja 5H ja 4H klassides tüdrukud ja mõni üksik poiss ka. Ilmselt sõja- ja põgenemisaegsed kogemused olid näidanud, et tuli õppida amet, mida saaks kasutada ükskõik kus. Reaalained, mis võimaldasid sissepääsu tehnikaülikoolidesse kui ka arstiteaduse, põllumajanduse j.t. aladel õppimiseks, tagasid sellise võimaluse. Nii reaalharus kui ka humanitaarharus oli võimalik valida õppeainete kombinatsioone, mis soodustasid edasiõppimist teatavatel õppealadel. Selleaegsete rootsi õppekavade kohaselt oli gümnaasiumi lõpupunktiks riilikud eksamid, mida juhtis ja korraldas Koolide Ülemvalitsus. Need toimusid neli korda aastas. Lõpueksamid algasid kirjalike eksamitega, mida tuli teha kolmes kuni viies aines, olenedes valitud õppeainete kombinatsioonist. Reaalharu õppijatel oli tavaliseslt kuni viis eksamit, igaüks viis kuni kuus tundi pikk. Humanistidel oli neid ühe või kahe võrra vähem. Suulised eksamid, mis olid neljas aines, viimase kahe aasta ulatuses, toimusid neli–viis nädalat hiljem. Ained määrati Koolivalitsuse poolt ja teatati nädal enne eksameid. Koolivalitsus saatis ka eksamikomisjoni, kelle ees suulised eksamid sooritati. Kogu eksamite ja lõpetamise tähtsust ja tõsidust oli märgata selleski, et komisjon läks haiglasse kooliõde, kes oli haigestunud, suuliselt “eksamineerima” ehkki ta oli edukalt kogu koolitöö ja kirjalikud eksmaid sooritanud. Kui kõik oli tehtud, arvas komisjon õpilased lõpetamise vääriliseks. Sellega saime rootsi üliõpilase traditsioonilise valge mütsi ja pika ametliku käsitsi täidetud lõputunnistuse, millel olid kõigi ainete ja lõpueksamite hinded. Kuna tunnistus oli samasugune kui rootsi gümnaasiumi lõpetajatel, oli kõrgkoolidesse edasi õppima minek palju lihtsam.
Teise lennu lõpetamisega 1947. aasta sügisel lakkas ka SEG olemast. Õpetajad ja õpilased olid saavutanud, mis kaks ja pool aastat varem oli näinud võimatuna. Tulemused olid kõigiti rahuldavad. Rootsi ametiasutused ja indiviidid ning Eesti Komitee tegelased, kes kooli rajamiseks palju olid teinud, võisid tunda head meelt, et nende töö oli tublisti vilja kandnud. Koolide Peavalitsuse peadirektori N.G.Rosen’i viibimine ühe päeva teise lennu suulistel eksamitel ning Välismaalaste Komisjoni esimehe N. Hagelin’i osavõtt pidulikust lõunasöögist, näitasid kui palju tähelepanu oli koolile antud Rootsi kõrgemates ametiasutustes. Sigtuna kohalik ajaleht, Sigtunabygden kirjeldades teise lennu lõpetmist mainis, et kool oli olnud mudelkooliks ja tema õpilased olnud auks oma rahvale tubli töö ja käitumisega. Meie suurluuletaja Gustav Suits kirjutas luulelise tervituse SEG-ile, mis ilmus Eesti Teatajas (18,10,1947).
Kool alustas umbes 100 õpilasega. Hiljem tulid mõned võistluseksamitega juurde. Maksimaalne õpilaste arv oli 106, mõned neist ehk vabakuulajad. Aja joosul oli varasemaid ja hilisemaid koolist lahkujaid. Küpsustunnistusega lõpetas 83. Kooli õpilastest on elavate kirjas üle kuuekümne, ehk umbes kaks kolmandikku. Neist on pooled Rootsis, USA-s ja Kanadas kummaski pisut üle viiendiku. Eestis, Austraalias ja Hollandis on igas üks endistest sigtunalastest. Kolme või neljaga on side kadunud. Lõpetajatest õppis edasi kõrgkoolides 74 (u. 90%). Poisid enamuses jatkasid tehnilistel alaldel. Tütarlaste peamiseks valikuks oli apteekri kutse, mõned otsustasid õppida hambaarstideks, õpetajateks ja raamtukoguhoidjateks.
SEG-I kunagised õpilased on kogunenud Sigtunas juba varasematel ümmarguse numbriga aastapäevadel, et mäletada koolipäevi ja kohtuda koolikaaslastega. Samuti on korraldatud sigtunalaste kohtumisi ESTODE ajal Torontos, Melborunes ja mujal. Kui 60. aastapäev hakkas lähenema, võtsid koolikaaslased Rootsis ”asja kätte” ja moodustasid möödunud sügisel komitee tähtpäeva pühitsemiseks. Kalle Onno, kellel oli kogemusi ESTO 80 korraldamisel ja Vabaduse Värava samba teoks saamisel Stockholmis, oli grupi loomulik juht. Temaga ühinesid Margus Kalmaru, Aino Mitt Inkapööl ja Vivian Kotka Luksep. Komitee teatas aegasasti kõigile kavatsetud kohtumisest Sigtunas 14. ja 15. augustil. Margus hakkas koguma andmeid kunagistelt SEG-I õpilastelt nende eluteest peale Sigtunast lahkumist. Külastati Sigtunat ja peeti läbirääkimisi linnaisadega ja Sigtuna muuseumi tegelastega pidustuste korraldamisest ja mälestusmärgi paigaldamisest. Komitee tegi tubli töö ning kõik läks hästi ja kavakohaselt korda.
