Eesti, nagu ka teised Ida-Euroopaks nimetatud riigid, kuulub Euroopa kultuuriruumi, on osa selle vaimsusest. Vaim on üks, aga liha on erinev, Meil lihtsalt ei ole võimalik teha nägu, et ka meie olime perekonna kokkutulekul pidulaua ääres, kui tegelikult olime samal ajal keldris kinni, kirjutab kolumnist Maarja Vaino Postimehes.
ÜRO ränderaamistikuga kaasnenud kriisi taustal on jälle vanad ajalooprobleemid ja kompleksid, mis paraku ei kao kuhugi, eriti kui neid järjepidevalt eitada. Üks niisugune
probleem ilmutas ennast hiljuti I maailmasõja lõppu tähistava Prantsuse presidendi Emmanuel Macroni kõnes. Sama mõtet avaldas Macron juba kevadel, aga nagu näha, ei ole poole aasta jooksul ükski tema nõunikest pidanud vajalikuks viga korrigeerida ja presidenti harida.
Mida Macron siis ütles? Vaba tõlge inglise keelest: «Euroopa on kogenud rahu kui ajaloolist imet viimased 70 aastat» (maikuu kõnes) ja «70 aastat rahu, mida Euroopa on nautinud, ei saa võtta iseenesestmõistetavusena» (I maailmasõja kõnes).
Kas see ei vasta siis tõele? Vastab küll, kui Euroopaks pidada üksnes Lääne-Euroopat. Raudse eesriide taga käis vaikne sõda Nõukogude Liidu lagunemise ja okupeeritud riikide taasiseseisvumiseni välja. Pool Euroopat oli 50 aastat näoga mutta surutud (kui kasutada Jaan Krossi sõnastust), ja vaevalt et selles midagi nautimisväärset oli. Otse vastupidi. «Meie rahu tapab,/mis meie sõda järele jättis» – niisugune oli sõnum näiteks Paul-Eerik Rummo luuleridades. Aga seda vaatenurka Macroni teadvuses ei ole. Tema teadvuses näivad Lääne-Euroopa ja Euroopa olevat enamvähem sünonüümid.
Niisugune pealiskaudne arrogants inimese poolt, kes tahaks olla kogu Euroopa liider, on tõsiselt häiriv. Sõnum on ju üsna ilmne: kellegi teisega kui meie ise (st valdavalt Prantsusmaa, Saksamaa ja Madalmaad) me lihtsalt ei arvesta. Vaadake, kas oskate olla nagu meie, see on ainus võimalus. Ja Eesti poliitikud ongi püüdlikult pingutanud olla «nagu nemad», olles seetõttu sama arrogantsed ja ignorantsed meie oma ajaloo suhtes. Eesti ei ole ikka veel suutnud – tahtnud? – Euroopa teadvusesse viia seda ülekohut, mis 50 aasta jooksul meie riigis toimus. Ja mis järeldusi tuleks sellest teha. Rääkimata sellest, et suure osa Euroopa kergekäeline jätmine Stalini saagiks muudab kõik tänased solidaarsusnõuded » kuidagi absurdimaiguliseks.
Me ei ole «nagu nemad», sest meie ajalugu on liiga erinev. Alates sellest, et Eesti ei ole kunagi olnud koloniaalriik, vaid pigem koloniseeritu, ning lõpetades sellega, et Eesti ei ole suurriik ega saa käituda nagu kümnetemiljonite-rahvas. Jah, Eesti, nagu ka teised Ida-Euroopaks nimetatud riigid, kuulub Euroopa kultuuriruumi, on osa selle vaimsusest. Vaim on üks, aga liha on erinev. Meil lihtsalt ei ole võimalik teha nägu, et ka meie olime perekonna kokkutulekul pidulaua ääres, kui tegelikult olime samal ajal keldris kinni.
On kohatu ja lausa piinlik, kui praegu püüame kaasa naerda kõigile pidulauas tehtud naljadele ja osaleda sulnis meenutamises, kui tore see kõik oli. Tunnistamata endale ja teistele, et meiega on natuke teisiti läinud kui «nendega», mängime lihtsalt lolli. Kes aga sellist ikka tõsiselt võtab? Teda koheldaksegi nagu lollikest ja lõpuks jäädki narri olukorda, nagu ränderaamistiku küsimusega on juhtunud.
