Riigikogu valimised toimuvad kodumaal veidi rohkem kui kolme nädala pärast. Valimiste eelhääletamine ja e-hääletamine algab 21. veebruaril, kuid valimispäev on 3. märts.
Kümmekond päeva enne jaanuari lõppu registreeris Vabariigi valimiskomisjon kandidaadid Riigikogu valimisteks. Parlamenti pürgib seekord kümme erakonda ja 15 üksikkandidaati, kokku 1099 inimest. Tegemist on sel sajandil toimunud parlamendivalimiste kandidaatide arvu rekordiga. Võiks kähku lisada, et üksikkandidaadid pole Eestis aga siiani reeglina Riigikokku pääsenud.
Liisuheitmise tulemusel järjestas valimiskomisjon seekord Riigikokku pürgivate parteide nimekirja järgmises järjekorras (vt iseloomustusi eraldi artiklites): Eesti Vabaerakond, Eesti Reformierakond, Erakond Eestimaa Rohelised, Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Elurikkuse Erakond, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE), Erakond Eesti 200, Eesti Keskerakond,
Eestimaa Ühendatud Vasakpartei, Isamaa Erakond.
Valimiskampaania käib siin praegu juba täie hooga. Tallinna Nõmme turul näiteks tutvustavad parteid või õigemini kandidaadid end aktiivselt laadalistele, olenemata sellest, kas sisseoste tegevad inimesed sellist tähelepanu ise kangesti soovivad või mitte. Ja seda kõike üpris võimatu lörtsise-lumise-libeda ilma kiuste.
Lõppeval nädalal sai 2019 a. parlamendivalimiste kampaania korraliku “nüüd on meil tõesti tõsi taga” hoo sisse ETVs korraldatavate debattsaadete kaudu, mis toimuvad iga kolmapäeva õhtul, kuni kogu see teater möödas on. Nüüd juba ligi kolm aastakümmet demokraatlikes tingimustes uuesti eksisteerinud Eestis on valijad sellega praeguseks harjunud, et poliitikud ja nn broilerid nende vastu aeg-ajalt mõneks nädalaks akuutset huvi tunnevad, ainult selleks, et kodanike arvamusest pärast seda mitu aastat järjest suuresti jälle mitte välja teha! Shakespeare’ile kuulub tuntud tsitaat selle kohta, et kogu maailm on suur näitelava. Ainult et, me ei või kunagi ette teada, kas on tegemist komöödia või draamaga. Pigem on poliitika puhul kaalul ikka tõsised, ja isegi surmtõsised teemad. Paljudes tänapäeva riikides – isegi nendes riikides, mida vabadeks peetakse, jääb küll sageli tunne, et rahvas võib soovida ühte, poliitikud teevad aga ikka teistmoodi. Nii, nagu nad ise õigeks peavad.
Arvamusküsitluste tegijailt oodatakse juba praegu kärsitult prognoosi valimiste võimalike võitjate kohta. Paraku jaanuari lõpupäevil avalikkuse ette toodud küsitlustulemused sel korral selles veel selgust ei loonud.
Eesti asub teelahkmel ehk sissejuhatus (“ekspositsioon”)
Üllatavalt pisikest kasvu Reformierakonna juht Kaja Kallas ütleb põhjendatult: võitlus käib et näha, “kas uus valitsus tuleb parem- või vasakpoolne”. Eestit on ju pikemat aega valitsenud üldiselt vasakule kaldu olev koalitsioon. Politoloog Tõnis Saarts kirjutas nagu selle kinnituseks 16. jaanuaril Õhtulehes: “Alates Ansipi ajast on (Reformierakonna) sõnum olnud üsna lihtne: Eesti ühiskond jaotub eestimeelseks enamuseks, kes toetab riigi kestmist, demokraatiat ja läänelikku orientatsiooni ning eestivastaseks kontingendiks, kes valib Savisaart ja Keskerakonda ning kiikab Kremli poole; eestimeelsete jõudude lipulaev on Reformierakond, mis ongi iga eestlase loomulik ja esimene valik.” Ometi tunduvad viimase aja gallupid seda kinnitavat, et paljud valijad näeksid hea meelega uuesti suurt koalitsiooni Reformierakonna (RE) ja Keskerakonna vahel. Kuidas seda sel juhul eetiliselt ja poliitiliselt RE poolt põhjendada? Ja mida teha situatsioonis, kus Reformierakond kordab ikka, et üks teine – küll nendest teistmoodi parempoolne – parempoolne jõud EKRE näol talle kosilaseks ja partneriks ei sobi?