14. augustil algas pidu. Lõuna paiku oli kogunemas 36 kunagist sigtunalast Sigtunastiftelseni, kus 60 aastat varem olime sooritanud suulised eksamid ja kus olid aktused kooli alguse ja lõpu tähistamiseks. USA-st oli tulnud kümme kunagist õpilast: Karl ja Virve Altau, Santon Hillar, Taavi Kaups koos abikaasa Estriga, Armas Laupa, Andras Rosenberg koos abikaasa Elisabethiga, Elmo ja Erle Sergo, Heldi Valvur koos abikaasa Heinoga ning Uno Verner. Kõik kokku abikaasadega oli meid ligi viiskümmend. Sigtunastiftelsen oli meie majutuspaigaks ja seal peeti ka meie juubeliüritusi. Peale saabumist oli pisut aega, et taas tutvuda idüllilise linnaga, kus olime elanud ja õppinud. Palju on muutunud, kuid palju vana linna ilu on meeldivalt alles.
Pealelõunal kogunesime. Margus Kalmar tutvustas raamatut, mille ta oli koostanud saadud andmete põhjal. Selles on lühiülevaade SEG-I tekkimisest ja ajaloost ning kokkuvõtlikult kirjeldatud, mis on saanud 78-st sigtunalasest peale kooli lõpetamist. Väike raamat on rootsikeelne. On näha, et umbes 90% lõpetajatest , õppis edasi. Andreas Rosenberg oli eestvedajaks pikemale grupivestlusele, mille vältel iga kohalolija sai lühidalt kirjeldada, mida oli tehtud peale Sigtunast lahkumist. Kõik olid leidnud võimaluse kasulikult teenida ühiskonda, kuhu nad ka ei asunud. Mitmedki on ühel või teisel alal olnud kõrgetel juhitvatel kohtadel. Aega oli pealelõunal ka vestlelmiseks ja tutvuste uuendamiseks enne kui koguneti grupipildi tegemiseks. Päev lõppes piduliku lõunaga. Enne einet mäletati leinaseisakuga õpetajaid ja lahkunud koolikaaslasi. Oli sõnavõtte ja mälestuste jagamist. Mõned tragimad olid kavatsenud valmistada peale eine võimaluse tantsimiseks, kuid osavõtjate iga ja rohke päevane tegevus näitas, et otstarbekam oli puhkama minna.
Järgmisel päeval oli päris ametlikke tegemisi. Enne lõunat kogunesime iidse raekoja juurde. Oli meeldiv üllatus näha kahte Eesti ja üht Rootsi lippu kõrgetes lipuvarrastes raekoja platsil. Raekoja kõrval, peaaegu paigal, kus kunagi oli poeglaste ühiselamu, oli kunagise SEG-i tähistamiseks püstiatud graniidist mälestusmärk, millel pronkstahvel rootsikeelse tekstiga. Tõlkes: “Selle mälestustahvliga, mis on pühendatud Sigtuna linnale, tahame meie, kunagised põenikõpilased Eesti Gümnaasiumis Sigtunas, tänada kõiki, kes võmaldasid meil õppida ja küpsuseksamid sooritada 1947. aastal selles suurepärases linnas. Anno MMVII”. Mäelstustahvli tekst väljendab mõõdukalt meie soovi ja tänu. Komitee oli selle valinud peale mõnekorsdset arutamist. Graniidist samba esiküljel on stiliseeritud tähtedega: “SEG 1945-1947”. Sammas valmis Eestis Taavi Kaupsi kujundatuna. Nii on nähtav püsivam mälestusmärk meie koolist Sigtunas paika pandud.
Pidulik avamine algas Kalle Onno tervituskõnega kokkutulnuile. Ta tänas Rootsi valitsust ja ametiasutusi kui ka kohalikke tegelasi, kes kõik olid kaasa aidanud kooli asutamisele 1945. aastal. Samuti anti tänu Eesti Komiteele, kes oli otsustavalt abiks. Tänusõnu oli ka Eesti Komitee tegevus e järglasele, Eesti Komitee Fondile, ja tema esimehele Jaan Vilvalile toetuse eest mälestusmärgi püstitamiseks. Sigtuna kommuuni volikogu esimees David Lundquist võttis katte sambalt, millele järgnes Mark Karelli esituses fanfaar. Margus Kalmaru andis ülevaate endiste õpilaste elukäigust, ning kus ja kuidas olime Sigtunas koolis käinud ja elanud. Eesti Vabariigi suursaadik Alar Streimann kõneles rootsi keeles ja tõi tervitusi president Toomas Hendrik Ilveselt. Tervitustel oli isiklik tähtsus, sest president Ilvese ema Ira Rebane oli SEG-I õpilane ja on kooli vilistlane.
