Laupäeva, 15. augusti hommikul ärgates oli raske uskuda, et laagripäevad on lõpule jõudmas, aga nii see oli. Lõppemas olid laagripäevad, aga alguse oli saamas gaidlaagri vanema gdr. Urve Põhi uus eluaasta. Kogu laager kogunes hommikusöögi ajal Urvele head sünnipäeva soovima ja gaidid laulsid talle „Laulan sulle laulukese”.
Laagris on palju traditsioone. Üheks traditsiooniks on laagri viimasel laupäeval ühiselt kõigi all-laagrite külastamine. Algas see kell kümme hommikul ja esimene peatus oli hundude all-laagris „Rannapoisid”. Sealne pererahvas võttis kõiki lahkelt vastu, pakkudes maiustusi. Järgmine peatus oli hellakeste all-laager „Laul läks metsa”. Külalistele kingiti hellakeste poolt valmistatud käevõrud. Hellakesed olid palju vaeva näinud oma telgiesiste ja üldlaagriala kaunistamisega.
Nende kõrval oli lasteaia all-laager „Vallerii” – oh neid mudilasi ja neid oli päris palju! Sealt siirduti gaidlaagrisse, kus külastati juhtide all-laagrit „Ligadi Logadi”, gaidide all-laagrit „Laulukaare” (mille värav meenutas Tallinna laulukaart ja mille otsas seisid puust meisterdatud dirigent ja rahvariideis laulja) ja vanemgaidide all-laagrit „Kullerkupp”. Jälle kingitused ja maiustused! Ja nüüd – kõik koos edasi skautlaagrisse. Esimene peatus skautide all-laagris „Meeskoor” (mille väravat kaunistasid looduslikest materjalidest valmistatud laulunoodid), siis edasi vanemskautide all-laager „Kooripoisid” (mis asus üsna puude ladvus) ja lõpuks juhtide all-laager „Juhhaidii”. Viimane peatus oli veteranide all-laagris „Kaste”. Igal pool võeti lahkesti vastu! Kui külastused olid läbi, siis oli aeg minna lõunale, mis oli maitsev nagu alati!
Pärastlõunal hakati tegema ettevalmistusi suurlõkkeks. Kell 5 toimus auhindade väljajagamine, tänusõnade ütlemine ja väikeste kingituste edasiandmine paljudele, kes aitasid kaasa laagri õnnestumisele ning et kõigil oleks tore ja meeldiv! Eriti palju jagati välja tubli puusepa Harald Põhi valmistatud tänumärke ja muid kinkeesemeid. Kõigepealt anti välja metsamängu ja öömängu auhinnad. Teatati, et spordiauhindade väljajagamiseks oli kohale tulnud kuulus (aga veidravõitu) sportlane Juku Järvemets. See ei olnud keegi muu kui skautlaagri juht Gunnar Tamm. Ta oli nagu tõeline sportlane ja mängis oma osa hästi! Spordiauhindu siin ei loetle, aga selge on see, et meil on suur järelkasv sportlaste peres! Pärast auhindade jagamist ja tänumärkide üleandmist võttis sõna 90-aastane skm. Heino Ets, kes on üks Järvemetsa laagriala toetajatest ja „käed-küljes” abilistest olnud selle soetamisest saadik. Ta rääkis lühidalt Järvemetsa ajaloost ja selle saamisest; sõnavõtu lõpul tõusid laagrilised püsti ja tänasid teda aplausiga.
Nüüd järgneb üks raske, aga meeldiv osa selle artikli kirjutamisel. On väga tähtis kirja panna kõikide nimed, kes abistasid „Valleraa” laagri eeltöödel, laagri ajal ja ka peale laagrit aitavad selle platsi eest hoolitseda. See kõik vajab palju töökäsi ja palka me neile maksta ei jõua. Ütleme ainult südamest tuleva siira tänu väikese mälestuseseme üleandmisega ja sooviga, et Taevaisa nendele kõigile jõudu ning tervist annab ja järgmisel aastal jälle kohtume uues laagris. Paljude abiliste nimed avaldati juba eelmistes artklites. Siin toome ära need, kellele oleme veel tänu võlgu.