Tuleb ka küsida: milline on 2019. a. valimiste põhikonflikt? Kas see võib siiski selguda alles (kui üldse) kampaania viimase kolme-nädala vältel, peamiselt televisiooni-, aga ka raadiodebattide ajal? Vilunud politoloog Agu Uudelepp kirjutas 11. jaanuaril Postimehes, et erakondade mänguväljal “pole põhiline ikka veel selge”. Uudelepp toetub vanale poliitanalüütikute teooriale, mille kohaselt see erakond, kes suudab valimiste peateema veenvalt defineerida, valimised ka võidab. Uudelepp väljendab (ilmselt küllaltki laialt levinud) pettumust just Kaja Kallase suhtes, kellelt oodati Reformierakonna ohjasid üle ehk kätte võttes, et tema end valimistel ka arvestatavalt kehtestab. Kallas pole aga seni “võluvitsaks osutunud”. Ka kirjutab Agu Uudelepp: “Eelmistel valimistel vanad erakonnad ei tunnistanud endale, kui väga ühiskond muutust ootab. See tõi parlamenti Vabaerakonna ja EKRE.” Tõusetub tõesti automaatselt terav küsimus: kellega Reformierakond tulevikus liitu teha tahab või õigemini liitu ei lähe?
Võiks ka postuleerida, et EKRE püstitas juba mõni aeg tagasi (kaudselt) praeguste valimiste peateemad. Ühe või siis paari fraasiga: “ei homoabieludele” (milline teema oli nö peidetud kooseluseadusesse) ja “ei ÜRO rändepaktile”, millistele küsimustele teised parteid nö läbi sõrmede vaadates ehk neid teemasid vältides reageerinud on, selle asemel et enesekindlalt defineerida 2019 a. valimiste peateemat või peamisi teemasid kuidagi teisiti. Reformierakond ei julgenud isegi rändepakti suhtes mingit seisukohta võtta, meenutab Saarts. Saarts läks isegi veel kaugemale 8. jaanuaril pikemas arvamusloos “Keskerakond ja Reformierakond loovutavad EKREle kaptenisilla” (ilmus Postimehes). Saarts küsib, kas EKRE äkki “kodustab” endast suuremad parteid? Kas suured erakonnad “põhivoolustavad” EKRE, või “EKRE muutub ise uueks normaalsuseks ja põhivoolustab nemad”? Saarts hoiatab, et kui Reformierakond ja Keskerakond ei võta olukorda piisavalt tõsiselt, siis “järgneva aastakümne keskel purjetab meie riigilaev juba väga tumedates ja kaardistamata vetes, kus liberaaldemokraatliku läänemaailma kallas järjest kaugemale jääb.”
Pakun ise välja mõtte, et Eesti seisab, umbes nagu kolmekümnendatel, käputäie valikute ees. Eesti võib valida oma Põhjanaelaks Brüsseli, mis ei tundu just kõige õnnestunum poliitiline moodustis maailmas olevat või langeda uuesti Moskva rüppe, võttes näiteks eeskujuks pahelisevõitu Ungari oma putinilembelisusega. Võime aga ka seilata Poola suunal, mis pole ka perfektne ühiskond, kuid julgeb minna oma teed, seista vastu üleliigsele sisserändele ja olla valvas aina autoritaarsemaks muutuva Ida suhtes, kus Ida tähendab antud kontekstis nii Moskvast kui ka Hiinast lähtuvaid ohtusid.
Eestis ei ole ilmselt veel sellist erakonda sündinud, millel oleks Suurbritannia, Põhjala ja Poola orientatsioon, nagu Teise Maailmasõja eelsel perioodil.