Miks on nii raske üles leida oma väärikus ja oma huvid? Ei oldud küll pidulauas, aga see-eest ollakse praegu kaine. Teadagi, svipsis inimesed muutuvad sageli lahkeks ja pillavad oma varandust. Hiljem on kassiahastus. Meie võiks praegu kasutada oma kainet meelt ja pillajat natuke rahustada. Meie ebarahu periood on andnud meile ainulaadseid kogemusi, mille pinnalt saaksime olla võrdväärsed, tõsiselt võetavad partnerid, kes võiksid aidata säilitada tasakaalu, mis Euroopas on kaduma läinud. Kuigi jah, kas meid, püüdlikke kaasakoogutajaid, enam kuulataksegi?
Tõnu Õnnepalu on kirjutanud: «Seda, et me elame mingis spetsiifilises Ida-Euroopas, saime me teada alles piiride avanedes, kokkupuutel Lääne-Euroopaga. Kuna aga Lääs oli (ja on) meie jaoks kultuuriline eeskuju, dominant, kehastas (ja kehastab) kultuurilist prestiiži, siis, nagu alati kultuuriajaloos on sündinud, võtsime me üle ka selle dominantse kultuuri mõisted ja arusaamad, muutusime ka iseenda jaoks idaeurooplasteks. […] Euroopa Liit pole siin veel kuigi palju muutnud. Endiselt on olemas Euroopa ja Ida-Euroopa. Euroopal on endiselt hirm Ida-Euroopa ees. Sealt tulevad vene maffia, rumeenia mustlane, poola torumees.» (Diplomaatia 9.11.08)
See alaväärsustunne, mida on meile sisendatud terve okupatsiooniaja vältel ning mis sai taasiseseisvudes uue vormi «idaeurooplase» identiteedi kujul, kestab seni, kuni me ise sellest välja ei tule. Selleks tuleks teemaga tegelda nii sise- kui ka välispoliitiliselt, seda aga ei taheta teha. Nii toimubki ainult probleemi süvenemine – alles hiljuti võis lugeda kompleksides vaevlevatest noortest ärikatest, kes tahaksid Eesti lippu muuta, kuna see oleks nende ärile kasulikum. Mida rohkem me tahame võtta omaks kellegi teise persona’t, olgu selleks Põhjamaa, Prantsusmaa või Saksamaa, seda sügavamale surume oma tegeliku mina ning seda hullemad kompleksid hakkavad välja lööma.
Psühholoogias on olemas termin «introjektsioon». See tähistab seisundit, kus mõned veendumused on alla neelatud tervelt, neist päriselt aru saamata, ja neid kasutatakse nii, nagu oleksid need osa neelajast endast. Seesugune veendumus istub inimeses nagu võõrkeha, mida pole omastatud, ning rikub võimet mõtelda ja tegutseda inimesele endale
omasel viisil.
Eestis on mingi osa inimesi («eliit»?) võtnud omaks mõtte, et rääkida meie teistsugusest ajaloost on vale ja iga hinna eest tuleb teha nägu, et mingit erinevust Lääne-Euroopaga ei ole. Tegelikkuse eitamine, oma ajaloo läbiseedimata jätmine toob paraku kaasa aina süvenevaid komplekse.
Aga meenutagem, mida Lennart Meri on öelnud: «Väikeste riikide tunnus on see, et neile ei ole mitte kunagi antud nii palju aega nagu suurriikidele. On asju, mida me peame otsustama täna ja mida me ei saa otsustada kümne aasta pärast, sest kui me seda täna ei otsusta, siis oleme sellega juba endale märkamatult alla kirjutanud otsusele, et kümne aasta pärast ei saa meid olema.»
Peaksime hakkama lõpuks ometi rääkima oma ajaloost ja praegustest huvidest iseenda, mitte kellegi teise vaatepunktist. Jah, tuleks hakata eestlast ennast armastama.
Maarja Vaino
Postimehe Arvamusrubriik
26. november 2018