Selle pealkirja all retsenseerib Tiit Pruuli Mati Grafi ajaloolist ülevaadet ENSV partokraatia tegelastest ja tegemistest aastail 1978-88 – ”Kalevipoja kojutulek” (Sirp 30.04.2009). Selle kohta on varem sõna võtnud Jaak Allik (Postimees 31.01.) ja Marek Tamm (Varraku blogi 28.02.2009).
Pagulasaastatel olin kontaktis mitme ENSV ajaloolasega. Vastasin võimaluste kohaselt küsimustele, saatsin ka koopiaid materjalidest minu töökohal Taani riigiarhiivis. Ei küsinud kunagi parteipiletit, kohtlesin neid kui normaalseid kolleege. Mati Graf oli esimene, kes võttis minuga ühendust. See oli 1969. aastal, kui olin saatnud ENSV Riiklikule Ajaloomuuseumile järelepärimise ühe reisialbumi asjus.
Ta oli tollal selle muuseumi direktori asetäitja teaduslikul alal ja tuli ühe delegatsiooniga Taani. Tõi mulle koguni kaasa selle reisialbumi mikrofilmi. Oli huvitatud Karl Säre saatusest, kes oli sõja ajal Taanis tunnistajana kommunistide 1936. aasta mõrvatöö protsessis. Kohtuaktid oli tollal suletud, aga sain teda hiljem aidata Narva Töörahva Kommuuni ajaloo uurimisel, hankida andmeid ühe taanlase kohta, keda siinsed kommunistid saatsid end esindama. Graf ise oli NLKP liige (1963). Kirjutas ”Poliitilised parteid Eestis 1917-1920” (1982, kaitstud väitekirjana 1984). Ta oli 1970-1985 TPI NLKP ajaloo kateedri õppejõud, 1985-1990 TPI õppeprorektor, 1991-2007 Tallinna Pedagoogikaülikooli/Tallinna Ülikooli ajalooprofessor. Väitekirja teemat jätkas laiahaardelisemalt raamatus ”Parteid Eesti Vabariigis 1918-1934” (2000).
Viimati ilmunud teost pole ma ise lugenud. Piirdun põhimõtteliste tähelepanekutega, mis rajanevad mainitud retsensioonidele. Puudub põhjalik teaduslik analüüs. Marek Tammi lühikäsitlus sisaldab mõned viited. Tiit Pruuli arutleb isikliku panuse üle süsteemi viimastel aastatel. Parteikaaslane Jaak Allik tunneb Grafi kui ausat ja tõsimeelset uurijat, kes pälvib usaldust.
Graf paistab tõepoolest olevat tasakaalukas uurija. Näiteks ei lase ta end veenda Martti Turtola arvamustest. Ütleb Magnus Ilmjärve kohta, et dramatiseerib veidi üle ja käsitleb materjale noore ajaloolase kirega (SLÕhtuleht 9.11.2002). Grafi monograafia käsitleb põhjalikult Eesti uusima ajaloo üht vastuolulisemat perioodi – stagna-aastakümmet 1978–1988. Pealkirja ei kiida keegi heaks. Marek Tamm ja Jaak Allik nimetavad seda eksitavaks. Tiit Pruuli arvas algul, et see käib taasiseseisvumise kohta, aga lugedes selgus, et Kalevipojana kujutatakse hoopis Vaino Väljast, kes tuuakse 1988. aastal Lõuna-Ameerikast agoonias visklevale EKP-le appi sortsidega võitlema.
Ajaloolasena annab Marek Tamm tunnustust, ta sai täpsemalt teada, mis elu Eestis nõukogude aja lõpus aeti ja elati. Lugedes pani tähele, et Grafi jutt paistab sageli äärmiselt informeeritud, aga allika- ja kirjandusviiteid leidub suhteliselt vähe ja mitte kõige olulisematel kohtadel. Autori kohaselt pärinevad materjalid arhiividest, ajakirjandusest, vestlustest omaaegsete tähtsate poliitika- ja ühiskonnategelastega. Raamatus pole ühtegi nimelist viidet suulistele allikatele, puudub ka loetelu tähtsatest tegelastest, kellega autor on vestelnud. Jaak Allik oletab, et küsitletud on ise soovinud jääda anonüümseks, ent selline diskreetsus tundub nüüd võrdlemisi pentsik. Marek Tamme mulje kohaselt tugineb Grafi käsitlus paljus Vaino Väljase meenutustele. Kohati tundub, et Väljase vaatenurk on võetud sedavõrd omaks, et on raske vahet teha, kas meiega kõneleb ajaloolasest eruprofessor või diplomaadist erusekretär.
Tiit Pruuli rõhutab, et Grafi teosest ei leia toonaste valitsejate ausat eneseanalüüsi. Raamatu põhiliiniks on „heade” ja „halbade” kommunistide omavaheline võitlus. Headeks on Vaino Väljas, Edgar Tõnurist, Arnold Rüütel, Arnold Green, kellele lisanduvad Enn-Arno Sillari, Indrek Toome ja veel mõni. Pahade rollis on Karl Vaino, Vladimir Käo, Nikolai Johanson, Leonid Lentsman, Konstantin Lebedev ja Rein Ristlaan. Käbin on kuskil vahepeal, paigutatud Väljase vaimse isa rolli ja positiivsesse konteksti. Pruuli arvates ei erista seda teadustööst mitte belletristlik stiil, vaid paljud katteta väited. Uue või väheses käibes informatsiooni hulk on siiski aukartust äratav.
Kuna pole võimalik kontrollida, kes mida ütleb, jääb see teos ajalooliseks ilukirjanduseks, mille eesmärk on näidata võimu säilitanud parteilasi kui “varjatud rahvuslasi”, kes rasketes okupatsiooni tingimustes karastusid ning nägid, kui paha on kommunism. Nende seltsimehe Jaak Alliku arvates selgitab see, miks hiljem rahvas just neid ikka ja jälle on valinud end esindama ning neile oma juhtimise usaldanud. „Head“ kommunistid on enamasti elus. Kuna nad aga ei julge nimega oma minevikust rääkida, jääb see eneseõigustamise katseks, mis on usaldatud sama metamorfoosi läbi teinud endise parteikaaslase kätte. Sõbralike vestluste täiendamiseks ja lisaselguse saamiseks oleks vaja publitseerida (tõlkida) parteimaterjale. Kas on tegemist meelsuse või taktika vahetamisega?
Vello Helk