Raekoja platsilt mindi piki vana peatänavat Sigtuna muuseumi. Muuseumi juhataja Sven Tesch tervitas meid ja pidas huvitava ja sõbraliku kõne teemal, kas Sigtunas aastal 1187 põletamas käidi ja kes põletajad olid. Kõneleja oli väga teadlik meie kirjanike teostest, milledes juttu eesti viikingiretkest Sigtuna, kuid arvas, et tõenäoliselt on see müüt, kuna ei ole selgeid jälgi, kes teoga toime oleks tulnud. Pealegi ei olda enam nii kindlad, kas linna põletamine on kunagi olnudki. Kutsutud külalistele ja kunagistele SEG-i õpilastele oli korraldatud eine. Käisime ka vanas raekojas vaatamas muuseumi poolt korraldatud fotonäitust gümnaasiumi ajast.
Kooli 60. aastapäev sai suurepäraselt tähistatud. Tänu neile, kes võtsid vaevaks kõike hästi korraldada. Tore oli, et kunagisi sõpur ja koolikaaslasi arvukalt igast ilmakaarest kogunes. Võisime uuest kogeda, et rootslaste poolt meile antud võimalus gümnaasiumi lõpetamiseks oli suur kingitus, mis pani tugeva aluse edasi õppimiseks ja hea alguse meie eluteele. Tänu kõigile, kes ettenägelikult kooli rajasid ja lõpule viisid. Eriti täname õpetajaid, kes osakasid ja suutsid küllaltki rasketes tingimustes puudulike teadmistega õpilasi viia nõutavale tasemele rootsi küpsuseksamite sooritamiseks.
Taavi Kaups, Naperville, IL, Oktoober 2007.
Pihl: piirivalvurite puudus leeveneb Schengeniga ühinedes
Siseminister Jüri Pihli sõnul leeveneb piirivalve töötajate puudus pärast Eesti ühinemist Schengeni viisaruumiga, kuna siis vajadus piirivalvurite järele väheneb. Pihl ütles 8. novembril valitsuse pressikonverentsil, et piirivalveametis on praegu 2100 töökohta, millest on täidetud 1550. Ekspertide hinnangul piisab Eesti piirivalvele pärast Schengeni viisaruumiga ühinemist 1600 töökohast.
Ajalehe Turun Sanomat andmetel on Soome mures Eesti võimekuse pärast valvata oma piiri ning soovib oma muret väljendada EL-i sise- ja justiitsmi- nistrite kohtumise lõppdokumendis.
Lehe teatel on Soome mure ajendatud tõsiasjast, et Eesti piirivalves on suur töötajate puudus, seetõttu soovib Soome EL-i ministrite kohtumise lõppdokumenti sätet, mille järgi EL jälgib Eesti olukorda mõne aja jooksul pärast liitumist Schengeniga.
EL on seni olnud seisukohal, et Eesti piirivalve vastab nõuetele, mis on vajalikud riigi ühinemiseks Schengeni lepinguga.
VES/BNS
Briti uueks suursaadikuks Eestis saab Peter Carter
Ühendkuningriigi suursaat-konna pressieisindaja ütles, et uus Briti suursaadik saabub Eestisse lähiajal ning annab oma volikirja president Ilvesele üle 29. novembril.
Ajalehe The Times võrguväljaande teatel osales Carter 7. novembril Buckinghami palees tseremoonial, kus ametisse astuvaid Ühendkuningriigi suursaadkuid võttis vastu kuninganna Elizabeth II.
Peter Leslie Carter on sündi-nud 19. novembril 1956. aastal.
Viimati töötas ta peakonsulina Ühendkuningriigi Milano saatkonnas.
Varem on Carter töötanud Briti saatkonnas Tel Avivis asesaadiku ja peakonsulina ning eri ametikohtadel Ühendku-ningriigi välisministeeriumis.
Carter on lõpetanud New College Oxfordi ülikoolis.
Senine Ühendkuningriigi suursaadik Eestis Nigel Haywood lahkub ametist novembris ning sai suursaadikuks Eestis 2003. aastal.
BNS
Tallinna Toidumess oli ala proffide kohtumispaik
Firma Mikaado juhid, ôed Christina Kressa (paremal) ja Christel Kauk. Autori fotod.
Tallinna Toidumess on Eesti suurima ja pikema traditsiooniga üritus, mis leidis sel aastal aset viieteistkümnendat korda. Eesti Näitus-te messikeskuses toimunud toiduala tähtsündmus kandis endas nii traditsioone kui uudsust ning pakkus suurepärast platvormi ala spetsialistide kohtumistele. Üritusele lisas väärtust mitmekülgne programm, mille ühenduses korraldati nii tootevôistlust, kutseala-konkursse, seminare ja uute toodete esitlusi. Nii korraldajate kui ka messikülastajate huviorbiidis oli Balti-maade suurimal, kuni kümnele tuhandele toiduala professionaalile môeldud näitusel tervislik toitumine.