Juba esimeses artiklis mainisime, et peaköögi katus vajas parandamist ja see parandati. Parandustöödest Järvemetsal puudust ei ole! George Ashford oli üks, keda võis näha kraavi kaevamas ja teisi töid tegemas – väsimatu hing! Lembit Jõgi võis alati näha töötamas või jooksusammul kusagile tõttamas. Nendega pidasid sammu või vahel isegi edestasid Mike Sheppard ja Rein Linask. Samuti olid kõik teised väga tublid töömehed – Hillar Puskar, Harold Põhi, Victor O. Vinkman, Rein Aasmaa, Peeter Tõõtsov ja Paul Möhlman. Köögi „Tare-laa” pererahvas – mida oleks me teinud ilma nendeta! Virve-Kai Bulla tuli kohale Floridast, kuhu ta hiljuti kolis. Küll on hea, et ta hale süda ei luba meid maha jätta! Virve-Kai oli peaperenaine ja tema alalised abid olid Mare Ashford, Alex Wilson (kes aitas kaasa ka tehnilises toimkonnas), Katrin-Kaja Roomann, Lucee Karu, Merike Kangro, Eve Rebassoo, Pille Sarapuu. Ajutised või osalise ajaga abilised olid Kirsten Puskar, Niels Purstrom, Imbi Sepp, Kalev Roomann-Kurrik ja Marissa Karuks. Ei olnud mitte kerge kuuma ilmaga kuumas köögis tööd teha, aga kõik sai tehtud ilma virisemata ja rõõmsate nägudega!
Väga tähtis on ka esmaabi – olgu tegemist puugi, kriimustuse või tõsisema hädaga – siis on esimene peatus peamaja esmaabi punkt, mille eest hoolitsesid Ivan Kavoleff (oli ka vetelpäästja), Markus Calabro ja vahetevahel ka Brittany Calabro.
Laagrimärgi valmistasid ngdr. Leena Kangro ning Liivi ja Heli Raidma. Ilus märk! Küll on kahju, et kirjas ei saa edasi anda seda ilusat laagrilaulu, mis meil sel aastal oli! Selle autor on nskm. Tarmo Tammaru. Laul on hoogne, kerge ja meeldiv! Vetelpäästjad olid Külli Maratto ja Olev Must. Muidugi oli laagris veel palju fotograafe – skm. Rein Linask, nskm. Leelo Linask, nskm. Heili Paluoja, ngdr. Hillevi Paul ja gdr. Urve Põhi. Oi, oi – oleks unustanud laagri „äratuskella” – Pedro Kukk oma perega – tuttav kogu laagriperele aga kõigile mitte meelepärane! Nii mõndagi häiris eriti see Pedro!!!
Kõiki neid inimesi ja ka eelnevates kirjutistes mainitud abilisi oli laagris hädasti vaja ja kõigile neile ütlesime siiralt suur AITÄH – VALLERAA!
Käes oli õhtusöögi aeg ja õieti toimus perenaiste tänamine siis, kuna nad ei saanud auhindade jagamisel kohal olla või me oleks ilma õhtusöögita jäänud!
Varsti oligi aeg sammuda suurlõkke platsile. Teistpool ookeani kostnud laulude kaja meenutava „Valleraa” suurlõkkelegi kandus edasi rahvusliku suursündmuse – Eesti Üldlaulupeo vaim. Lõke süüdati Laulupeo tõrvikuga, mille järel kõndisid „koorid” ehk lõkkejuhid Aili Sarapik ja Helvi Sarapik ning nende abilised, laagrit külastav vanem õde Liina Sarapik ja kitarrimängijad John Jester ja Tarmo Tammaru. Peagi kerkisid võimsad leegid laulu saatel taeva poole. Laulupidu tundus avaldavat oma mõju sellele lõkkele. Oli mitmeid ilusaid lauluettekandeid – väga nauditavad! Algupärase laagriteemalise lauluga esines lastevanemate koor. Ka naljad olid huvitavad ja kavalalt koostatud. Eriline rõhuasetus paistis olevat korduvkasutatavate toidunõude kasutamise, ülivarase äratuskellana töötava kuke ja maailma parima/viletsama gaidi/skaudi teemadel. Oli ka tõsisemaid, liigutavaid hetki, näiteks siis, kui äsjasel Üldlaulupeol esinenud skaudid/gaidid kandsid neljal häälel ette „Ta lendab mesipuu poole”. Laagrite juhid gdr. Tiina Ets ja skm. Gunnar Tamm avaldasid tänu väikese mälestuseseme üleandmisega Virve-Kai Bullale lootuses, et ta meid ei unusta ja meile alati appi tuleb vaatamata sellele, et elab Floridas. Lõkkevanad olid head ja esinemised sobivad, ajakohased ja vaimukad. Külalised kiitsid, et see oli olnud üle mitme aasta üks parimatest suurlõkke kavadest. Aga ka see ilus üritus jõudis lõpule. Kogunesime sõprusringi ja lauldes „Olen homme parem kui olin täna …” lõpetasime lõkke. Üks ilus päev oli lõpule jõudnud. Istuti veel vaikselt lõkete ümber ja meenutati päeva sündmusi.