Vajaksime kirikut keset küla, mis hoiaks Eestit ühelt poolt “jätkuvalt Läänemaailmaga seotuna” (Saarts küll kirjutab “liberaalse Läänemaailmaga”), seistes aga samal ajal kindlameelselt ning ennekõike eesti hõimu eksistentsiaalsete huvide ja vajaduste eest. Saarts, kes EKREt üldse ei salli, manitseb Reformierakonda ja Keskerakonda end kokku võtma, “rullimaks tagasi” EKRE “populistlikku võimuambitsiooni”.
Kas tuleb millalgi Eestis midagi uut? Piltlikult öeldes EKRE 2, millel puuduvad EKRE üpris tõsised defektid ja ka EKREs võimalikult peituvad ohud? Igatahes ei tule seda kindlasti mitte käesoleval 2019. valimiste aastal.
Tartu Ülikooli politoloog Martin Mölder kirjutas huvitava essee pealkirjaga “Sõda, kus ainult minul on õigus”, kus ta väidab, et eestlased on tegelikult sattunud täiesti uude ja tundmatusse ajastusse. Ta juhib tähelepanu teravale keelepruugile ja käitumisele praeguses Eesti poliitikas, nagu oldaks sõjas. Sotsiaaldemokraatide juht Ossinovski kasutab näiteks selliseid väljendusi, nagu “rinne”, ja “kurjuse pealetung” EKRE suhtes. “Mis peaks aga muret tekitama”, nendib Mölder”, on et “Eestis on tekkinud poliitilised lõhed ja eriarvamused sellistes küsimustes, mida enne poliitika ei ole puudutanud.” 90ndate aastate algul ei esinenudki kohutavalt teravaid eriarvamusi, vaid kõik adusid: on vaja Nõukogude laevahukust võimalikult kaugele Lääne poole sõuda. “See oli meie kõigi otsus”. Praegu olema aga olukorras, lisab Mölder, kus väljastpoolt ühtegi selget eesmärki enam ette antud ei ole.
Selles, mida Mölder väidab, on nii head kui halba. Ohtlik on see, ta kirjutab, “kui kaugele ollakse valmis oma vastase vaenlasena kujutamisel minema”. Kuid samas: tegelikult on saabunud, arvab siinkirjutaja, teatud emantsipeerumise ajastu, mil eestlased võiksid tulevikus – vähem väljastpoolt mõjutatuna, hakata ise otsustama selle üle, milline meie kui eestlaste agenda nüüd lõpuks päriselt olema peaks.
Kui pole selgunud tegelik “suur teema”, siis mille ümber on senised debatid üldse käinud?
Probleem on selles, et kui suured erakonnad väldivad “elevanti elamistoas” (ka peaminister Ratas on pigem ümmarguse jutuga kui herilaspesade torkija), ja kui k.a valimiste keskset teemat polegi siiani sõnastatud ja eestlaste endi tulevikuagenda alles formeerub, kipuvad eesti arvamusliidrite 2019. a. jututeemad sageli kuidagi sekundaarse tähtsusega olema.
Tabuteemade hulgas tunduvad endiselt olevat küsimus eestlaste endi rahvastikutaastest. St eestlaste ja eestluse kadumise ohust ei armastata otse rääkida.
Perifeerias on lõpuks kuulda veidi nurinat, et Eesti ei peaks sõlmima (lukku lööma) Venemaaga lepingu, mis loovutaks Petserimaa ja Ingerimaa Eestis asunud kolm valda lõplikult (juriidilises tähenduses) idanaabrile ja seda eriti veel mitte Vabadussõja 100. aasta juubelile pühendatud aastal. Olen ise käinud Tartu Rahu Põlistamise Seltsi üritustel mitmetes linnades hiljuti, rääkimas vajadusest võtta tagasi Eesti allkiri Vene-Eesti piirileppelt, ja küsida Venemaalt otse, et see Petserimaa ja kolm Narva tagust valda Eestile tagasi annaks. Kuid peavoolu teemaks see praegustel valimistel päriselt veel saanud pole.
Selle asemel räägitakse – õnneks – kaitsekulutuste tõstmisest, kuigi tagasihoidlikult ja mitte sellises ulatuses, nagu oleks tegelikult tarvis, kui välja arvata EKRE valmidus kaitsesse tõsisemalt panustada. Oleme vähemalt tublimad kui lätlased ja leedulased neis asjus, ja üldiselt tundub üksmeel selles küsimuses – et riigikaitse peale tuleb rohkem kulutada – valitsevat, ükskõik kui ebaefektiivselt Eesti riigikaitsesüsteemi ülesehitamine ka ei kulgeks.