Peakorraldaja, Profexpo juhatuse esimehe Tiit Sarve sônul on viimastel aastatel Eesti turul ja toiduala erine-vates sektorites toimunud märkimisväärne areng. Uued tooted, tootjad, impor-tijad ning edasimüüjad kasutavad usinasti Euroopa Liidu laienemisest tulene-vaid vôimalusi ja väljakutseid.
Vôta parem kala
Eriti meeldiv oli messil kohata innovatiivseid idee-sid pakkuvaid eestlastest üritajaid. „Tervist on kerge rikkuda, kuid raske säilitada,“ sônas KalaKala OÜ juhatuse liige Margus Metstak, kelle môlemad pojad töötavad samuti 1999. aastal Eesti kapitaliga asutatud firmas. „Meie trendiks on tervisetoit, seetôttu on firma motoks „Vôta parem kala!“ Sellest, et tarbijad on saanud aru tervisliku toitumise vajadusest, räägib fakt, et meie toodete siseturu müük on kasvanud üle viie-kümne protsendi,” lausus Metstak, jätkates: “Meie meretoodangu “Räime Ree-da kalatooted” pôhitooraine tuleb Läänemerest ja kuna me küpsetame ôlita, on meie toodetes kümme korda vähem rasva. Kui ôliga praetud räimefileedes on rasva 22,37 protsenti, siis tervislikes pihvides ainult 2,86. Seetôttu ostavad meie toodangut ka lasteaiad ja koolid.” Eesti tuntud tele-nägu ja kaalujälgija Tiina Park jäi KalaKala mereandidega samuti rahule: “On üldtuntud tôsiasi, et kala on tervislik ja seda on ka kerge valmistada,” nentis Park. Peale tüüpiliste eesti kalade pakub firma veel mitmeid eksootilisi mereande, mh ogahaid.
Rey lihatooted valmistatakse endakasvatatud sigadest
Neliteist aastat tagasi Raplamaale Kehtna külje alla asutatud Rey AS Lihatööstusel on oma seakasvatus. “Meie eesmärgiks on müüa ostjale kvaliteetliha ja lihalôikudest valmistatud vorsti,” rääkis lihatööstuse juhataja Jutta Raid. Klienditeenindaja Sirje Murulaid jätkas: “Meie üritus tarnib oma tooteid peamiselt turgudel ja ettetellimiste alusel. Palju ostavad meie käest ka eestlased, kes töötavad Soomes. Me ei paki küll vaakumisse, kuid kuna meie liha- ja vorstitoo-ted valmistatakse praktiliselt vasttapetud loomast, siis on säilivusaeg ka pea kolm nädalat.”
Mikaado pakub mannavahtu ja kisselli
Samuti tegutseb ainult Eesti kapitalil 1993. aastal asutatud perefirma Mikaado OÜ. Üritus pakub siirupeid, erinevaid huvitavaid marinaade ning mannavahtu, kisselli ja tarretisepulbreid. Tootmisjuht Christina Kressa rääkis, et firma on teinud kogu tegevusaja jooksul katse- ja arendustööd, mis tähendab klientide jaoks kindlust selle kohta, et turul olevad tooted on kvaliteetsed, need on valmistatud naturaalsetest toorainetest ega sisalda konservante.“
Mitmekülgne AS Tallinna Karastusjoogid
See firma on eestlastele juba ammust ajast tuttav nii erinevate karastusjookide, kaljade kui siirupite valmistajana. Tütarettevôtted valmistavad marjaveine ja kanget alkoholi, millest tuntuimad on vodka Vabariigi Valge. The Tall Blond-vodkat müüakse USA-s, Vabaôhumuuseumis ja lennujaamas. Messil pakuti uute toodetena Pähkliviina ja Ebaküdoonia marjaveini. Kuna erinevatest marjadest kääritatud keelekasted on hinnalt väga soodsad, umbes 40 krooni, siis tasub perenaistel kindlasti katsetada Valtu toodangut ka köögis toidu valmistamisel.
Kodumaiste marjaveinide kôrval on alustanud AS Tallinna Karastusjoogid saksa veinimôisa Franz Hahn veinide maaletoomist. “Saksa veinide eksport on kasvanud viimastel aastatel üle kahekümne protsendi, mis tôestab, et tarbijad on enda jaoks avastamas sealseid kvaliteetseid viinamarjajooke. Just Saksamaal on veinide kvaliteedi kontroll väga tugev ja nii vôib tarbija olla kindel, et keelekaste on täielikult naturaalne, sinna ei lisata ei suhkrut ega muid lisaaineid,” rääkis firma tegevdirektor Aaro Rajala. Müügijuht Toomas Pôldma lisas, et odavate Blue Nun´ide aeg eesti veiniturul on möödas. Paljureisinud eestlased on ôppinud veini-kultuuri ja teavad mida nôuda. “Kuna juba messil osteti meilt rohkelt kaasa Pfalzi Albersweileris val-mistatud Hahn-veine, siis vôib öelda, et meie otsus nende toodangu maaletoomiseks oli igati ôige,” kinnitas Pôldma.
