Uue taanlasest NATO peasekretäri Rasmusseni sõnul on ta valmis arutama Venemaa presidendi Dmitri Medvedeviga uue julgeolekuarhitektuuri üle Euroopas. Taani ajalehes „Jyllands-Posten“ ütleb üks poola kommentaator: ”Venelastega võib alati rääkida, tuleb ainult teada, et nad valetavad. Meie tunneme venelasi, kes on olnud meie kukil üle 200 aasta. Neil pole mingit tunnetust inimõigustest või vabadusest. Nad tahavad ainult võimu. Isegi harilik venelane eelistab vene suurvõimu, kes teda vaevab, demokraatliku ja õigusliku Venemaa asemel. Kas on võimalik näha endist KGB agenti Putinit hea demokraadina? Nii naiivne ei tohiks küll olla.” Selliste diplomaatiliste väljendite puhul on Eesti kommentaariumis kohe lahti paanika, räägitakse Eesti äramüümisest, reetmisest jms. See on ju diplmaatiline kõnepruuk, ei saa iga Venemaa rumaluse pärast sõda kuulutada. Aja jooksul selgub Venemaa hoiak ja sellele reageeritakse ka vastavalt.
Pealegi paistab areng pigem minevat selles suunas, et Venemaal polegi vaja Eestit sõjaliselt vallutada. Suurim hädaoht on Eestis endas, mida soodustab poliitiline pimesikumäng ja piiratud mõttelaad, mille kaudu venelased varem või hiljem võivad saavutada oma tahtmise ja kindlustada mõju. Ega suure Venemaa vastu ikka ei saa, nii mõtlevad paljud vahepeal ajupesu läbi teinud vanemad inimesed. Noorematele terendab tuleviku partei, mille teenimine kindlustab hea koha ja tuleviku. Neile on okupatsioonid kauge ajalugu, varemate põlvkondade rumaluste tulemus.
Majanduses mängivad venelased nagunii juba suurt rolli.
Eesti poliitikud on mitmes suhtes moodsa poliitiku prototüübid. Enamikus ilma visioonideta, ilma ideoloogiata, ilma selle peale mõtlemata, mis suunas ühiskond peaks arenema. Nad on vormitud poliitilisest kultuurist, milles tuleb võtta seisukoht asjast asjani ja peale enda heaolu rahuldada küllastamatu valijaskonna ootusi paremaks heaoluks ja suuremateks õigusteks.
Eesti rahva elujõudu saab hävitada ainult rahvas ise. Selleks aitavad kaasa mitmed kahepalgelised tegelased. Kahjuks pole Eestil olnud poliitikuid, kes oleksid suutnud ajada tasakaalukat eestluse poliitikat – demonstrandid on selle ära rikkunud, olid juba ka ise endise süsteeemi poolt ära rikutud. Vastupanu jõhker allasurumine on tekitanud palju kibedust, mis lõi pärast taasvabanemist välja ja kahjustas arengut normaalses suunas. Seda tegid loomulikult ka võimu säilitanud endised tegelased. Rahvusluse mõiste on ära solgitud, tuleb oodata selle taassündi uue põlvkonna esindajate poolt – kui neile selleks võimalust antakse? See on endistele-praegustele võimutegelastele hädaohtlik ja seda on ka tähele pandud. Nad on ise teel haua poole ja loodavad, et nende vastased teevad neile seltsi, ka et neil on õnnestunud välja koolitada järeletulijaid, kes jätkavad nende jälgedes. Selle peale ei saa nad aga olla kindlad.
Rahvusluse teemal ütleb Mihkel Mutt: ”Suurimad rahvuslased on praegu vist väliseestlased. Kodueesti rahvuslus hakkab aga tasapisi hääbuma pühapäevarahvusluseks. Praktikas ongi meil kodanikukeskne riik” (Postimees 06.10.).
Konn võib küll hüpata üsna kõrgele, aga tema perspektiiv jääb ikka piiratuks. See kehtib ka paljude rahvusteemaliste sõnavõttude kohta. Mõni hüppab aga nii kõrgele, et terendavad Moskva kuplid. Ägedad „iseseisvuslased“ tahavadki vist, et Eesti kaotaks liitlased ja saaks “täiesti iseseisvaks” nii Euroliidust kui ka NATOst? Kui selle ülearu suure rahvuslikkuse tõttu kaotatatakse liitlased, siis jääb Eesti Venemaale kergeks ja magusaks saagiks.
Tiit Kärner ütleb ühes kommentaaris: „Eesti rahvas on nii väike ja tema olemasolu nii piiripealne, et ma ei saa pidada rahvuslaseks kedagi, kellele tema enda isik või isegi tõde on olulisem kui eesti rahva tulevik. Ma ei saa aru, miks nii paljude nn rahvuslaste juurde kuulub selline vihkamine teiste, peaaegu et mõttekaaslaste suhtes. Isegi kui on põhimõttelisi eriarvamusi, on palju seda, milles koostööd teha – kui on selge siht silme ees.“
Euroopa on praegu Eesti iseseisvuse hind. Et Eestil on Euroopat enam vaja kui Euroopal Eestit, tuleb Euroopa küsimustele vastuseid otsida. Paljas soov omaette olla ei ole vastamata jätmiseks või teisitimõtlemi-seks Euroopa jaoks piisav vabandus.
Ülo Mattheus arvab: „Vahest oleks meil kõigil kasulikum oma mineviku üle arutledes kas või korrakski mõelda sellele, mida me ise teame teiste maailma rahvaste – kas või kõige lähemate naabrite – minevikust. Oma teadmisi testides võiksime jõuda tõdemuseni, et meie teadmised teiste rahvaste ajaloo kohta on pehmelt öeldes ebarahuldavad. Võrdlusmoment võiks aga õpetada, et maailma ajaloos leidub meist märksa enam kannatanud rahvaid“ (Eesti Ekspress 25.04.).
Vello Helk