Suhteliselt teravalt ja ootamatult on kerkinud üles eutanaasia lubamise või lubamatuse probleem, koos selle juurde kuuluvate eetiliste komplikatsioonidega, mis tundub selgesti näitavat, et eestlaste mured on ühtlustumas tasapisi Lääne Euroopa trendide ja tõekspidamistega. Mis tuli sellega ühenduses küllaltki šokeerivalt päevavalgele on tõsiasi, et palliatiivset hooldust Eesti meditsiinis praktiliselt üldse ei eksisteeri või et kannatajatele ajutist leevendust pakkuvad vahendid ja meetodid on siin kättesaadavad vaid väga piiratud ulatuses.
Naiste õigused ja nende nõudmine on aina rohkem päevakorda tõusmas, näiteks siis, kui korraldati mõne nädala eest esimest korda naiste marss Tallinnas.
Nüüd on välja tulnud ka see, et mitmete parteide ridadesse kuulub hulganisti pisemaid ja ka kardetavamaid karistust kandud ja kandvaid kurjategijaid. Enamus erakondadest ei paista aga seda probleemi tõsiselt võtvat.
Prügi sorteerimisest, mida Euroopa Liit Eestile koos trahvinõuetega peale surub, aga millega suur osa koduomanikest ja korteriüürnikest vaid vabatahtlikult tegeleda tahab, on suhteliselt valusaks debattide teemaks kerkinud.
Tuleb välja sellele lisaks, et Eesti Post või siis kentsaka tänapäeva nimega Omniva ei tule oma tööga hästi toime, ja et Omnival on Eestis palju pahaseid kliente.
Majandusest ja valimislubadustest
Prognoosid lähevad Euroopa ja (väiksemal skaalal) Eesti majanduse tulevikuväljavaadete suhtes lahku – et kauaks head ajad või suhteliselt head ajad veel kesta võiksid. On põhjust arvata, et maailma majandus üldiselt jahtumas on.
Suurem osa Eesti erakondadest lubavad praeguste valimiste käigus aga täiesti absurdseid ja tõepoolest populistlikke asju valijatele, seletamata, kust leida riigieelarves sissetulekuallikaid nende piimajõgede ja pudrumägede katteks. Mitmete erakondade valimislubadused meenutavad tegelikult purjus meremeeste käitumist reedeõhtustes sadamakõrtsides.
Õnneks teeb Eesti ajakirjandus – ükskõik kui palju ajakirjanikke tänapäeval ka ei sõimataks – head tööd ja juhtides piisavalt tähelepanu sellele jantlikuvõitu etendusele.
Äripäev kirjutas sellest, et “Peaministrierakond on sadade tuhandetega miinuses (ÄP, 22.01.2019) ja küsib irooniata: “Kes maksab Keskerakonna võlad”? Vt ka “Suuremas rahalises miinuses on sotsid, rohelised ja Keskerakond” (Eesti Päevaleht, 16.01.2019).
Kuid tagasi selle teema juurde, kuidas erakonnad “hea ja parema” lubadusi valimispeibutistena pakkudes raha tuulde loopida lubavad. Eesti Päevaleht pealkirjastas ühe vastava loo sarkastiliselt: “Nigeeria kirjad Toompealt. Kas erakonnad ise ka lubatud pudrumägesid usuvad?” Mõned näited: sotsid kavatsevad hakata edaspidi maksma 700€ suurust keskmist pensioni, mis tähendaks pensioni suuruse ligilähedast kahekordistamist ühe hoobiga, või midagi umbes sellist, ja seda veel vananeva elanikkonna tingimustes (EPL nendib, et pensionitõus tuleb nii või teisiti, kuna praktiliselt kõik seda lubavad). EKRE tahab käibemaksu arvestatavalt alandada 15%-le, alandada ka kütuse- ja alkoholiaktsiisi, ning vabastada pensioni tulumaksust. Kõikidel nendel valimislubadustel on magus kõla, kuid kes topib nende kaudu tekkivad eelarveaugud kinni?