Välismaised pakkujad
Messil pakuti rohkelt ka välismaiseid toiduaineid. “Casa Gusto OÜ on Eesti turul juba seitse aastat,” sônas Soomes elav itaallane Paolo Sartori. Tema kolleeg Vaccaro Gianni jätkas: “Me müüme Baltimaades Itaalia tuntud tooteid nagu Bauli-pärmikooki vôi siis erinevaid pastasid. Kuid muidugi ka ôhu käes kuivatatud sinke ja salaamit. Suurt tutvustamist meie produktid ei vaja, sest itaalia köök on tuntud kogu maailmas.”
Saksimaalt pärinev Bernd Brückner abiellus juba aastaid tagasi Soome. Ta töötab tootejuhina Vantaas olevas firmas E. Gavrielides Oy-s, kust tuuakse ka Baltimaadesse eksootilisi toiduaineid, sh saksa Bratwurste.
Señora Piedad Fernández Paredes tuli Eestisse esmakordselt pakkuma hispaania Barros-lauaveine, mida hakatakse müüma umbes 70 krooniga. Ekspordijuht jäi messiga vägagi rahule, sest vôttis endaga kaasa lepingu nende firma keelekastete müügiks Baltimaades.
Peale toiduainete pakuti messil suurköögiseadmeid, poe- ja restoranitarvikuid ja toidu transpordi vahendeid. “AS-l Silberauto on pôhjust rôômustamiseks, sest meil ônnestus messil müüa mitmeid Mercedes-Benzi kaubikuid toiduainete transportimiseks,” rääkis Mattias Vahter. “Saksa tarbesôidukid on Eestis väga populaarsed, ooteajaks vôib kujuneda isegi 2-3 kuud. Auto valikul mängivad olulist rolli ohutusintervallid, hoolduskulud ja sôiduki kestvus. Pôhjalasse importeeritud sôidukitel on tugevdatud kere,” rääkis firma Maardu osakonna kliendinôustaja.
Aino Siebert
Pokumaal pannakse Pokukojale katust
Ülal: Kunstnik ja kirjanik Edgar Valter.
Vasakul: Pokude prototüübid tarnad Võrumaa looduses ja paremal: sellised on Pokud Edgar Valteri nägemuses.. Fotod: pokumaa.ee
 
Eesti armastatud kunstnik ja kirjanik, hiljuti meie seast lahkunud Edgar Valter lõi Pokuraamatutes täiesti omaette maailma. Loodetavasti on Edgar Valteri Pokuraa-matute sari tuntud ka eestlastele väljaspoolt Eestit.
Muinaslugu pokudest sündis Võrumaa loodusest inspireerituna. Pokud erinevad tavapärastest muinasjututegelastest selle poolest, et neil on n-ö looduslikud prototüübid Võrumaal leiduvate mätaste (tarnade – lad. k. carex) näol. Pokumaa ainulaadsus seisnebki muinasjutulise elemendi ja loodusliku keskkonna sümbioosis. Pokud sümboliseerivad Eestimaa tagasihoidlikku, kuid eestlasele hingelähedast loodust.
“Pokuraamatu” inimtegelane Puuko on pärit ajast, mil inimeste suhe loodusega oli vahetum kui tänapäeval. Puuko abiga taastatakse kaduma kippuv või juba kadunud kontakt eheda loodusega, õpitakse seda nägema, mõistma ja hoidma.
Ja seda Edgar Valteri raamatutest pärit Pokumaad nüüd Võrumaal ehitataksegi. Pokumaa näol pole tegemist Disneylandi-suguse lõbustuspargiga. Pokumaa erineb oluliselt ka Muumimaast ja teistest traditsioonilistest muinasjutumaadest, millel puudub orgaaniline seos loodusliku keskkonnaga.
Pokumaal kandub Edgar Valteri loodud lugu raamatu lehekülgedelt taas Võrumaa looduse keskele.
Pokumaa esimene ehitus
“Ühel ilusal sügispäeval pöörasime tuttava külamehe soovitusel maanteelt rohtukasvanud metsateele. Mõnesaja meetri järel ilmus me silme ette metsavälu ja endine taluase. Sellest andsid tunnistust pehkinud palgid toekate põlispuude ja metsistunud heki varjus. Kõik kokku mõjus kuidagi ligitõmbavalt. Tajusime pokude kombel, et äratundmishetk on kätte jõudnud. Et just siia sobiks Puuko oma majapidamise, Eku, Sooru ja muidugimõista pokudega. Ümberringi mets, kinnikasvanud tiik õuel süvendamist ootamas, allikaski lähedal… Isegi endise talu nimi – Padasoomäe – kõlas sobivalt, “ nii kirjeldab Edgar Valter ise Pokumaa leidmist.
Pokumaa esimesel suuremal ehitisel — Pokukojal — on palkseinad juba püsti, sarikad peal ja sarikapidugi peetud. Enne talve on eesmärk katus peale ja aknad ette saada.
Edgar Valteri kavandite põhjal on pokukoja projekti teinud tema vana sõber arhitekt Tiit Hansen, kelle sõnul ei pretendeeri enam kui 5300-ruutmeetrine neljakorruseline palk-hoone siiski Eesti suurima tiitlile.
Järgib Valteri nägemust
“Tegemist on kahe ümara põhiplaani ja dekoratiivse laudkatusega hoonega, mis on omavahel galeriiga ühendatud – teist nii omapärast Eestis pole,” ütles Hansen, märkides samas, et pokukoda järgib väga tõetruult Valteri nägemust.