Pühapäev! Ilm oli ilus ja nii algas kohe telkide kokku panemine. Kella kaheteistkümneks oli laager valmis lõpuparaadiks. Kuumust oli natuke liiga palju. Praost skm. Thomas Vaga ilmus kohale ja tal oli kuub seljas. Selgus, et sel oli oma tagamõte ja palvuse ajal ta selgitas, et päikeses ja ka soojuses on energiat – ja kes ei vaja energiat! Nii nagu avamisel, siis nii toimus see ka nüüd – ilusates ridades marssisid noored lõpetamiseks peaväljakule. Peale palvust oli sõna paljudel – laagrivanematel, laagrite juhtidel ja all-laagrite juhtidel. „Valleraa” suvelaager oli hästi õnnestunud ja rõõmsa südamega öeldi tänusõnu ja jagati väikseid ja huvitavaid mälestusesemeid. Gaidlaagri osas ei olnud kahtlust, kellele anda eeskujulikuma noore juhi auhind ja rändkarikas – ühine otsus oli, et selleks on gdj. Aili Sarapik! Skautide peres tunnistati parimaks skaudiks ja rändkarika võitjaks Kalvi Sokk. Hellakeste laagris oli parimaks eesti keele rääkijaks Skye Taylor. Eeskujulikumaks hellakeseks osutus Enely Sokk ja parimaks hunduks Karl Siismets. Enely ja Karl mõlemad viisid koju ka Harald Põhi poolt valmistatud väikese pingi. Karlil läks veel paremini – tema sai eriauhinna, mis Arno ja Ivi Tamm annetavad laagri parimale hundule – tuleval aastal prii laager ja Pipra Poe arve ka tasutud! Parimaks gaidiks tunnistati Arden Ashford. Parima vanemgaidi tiitli sai Lia Triantafylidis, kõige sõbralikum vanemgaid oli Viktoria Hallikäär ja kõige usinamalt proovis eesti keelt rääkida Alex Kavoleff. Laagrite juhid avaldasid tänu ka kõigile all-laagrite juhtidele ja need tänasid hiljem abijuhte ja laagrite vanemaid – skm. Rein Linask ja gdr. Urve Põhi.
Tõsi on, et tänamisi oli palju, aga see kõik on üks suur sõprusring, kus igal lülil on täita oma osa ja kui kõik seda teevad, siis see on täiuslik ja hästi tehtud. „Valleraa” laagris oli see nii. Kui laagrid kuulutati gaid-ja skautlaagri juhi poolt lõpetatuks ja lipud langetati, siis oli veel ees skautlaagris oma ja gaidlaagris oma lipu langetamine ja lõpetamine, oma hüvastijätt. Gaidlaagri juht gdr. Tiina Ets koos oma abijuhtidega ngdr. Leena Kangro ja ngdr. Hillevi Ets ning skautlaagri juht skm. Gunnar Tamm koos oma abijuhiga skm. Tiina Fischgrund tänavad kõiki, kes laagri heaks kordaminekuks kaasa aitasid.
Lõpuks olid kõik laagrid lõpetatud ja „Valleraa” suvelaager võis uhkelt astuda minevikku teiste laagrite kõrvale.
Valleraa, halleluuja!!!
—gdr. Urve Põhi ja gdr. Tiina Ets
