Ütleks, et tõesti terve Eesti maine sai valusalt kannatada. Ning küsimus pole niivõrd selles, et paar kolmanda taseme sportlast valemänguriteks osutusid. Tänapäeva julmalt tulemusele ja rahale orienteeritud spordis tuleb selliseid uudiseid ju igalt poolt. Olulisemad on faktid, et selle räpase süsteemi arhitektideks osutusid inimesed, keda Eesti on aastaid imetlenud ja uskunud – eelkõige suusatreener Mati Alaver, aga ka kahekordne olümpiavõitja ning maailmameister Andrus Veerpalu. Ise vaid advokaatide abiga eelmisest dopingukahtlusest vabanenud Veerpalu treenis koos oma kunagise juhendaja Alaveriga nii enda poega Andreast kui Kasahstani tippsuusatajat Aleksei Poltoraninit, kes mõlemad samuti veredopingu kasutamisega vahele jäid. Edasi mõelgu igaüks aususe ja eetika teemadel ise.
Aga mis ja kuidas siis juhtus? Veebruari eelviimasel päeval võeti Austrias Seefeldis suusaalade maailmameistrivõistluste toimumise paigas Austria ja Saksa politsei suure operatsiooni tulemusena kinni viis suusatajat – kaks austerlast (hiljem selgus, et politseisportlased!), Kasahstani äss Poltoranin ja eestlased Karel Tammjärv ning Andreas Veerpalu. Mehed viidi kongi ja teatati, et neid kahtlustatakse keelatud võtetes ehk veredopingu kasutamises. Saksa dopinguarst Mark Schmidt ja tema käsilased olla läinud juba nii ülbeks, et oma rikastatud verd pumbatud sportlastesse tagasi lausa MMI sportlaskülas.
Päeva-kahe jooksul kadus lootus, et eestlaste puhul on tegu arusaamatusega, sest nii Tammjärv kui noor Veerpalu tunnistasid end aresti alt vabanedes süüdi. Tammjärv esines Seefeldis pressikonverentsil ja lõhkas seal pommi, tunnistades, et sai dopinguarsti kontakti ei kelleltki muult kui austatud korüfeelt Mati Alaverilt juba 2016. aastal ning on sellest ajast korduvalt veredopingu abil oma tulemusi parendada püüdnud. Noor Veerpalu koos isaga kadus MMi paigast nagu tina tuhka ja pole olnud meediale ega suusaliidule selgitusteks kättesaadav nagu ka aastaid Otepääl elanud ja Alaveri ning Veerpalu käe all harjutanud Poltoranin Kasahstani ametivõimudele. Mõned nii-öelda pika hambaga intervjuud on andnud Alaver, tunnistades Tammjärvele dopingutohtri kontakti vahendamist, aga välistades sellesisulise sideme Andreas Veerpaluga. Mis nüüd edasi saab? Austria politsei uurib asja edasi (väidetakse, et Schmidti dopingulaborist võib veel maavärin tulla, kaks ratturit on juba lisaks suusameestele vahel) ja sealne seadus lubab dopingu eest koguni kolmeks aastaks vangi panna. Eestis on suusaliit Alaveri suhtes kriminaaluurimist palunud. Mati Alaveril tuleb presidendi otsusega tagastada talle 2001. aastal antud Eesti Punase Risti IV klassi ja 2006. aastal antud Valgetähe III klassi teenetemärk.
Tammjärve ja Andreas Veerpalu sportlastee (keegi ei mõista, miks maailma 30. ja 60. kohal suustajad dopingule lootsid?) on muidugi läbi, nagu ka Mati Alaveri ja Andrus Veerpalu treenerikarjäär. Tükiks ajaks on lõppenud ka Eesti tippsuusatamine, sest esiteks pole ju tippe ja teiseks astusid dopingušoki järel kõrvale kõik suuremad toetajad. Ning mis kõige hullem – suure hoobi sai rahva usaldus spordi puhtuse vastu. Kas nüüd vaatame kõigile oma spordikangelastele ehk isegi naabrist parem olla tahtvatele rahvasportlastele kui petturitele otsa? Kurb, valus.
Aga elu läheb edasi ja ma ei taha ega saa ka selles ülevaates või kommentaaris üksnes negatiivseks jääda. Sest klaas ei ole ju pooltühi, on ikka pooltäis! Nii on mul kahju Eesti malesuurmeistrist Kaido Külaotsast, kes võitis Moskvas Aeroflot Open suurturniiri ja jäi selle särava saavutusega dopinguteema varju. Kaido alustas esinduslikku võistlust vaid 62. paigutusega, teenis seitse võitu ja neli viiki ning seda ei juhtu just sageli, et nii tagant tulles ühegi kaotusega turniir võidetakse. Kunagine Euroopa noorte hõbe tunnistas, et sportlikus mõttes on see võit tema senise karjääri tipp. Rõõmustas ka Eesti korvpallimeeskond, kes lõpetas 2019. aasta maailmameistrivõistluste valikturniiri alagrupimängud võitudega olümpia- ja MM-hõbeda Serbia ning tugeva Gruusia üle. Eesti meeskonnas toimub põlvkondade vahetus, Serbia vastu tõmbasid viimast korda koondise särgi selga Kristjan Kangur, Janar Talts ja Gregor Arbet. Gruusiaga mängiti juba ilma nende toeta, aga samuti säravalt. Kui noorte poiste silmad edaspidigi säravad, pakub korvpall veel ilusaid hetki. Igatahes pidi NBA skautide listides olema koguni neli noort eestlast!
Läinud nädalavahetusel peeti Šotimaal Glasgows Euroopa meistrivõistlused sisekergejõustikus. Eestit esindasid kaks naiskolmikhüppajat, kes piirdusid eelvõistlusega, aga enamat loodeti seitsmevõistlejatelt Karl-Robert Salurilt ning Janek Õiglaselt. Mõlemad võistlesidki vahvalt, kuniks vigastus nad rajalt võttis. Saluri oli esimesel päeval koguni teisel kohal, aga tegi kaugushüppes seljale viga ja astus kuulitõuke järel kõrvale. Õiglasel oli veel enne teivashüpet teoreetiline võimalus koguni medalit püüda, aga kahjuks maandus ta viit meetrit ületada püüdes nii pahasti, et viidi haiglasse haava õmblema ja muidugi jäi võistlus pooleli.
Eeloleval nädalavahetusel peetakse autoralli MM-sarja Mehhiko etapp, kus liidrina, all Monte Carlo ralli kolmas ja Rootsi talveralli esimene koht, läheb Toyota Yarisel rajale Ott Tänak koos oma kaardilugeja Martin Järveojaga. Loodame, et Ott ja Martin pühivad tusameele Eesti spordisõbra lähimälust.
Enn Hallik