Pokumaa Sihtasutuse juhatuse liige Ena Drenkhan sõnas, et pokukoda ehitatakse euroraha toel ning hoone plaanitakse külastajaile avada tuleva aasta jaanipäeva paiku. “Sinna tulevad ruumid sihtasutuse admi-nistratsioonile ning samuti toad, kus lapsed saavad käelisi tegevusi harrastada. Ühes saalis hakkame eksponeerima ka Edgar Valteri loomingut,” kirjeldas Drenkhan.
“Pokukojast, kus olemas arvutid ja kõik kaasaegsed sidevahendid, oleks ainuvõimalik suunata kogu Pokumaa tegevust, re-gistreerida külastajaid, anda neile vajalikku infot, organiseerida nii Padasoomäe taluhoonete, muinasmetsa kui ka kogu Pokumaa territooriumi valvet. Ilma kõige selleta poleks Pokumaa tegevus mõeldav. Pokukojas saaks korraldada suuremaid lasteüritusi, kokkutulekuid ja konve-rentse,” on Edgar Valter ise arvanud.
“Järgmisena tahame välja ehitada Padasoomäe talukoha ehk “Pokuraa-matust” tuntud Puuko elukoha. Pärast seda tuleks läheduses olev Hauka talu ümber ehitada majutus- ja toitlustuskeskuseks,” selgitas Drenkhan tulevikuplaane.
“Pokumaa peaks toimima nagu hea akulaadija. Tehnika, eriti elektroonika üha kiirema arengu juures võib nii mõnigi inimaku üles ütelda või kõrbema minna. Isegi lastel, neil praegu veel väikestel tulevikuinimestel. Eelkõige nende jaoks ongi Pokumaa mõeldud. Ma usun, et nad vajavad seda. Mida aeg edasi, seda enam. Tasakaalu pärast, mille najal ikka maailm on püsi-nud,” kirjutas Edgar Valter.
VES/pokumaa.ee
Uus CD Kaljo Raidi heliloomingust
Dirigent: Viljar Puu Weimann
On hea meel teatada, et on valminud ja tulnud müügile uus CD eestlastele tuntud ja armastatud helilooja Kaljo Raidi kammerteostest keelpilliorkestrile. CD on saadaval Toronto Eesti Maja kaupluses Estore, Toronto Eesti Baptisti Kirikus ja Peetri Kirikus. Ka saab seda tellida otse dirigendilt USA-s aadressil: 1402 Sherman Street, Decatur, Al 35601, USA.
Kogu projekt sai alguse pea kaks aastat tagasi, kui dirigent Viljar Weimann kutsus kokku mitmed Toronto Eesti kunstnikud ning asutas Eestlased Põhja Ameerikas Muusikafondi. See fond töötab käsikäes Eesti Kunstide Keskusega ning plaanib jätkuvalt jäädvustada ning tutvustada Eesti heliloomingut nii siin kui ka mujal maailmas.
Siinkohal meie südamlik kaastunne Johannes Pahapillile abikaasa ja muusiku Stella Pahapilli igavikku lahkumise puhul. Stella oli koos Johannesega üks juhatuse liikmetest EPA Muusikafondis.
Natuke tagapõhja CD saamisloole dirigendilt: “Idee jäädvustada Eesti heliloojate loomingut siin Põhja-Ameerikas oli mul juba mõttes üle seitsme aasta. Viimase tõuke aga sain siis, kui mu kasuisa Kaljo ütles mulle teda haiglas külastades, et jätab kõik oma käsikirjad ja heliloomingu minu hoolde. Teadsin, et ta on kirjutanud mõned sümfooniad, ühe ooperi ja veel mitmeid teisi väiksemaid teoseid, kuid mul polnud aimugi kui mahukas tegelikult tema pärand muusikas on! Alles kui läksin ema juurde ja nägin seda kastide kuhja isa kontoris, sain aru, milline tohutu vastutus mul on neid laiemale kuulajaskonnale kättesaadavaks teha. Mõtted lendasid teiste meile tuntud heliloojate juurde, nagu Lambit Avesson, Roman Toi, Taavo Virkhaus, Johannes Tall, Helen Tobias-Duesberg. Pidin tunnistama, et mul ei ole ühtegi salvestust nende heliloojate teostest. Ja neid pole ka kusagil saadaval! Tundes nendest lähemalt vähemalt kolme autori loomingut ning teades nende loomingu väärtust ja kohta Eesti muusikaarengus, otsustasingi, et on viimane aeg midagi ette võtta! Nüüd, kus paar aastat pingelist tööd selja taga, on esimene plaat valminud, mille üle olen isiklikult väga rõõmus. Lindistasime orkestriga ligi 20 tundi stuudios ning mõnda pala mängisime kümme korda, enne kui tulemusega rahule jäime. Aga kõik see raske töö tasus end mitmekordselt ära. Kui nüüd ise CD-d kuulan, teen seda alati rahuldusega. Võin julgelt öelda, et nii salvestuse tase kui ka kogu produtseerimine on maailmatasemel. Meie helirezissöör oli Enno Mäemets Helsingist, kes koos oma abikaasa Viivega oli Tallinnas lindistamas Estonia ooperiteatri väikeses saalis. Ning hiljem tegid montaazhi oma stuudios Soomes. Ilma nende kogemusteta ja abita poleks see projekt kaugeltki nii edukas olnud. Hästi tehtud!