Vabaerakonna üks tippjuhte Andres Herkel kriipsutas alla, et praktiliselt terve Eesti poliitiline spekter on kaldumas vasakule, Reformierakond (RE) kaasaarvatud. RE lubab tõsta üldhariduskoolide õpetajate palga 2000€ tasemele, ja seda situatsioonis, kus eestlaste keskmine palk asus alla tuhande euro veel alles mõne aasta eest. Keskerakond lubab tasuta lasteaiakohtasid ja tasuta ühistranspordi laiendamist koos pensionitõusuga. Bernie Sanders juubeldaks Eestit külastades!
Head ja süstemaatilist tööd tegi Äripäev 22. jaanuaril põhjaliku analüüsiga valimislubaduste mõjust majandusele ja ettevõtjatele. Vt. teksti “Majandusprogrammi kontroll – kelle lubadustel on suurim mõju”? Selle kõige kirjeldamine ei mahuks siia lihtsalt ära.
Valimiste loo lõpusirge
Püütakse nii või teisiti ennustada, vaatamata sellele, et valimistulemusi pole üldse veel olemas, kes kellega – tulevase võimukoalitsiooni tähenduses – leivad ühte kappi paneb. Selline näiteks on Eesti Päevalehe 4. veebruari kaanelugu (“Suure koalitsiooni võimalikkus”). Ent tegelik pilt sellest liitmise ja lahutamise võimaluste erinevates kombinatsioonides läbimängimisest siiski palju selgemaks ei lähe. Saame teada vaid et, “Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioon on naiste ja venekeelsete valijate eelistus”. Isamaa valijatel pidi aga Keskerakonnast kõrini olema, mis praeguse valitsuse kombinatsiooni jätkamise tulevikus küsitavaks teeks.
1. veebruaril kirjutas Eesti Päevaleht aga tõenäosusest, et Jüri Ratasest saab uuesti peaminister, koos alapealkirjaga: “Reformierakonna juht Kaja Kallas on detsembris Ratasele järele võetud vahemaa käest lasknud”.
Siinkirjutaja suhtub tegelikult skepsise ja isegi väikese tülgastusega igasuguste avaliku arvamuse uurimistesse enne valimisi, kuna sellistest võib kujunenda see asi, mida anglosaksid nimetavad “self-fulfilling prophecy’iks”.
Ometi toetudes jälle sellistele gallupidele, ennustas Kantor Emor mõne päeva eest (vt Eesti Päevaleht 2. veebruaril – “EKRE ja Isamaa meelitavad enim oma toetajaid valima”), et valimisaktiivsus peaks üpris suur tulema – kusagil 60% läheduses.
Kust saada täiendavat infot ja kuidas jälgida valimiskampaaniat?
Eesti Rahvusringhäälingul ehk ERRil koostöös e-Riigi Akadeemiaga valminud Valijakompass on kättesaadav aadressil www.valijakompass.ee. Selliseid “valimiskompasse”, mis aitavad valijatel leida enesele või siis oma vaadetele väidetavasti sobivaid kandidaate ja erakondi on tegelikult rohkemgi (näiteks Postimehe oma). Ometi oleneb kõik sellest kes on milliseid küsimusi teie “abistamiseks” kokku kombineerinud. Valimiskompasside taga olevad politoloogid ja sotsiaalteadlased on saanud viimastel nädalatel mitmete inimeste pahameele märklaudadeks. Kas politoloogid on oma tööd halvasti teinud või kas neid niisama subjektiivselt kritiseeritakse, seda pole kerge hinnata.
Kõige parem on siis äkki lihtsalt oma peaga mõelda ja püüda selgusele jõuda. Nende jaoks, kes saavad neti kaudu Eesti elektroonilist meediat jälgida, algasid ETV suured-tõsised valimisdebatid juba 6. veebruaril, ja toimuvad ka edaspidi kolmapäeviti. Internetis on samuti leitavad ERR (õigemini Vikerraadio) valimissaated, ja ilmselt on need ja ETV spetsiaalsaated järelkuulatavad-järelvaadatavad. Ühtteist võib – vähemalt teoreetiliselt – meie poliitilises kursis ehk suures valimiste skeemis lähipäevil isegi veel muutuda debattide, eriti aga teledebattide käigus.
Jüri Estam
