Iga kord, kui valimised lähenevad, küsitakse mult, millise Eesti partei valimisprogramm on kõige keskkonnasõbralikum. Puiklen mis ma puiklen, aga lõpuks jään nõusse. Ja proovin parteide keskkonnaprogrammid läbi lugeda.
Iseenesest on see üsna vaevanõudev, aga vahel ka naljakas ettevõtmine. Sest lubadused, mis antakse teistel elualadel, need on enamvähem ikka kahe jalaga maa peal, kuid keskkonna-asju ei tunta ehk niipalju, poliitikud on loodusest sageli võõrandunud ja nii võib sealt lugeda ka päris naljakaid asju. Nii näiteks pakub Reformierakond välja idee, et aastaks 2020 toimub Eestis 8% liiklusest jalgratastel. Seda maal, kus pool aastast katab tänavaid lumi, jää või lobjakas… Maal, kus 2/3 päevadest sajab vihma. Mu tuttavad ütlevad seepeale muidugi, et reformierakond lähtub oma pakutus europrojektidest, sellest, milleks raha antakse. Ja selle viite analüüsist peaks eelkõige meie keskkonnatemaatika lahtiseletamisega alustama.
Programmid, mis sel aastal erakondade poolt kirja pandud on nagu klantspilt. Kõik me tahaksime elada ökoriigis, süüa mahetooteid, kasutada taastuvenergiat, juua puhast põhjavett ja olla äärmiselt keskkonnateadlikud ja –haritud. Seda lubavad meile järgmiseks neljaks aastaks pea kõik erakonnad. Võibolla natuke erinevad selles osas Eesti 200 ja Reformierakond, kelle programmides on eelduseks siiski intensiivse majanduse toimimine, kuigi püüdes loodusele vähem kahju teha. Aga kui kaalumiseks läheks, siis eelistatakse majandamist, mitte niivõrd keskkonnakaitset. Üle jäänud erakonnad lubavad meid viia 4 aasta jooksul rohelisse paradiisi.
Tõsi, seekord on kandideerimas ka 2 tõeliselt rohelist väikeparteid: Elurikkuse Erakond ja Eestimaa Roheline Erakond, kelle kirjapandud mõtted viidaks kindlasti ellu. Kui neile antaks võimalus. Elurikkad on kindlasti keskkonnahoiult kõige kindlam valik, nende hulgas on hulgaliselt teaduskraadidega loodushoidjaid. Nende Rail Balticu rahvahääletus on hea näide, kuidas asjad võiksid öko-digiriigis käia ja metsakaitselised tegemised on kiiduväärsed. Rohelised on meil rohkem linnarohelised, kelle hulgast on eelmisel aastal toimunud suur roheverejooks ning tugevam, loodushoidlik ja ka rohkem toetushääli saanud Tartu piirkond on pea eranditult läinud Elurikkuse erakonna asutajate hulka. Roheliste esinumbrid on seekord hoopis veidi populistliku käitumisega PR-inimesed. Ning nende kompromiss Tallinnas Reidi tee puude mahavõtmiseks paneb veidi kukalt kratsima. Samas on pea kõikides Euroopa riikides rohelised parlamendis ja nii peaks see ka meil olema. Ja on ka üks rohesugemetega väikepartei – Vabaerakond, kelle hulgas on roheliselt mõtlevaid inimesi.
Ja veel üks jõud, kelle keskkonnalubadustest on raske aru saada, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, kelle hulgas on taas endisi rohelise erakonna liikmeid ja ideid. Ning ka väga tugev ja keskkonnahoidlik keskkonnaministri kandidaat Peeter Ernits. Kuid nende valimisprogramm “Eesti Eest” ei sisalda isegi sõnu “keskkond” ja vaid korra on kasutatud sõna “loodus” – “toetatakse loodushuvi”. Samas lubavad nad metsaraietega siiski tegeleda. Eelolev liigitab nad kõige rahvusliku hoidmise lubamise, seega ka meie põhiväärtuste hoidmisest hoolimata keskkonnahoidliku inimese jaoks skaala teise serva.