Tahaksin tänada kõiki organisatsioone ja isikuid, kes meid rahaliselt toetasid. Ilma teie abita poleks seda CD-d täna olemas. Suur tänu, et uskusite meisse! Eriline tänu Varja Raidile, Ilse Raidile ja Eesti Sihtkapitalile Kanadas, kes kõik tegid suurema panuse. Loodame, et teie rõõm on sama suur kui meil.
CD sisukord on mitmekesine, hõlmates palu nii keelpillidele kui ka solistidele. Põhiosa teostest on Raidi hilisemast loominguperioodist. Esimeseks palaks on keelpillidele seatud tsükkel vanadest koraaliviisidest “Kolm vaimulikku pala”. Need on meile tuttavad kauni mediteeriva loomuga laulud (Prelüüd Walesi koraali teemal “Jeesus, mu hinge armastaja”; “Minu usk vaatab ülesse”; “Rutta, Siion”). Järgnevalt tulevad kaks laulu sopranile ja aldile – “Koraalilaul”, (seade setu rahvaviisist ja tekstist “Nüüd jäänu telle astu, seo elu viimän verst)” ja Raidi originaalteos “Halleluja-Gloria”, mis on kindlasti tema üks parematest ja huvitavamatest teostest. Selle pala rütmilisus ja taktimõõdu vaheldumine loob väga omapärase ja mõnusa voolavuse. Rikas harmooniline helikeel ning solistide omavaheline paelumine teeb selle ka väga ainulaadseks. Solistideks on Rahvusooperi Estonia ooperisolistid sopran Helen Lokuta ja alt Merle Silmato. Suurepärased lauljad!
Nendele paladele järgneb “Sonaat klassikalises stiilis flöödile ja oboele keelpillide saatel”. See on teos Raidi varasemast perioodist traditsioonilises, klassikalises neljaosalises vormis. Vaatamata sellele on pala helikeel ikkagi raidilikult kaasaegne, täis voolavaid ja meeldejäävaid meloodiaid. Peale selle kuuleme Raidi “luigelaulu” – “Poeem flöödile kammerorkestri saatel”. Selles palas kaasneb projekti suurim orkester: keelpillidele lisanduvad ka puupillid ja löökriistad. Pala ise on täis mänglevust ning keerulisi harmooniaid.
CD lõpeb teosega, mille helilooja kirjutas oma 70. juubeli tähistamiseks ja on pealkirjaga: “12 lühijuttu keelpillidele ehk 12 miniatüüri, meeleolu ja modaalsust”. Nendes palades on ta hoidunud modulatsioonidest, mis tähendab, et iga pala on oma helistikus. Samas on iga osa ka väga erineva ja kont-rastse karakteriga: Mänglevus, Autosõit, Melanhoolsus, Monoodia, Missal, Lõbutsemine, jne. Väga huvitav lähenemine sõnade tähendusele. Aga eks oli see ju üks Raidi armastatumaid tegevusi – sõnadega mängimine ja huvitavate lausete komponeerimine. Selles teoses näitab ta, milline meister ta selles oli!
Kõik müügist tulev sissetulek läheb tagasi EPA Muusikafondi kassasse järgmise CD produtseerimiseks. Uuel plaadil kuuleme teoseid Lembit Avessoni, Taavo Virkhausi ja Kaljo Raidi sulest. Vajame jätkuvat ja ustavat toetust, et meie muusikalist kultuuripärandit salvestada ning seda nautida. Toetused palume saata aadressil:
Eesti Kunstide Keskus, “EPA Muusikafond”
c/o J. Pahapill
2204-2045 Lakeshore Blvd. West
Toronto, ON, Canada M8V 2Z6
Dear reader,
Due to publication timelines, we are unable to bring you an English-language synopsis of this week’s paper. We apologize for the inconvenience.
Ansip: The countries striving to join the EU must first do their homework
Tallinn, Stenbock House, 9 November 2007 – At his meeting with Olli Rehn, the European Commissioner for Enlargement, Prime Minister Andrus Ansip emphasized that all countries striving to join the European Union must first do their homework in order to meet all required criteria, because weak countries weaken the Union as well.
“The countries wishing to join the European Union must pass all necessary reforms,” said Ansip, according to whom those reforms can even be painful, but they are only made for the benefit of the country. Ansip recalled pre-accession Estonia and noted that all reforms made at that time have turned out to be beneficial for Estonia. “The preparatory period was useful for us, not for Brussels,” Ansip assured the Commissioner for Enlargement.
Olli Rehn, the European Commissioner for Enlargement, confirmed that Estonia has a significant role to play in the enlargement of the Union as Estonia has good experience with enlargement, which can be shared with the candidate states now. “Estonia has great experience and your advice will probably be heard even better than ours,” said the Commissioner to our Prime Minister.
Mr. Rehn was on a two-day visit to Estonia. The Commissioner also met with President Toomas Hendrik Ilves and Minister of Foreign Affairs Urmas Paet.
Discussions with Mr. Paet included further enlargement of the European Union and cooperation with aspiring countries. Commissioner Rehn thanked Estonia for supporting the enlargement process, and said that Estonia’s support is highly valued. Rehn also emphasized that Estonia is a positive example of EU enlargement.
Paet expressed hope that Croatia will become the 28th EU member state within this decade. „Croatia has been successful in implementing the necessary reforms,” Paet said.
The foreign minister also suggested that membership talks should continue with Turkey as soon as possible, since the parliamentary and presidential elections in the country have now passed. „We are convinced that chapters that are technically ready should be opened for talks,” Paet added.
Regarding Serbia, Paet considers it important that Serbia stays on its course toward the EU. The Foreign Minister also emphasized that the Stabilization and Association Agreement (SAA) should be signed with Serbia. The prerequisite for signing the agreement is Serbia’s full co-operation with the International Criminal Tribunal for the former Yugoslavia.
Mr. Rehn and Mr. Paet also participated in a roundtable discussion on the future of Europe that took place in the Representation of the European Commission.
Estonian Ambassador Unveils Commemorative Stone in Karelia Dedicated to Estonian Victims of Repression
ER – The Estonian ambassador to the Russian Federation Marina Kaljurand unveiled a commemorative stone in Sandarmohh (Karhumäki region) in Karelia.
The memorial is dedicated to Estonians killed by Stalin’s repressions during the years 1937-1938, and the stone bears the inscription in Estonian and Russian, „Here rest Estonians, the innocent victims of Stalinist repression 1937-1938.”
„Yesterday candles were lit in Estonia for All Souls’ Day. Today, we light candles in Sandarmohh, in memory of all the victims of political repression in Russia,” Kaljurand said at the unveiling.
Representatives of the Karelian government and the Russian Foreign Ministry placed flowers on the Estonian memorial. Other participants included representatives from the consulate general in St. Petersburg, the Petroskoi Estonian Friendship Society and representatives from many other friendship organisations. The pastor of the Petroskoi Lutheran church read a prayer at the ceremony.
Sandarmohh was the site of the largest mass killings in Karelia. Historians estimate that seven to nine thousand people were murdered there, and according to existing records, this number includes 48 Estonians.
The commemorative stone was completed with the financial support of the Ministry of Foreign Affairs.
Ansip Urges Baltic Sea Countries to Engage in Closer Cooperation
Nov 5 – Addressing the Baltic Development Forum in Tallinn, Prime Minister Andrus Ansip called on Baltic Sea countries to step up cooperation in conditions of global competition.
The nations of the Baltic Sea region should work hand in hand to motivate enterprises to invest more in research and development and create favorable conditions for truly new initiatives, because success in global competition can be achieved together, Ansip said.
“For instance, we could establish joint grants in different fields of research, foster intraregional group policies and think together about how to make our industry and our region the most attractive region in the world,” Ansip said. According to Ansip, universities could work more efficiently together in the field of research and in the exchange of researchers and students.
Scandinavian universities have a strong position on the global stage, Ansip said. “This position could be further improved through more intensive regional cooperation in joint research and development programs,” he added.
The prime minister said it is very important to enable talented people to work in our economic space. At present all countries on the Baltic rim are threatened by the outflow of talented people to American and lately also Asian universities and businesses. Therefore, the development of an attractive economic and living environment must be one of our key priorities.
Ansip is convinced that the Baltic states’ and Poland’s accession to the European Union’s borderless Schengen area will make the Baltic region more attractive and create new opportunities for stronger economic integration.
The Prime Minister also stressed, that more and more emphasis should be put on the development of a common information and communication technology policy as well as a research and innovation policy.
Foreign Minister Introduces Development Plan for Honorary Consulates to Government
ER – Estonian Foreign Minister Urmas Paet introduced the development plan for the honorary consulates for 2008-2011 to the government.
The development plan describes the priorities and requirements related to expanding the honorary consulates by countries and regions.
According to Foreign Minister Urmas Paet, the first priority of expanding the network of honorary consulates is advancing tourism and economic relations. More attention will be given to the nations in which Estonia does not yet have diplomatic representation. “Honorary consuls are Estonia’s calling cards to the world, and in the long run, the goal of expanding the network will be to have Estonian representation in every country in the world,” said Paet.
The main responsibility of honorary consuls is providing consular services and consular aid for Estonian citizens abroad. An honorary consul does not give visas. Honorary consuls are noteworthy for helping to create contacts and advancing economic, cultural and educational relations. An honorary consul operates in a consular region, which is defined by the Estonian Foreign Minister with the consent of the nation the consul is in.
Honorary consuls are well-known and respected in their local area for their involvement in community life, economics, or other important areas. Honorary consuls are not compensated by the Estonian government for their work. The maintenance of consular establishments overseen by the honorary consul and expenses tied to representing Estonia are covered by the honorary consul’s own funding resources.
In 2006, Estonia opened 8 new honorary consulates. There have been 4 opened so far this year, and in 2007 and 2008, another 4 are expected to be opened. At the moment, there are 101 Estonian honorary consuls operating in 49 countries.
|