Põnevad ongi praegu ajakirjanduse veebiväljaannetes loodud kõiksugu valimiskompassid, kuid lisaks sellele, et nad koguvad andmeid inimeste meelsuse kohta, ei ole neil küsitluses pea üldsegi küsimusi keskkonna kohta. Heal juhul on mainitud Rail Balticut ja taastuvenergiat ja ehk ka pakendikäitlust. Aga metsade teemat üldjuhul välditakse.
Miks ma pole sõnagagi maininud Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda? Tõepoolest, nende keskkonnaprogramm on kõige klantspildilikum. Sellisest Eestist me tõesti unistame. Samas teame, et sotsid on olnud mõlemas valitsuses viimase valimisperioodi jooksul ja et nende lubadustest pole suurt täidetud. Nad väidavad, et neil pole see õnnestunud, kuna koalitsioonilepingusse pole need läinud ja on tehtud kompromisse. Ainsam, millega iga valimiste eel hästi hoolega tegeletakse on karusloomakasvanduste keelustamine ja ka selles pole nad oma koalitsioonipartneritega kokkuleppele jõudnud. Aga miks lastakse näiteks rajada Rail Balticut? Mis hävitab nende lubatud maailmapildist suure osa? Kas on lootust, et nad järgmises valitsuses oma lubadusi täidavad?
Kõige kummalisem on muidugi Isamaa, kelle keskkonnaprogramm on äravahetamiseni sarnane reformierakonnaga, kuid lihtsakoelisem. Sarnane ilmselt seetõttu, et viimastel aastatel on meil keskkonnaministri portfelli jaganud peamiselt Isamaa ja Reformierakond. Ja nende programmid on ka kõige enam Euroopa toetusfondide nägu. Just sellesama jalgrattaliikluse nägu. Õigemini küll selliste suurte keskkonnauuringute nagu Rail Baltica ja tselluloositehase uuringute nägu. Isamaal on ette näidata veel üks oma programmiline nägu – toetus geoloogilistele uuringutele ehk siis sellele, mille vastu 1980ndate lõpus nii vapralt võitlesime, Pandivere fosforiidi- ja radioaktiivsete ainete kasutuselevõtu uuringutele.
Samas, mis oleme neilt kahelt erakonnalt võimuloldud aja jooksul pärinud – kokkujooksutatud looduskaitsesüsteemi, maadevahetused (mis endiselt valimisprogrammis seisavad), hiiglaslikud metsalangid ja pea kohal hõõguva mõttetu raudtee. Töövõiduna reklaamivad nad näiteks Alutaguse rahvusparki, aga seda töövõitu tasub natuke lähemalt vaadata – sikisakilise piiriga rahvuspark endiste rangema kaitsega looduskaitselade asemele? Soodesse, mille veeres lageraielangid, mis tekkisid pärast reformierakonna pilootprojekti riigimetsanduse tsentraliseerimise vallas.
Et mitte nii pessimistlikult lõpetada, pean ütlema, et arvestades maailma keskkonnahoiu olukorda, on meie väikesel maatükil loodus ikkagi veel suhteliselt heas seisus. Sest ükskõik kui jõledaid mõtteid ei tule rahahimulistel, siis on eestlastel mingi keskkonnahoidlikkuse piir, millest kellelgi üle ei lasta astuda. Seda tõestas kasvõi suvine Tartu tselluloosimäss. See oli hetk, kus erakondlikul kuuluvusel polnud mitte mingit tähtsust. Tähtis oli vaid meie mets ja puhas jõevesi. Ja tegelikult ongi nii, et igas erakonnas on ääretult keskkonnahoidlikke inimesi, kes neist piiridest üle ei astu.
Tõepoolest, käseolevad valimised Eestis on läbi aegade kõige silmakirjalikumad ja seda mitte ainult keskkonnavallas. Keskkonna asjades teeksin ma siiski panuse neile erakondadele, kes valitsuses pole olnud. Äkki muutuks midagi paremuse poole? Eelkõige siis Elurikkuse Erakonnale, Rohelistele, Vabaerakonnale ja EKREle, just selles järjekorras.
Kristel Vilbaste,