Taani nõustus Nord Streami projektiga
14. oktoobril helistas Venemaa peaminister Vladimir Putin järjekordselt oma Taani kolleegile Lars Løkke Rasmussenile, et rääkida talle auk pähe Nord Streami suhtes. Et Taani valitsus annaks nõusoleku gaasitoru vedamiseks läbi Taani vete. “Tuleb otsustada, lõpetage munemine!” Seejärel kutsus Putin Rasmusseni visiidile Venemaale. Kõne kandis vilja. Nagu Rootsis ilmuva veebiväljaande “Stockholm Observer” autorid oma reportaazhi pealkirjastasid, “Andis Taani järele Vene survele Nord Streami suhtes”. Seega oli Taani 20. oktoobril esimene Läänemere riik, kes Nord Streami gaasi juhtme ehitamiseks ametikult loa andnud on.
Taani ametkonnad ei pidavat nägema projektis “mingit ohtu looduskeskkonnale.” Torujuhe läbib tulevikus 87,7 km Taani territoriaalvetest ning 49,9 km majandustsoonist, möödudes Taanile kuuluva Bornholmi saare kõrvalt, kus elab umbes 40 000 inimest. Ka Taani ajaleht “Politiken” kinnitab, et Venemaa on Kopenhagenile pikemat aega survet avaldanud. Veenmistegevust arendas ka Venemaa riigipea Dmitri Medvedev, vahendas Soome ringhääling YLE.
Taani otsustas, et ostab Gazpromilt edaspidi kaks miljonit kuupmeetrit gaasi aastas, kahekordistades oma varasemat tellimust. Taani valitsus ja avalikkus ei saa olla täiesti teadmatud sellest, millist mängu Venemaa mängib. Sealsed lehed tsiteerivad näiteks New York Times’i, mille veergudel Poola riikliku julgeolekuteenistuse endine juht Zbigniew Siemiatkowski nentis, et “varem kasutas Venemaa (Ida Euroopa suhtes) tanke, nüüd aga maagaasi ja naftat (maaõli).” Kopenhageni ülikooli julgeolekuküsimuste spetsialist professor Peter Viggo Jacobsen kinnitab, et gaasitoru kujutab endast osa Venemaa geopoliitilistest võtetest. “Venemaa teeb, mida vähegi jaksab, et olla võimalikult mitme gaasijuhtme valitseja. Venemaalt Euroopasse saabuv gaas võib meid tõsise surve alla seada.”
Raha ei haise, ehk “Dallase” stiili jõudmisest Euroopasse
Nii mõnigi inimene mäletab ilmselt 80. a. populaarset seebiooperit “Dallas”, mille staariks oli libe “õliparun” J.R. Ewing. Seeria läbivateks teemadeks olid raha, seiklused voodilinade vahel ja truudusetus, aga ka intriigid kõikidel tasanditel, peamiselt aga võimuvõitlus.
Seebikad seebikateks, aga mina ei mäleta ühtegi teist perioodi Euroopa uuemas ajaloos, mille vältel oleks võimu- ja rahaküsimuste pärast nõnda palju piitsa ja präänikut kasutatud, kui praegu. Nii näiteks töödeldi Iirimaa valijaid jõuliselt viimastel kuudel, kuni nad Euroopa Liiduga ühinemisettepanekule “õige vastuse” andsid. Euroopas on vallandunud võidujooks, selgitamaks, milline kandidaat kroonitakse esimeseks föderaalse Euroopa presidendiks.
Moskva ei olnud ainus suurlinn, kust peaminister Rasmussenile telefonikõnesid võeti. Paljud Lääne Euroopa ärimehed on veendunud, et väga palju on kaalul. Sära nende silmis on nii suur (või kas tuleks hoopis isust kirjutada?), et Nord Stream lihtsalt PEAB teoks saama.
Saksa ja teise ärimehed Vene turu avamise stardipauku kärsitult ootamas
Kui raha paneb rattad käima ja rataste liikvelepanemine on siiani kinni olnud Venemaa turu “barrikadeerituse” ja jäikuse taga, siis Vene turgude liberaliseerimine ja Lääne kapitali “lõpuks ometi” maalelaskmine oli just see, mida peaminister Putin lubas nimetamisväärses kõnes, mille ta pidas 29. septembril firma VTB investeerimisfoorumil.
Siiani on Lääne ettevõtjad kogenud raskusi Venemaal. Eriti valusaid kogemusi on saanud väikesed ja keskmised firmad. Mida suuremad ettevõtted ja mida karastatumad juristid, seda paremini välismaistel ettevõtetel Venemaal reeglina läheb. Kuid ka mitmed suured organisatsioonid on omad vitsad seal saanud, alates energeetikahiidudest nagu inglaste BP ja norrakate Statoil, ja lõpetades selliste firmadega nagu IKEA. Kui kohalikud ametnikud sind altkäemaksu ja teiste võtetega paljaks ei koori, ja kui miskit peaks siiski sõela peale alles jääma pärast tribuudi maksmist “katusepakkujatele”, ei õnnestu paljudel firmadel oma kasumit ikkagi Venemaalt välja viia.
Arvan, et Balti riigid võiksid tegelikult Venemaalt õppida, mis puutub ideesse, et võimalikult suur osa tee-nitud välisfirmade kapitalist peaks Eestisse, Lätisse ja Leetu jääma, kuid see on juba teine teema.
Nüüd on Venemaa kapitalihädas, aga ka endiselt kapitalimaias. Nii on Vladimir Putin – arvatavasti juba ammu etteplaneeritult – värsket saiapuru Lääne ettevõtete ninade ette puistamas, kinnitades, et kõik saab tulevikus olema hoopis teistmoodi, kui siiani. Euroopa ärimehed on uute võimaluste lummuses. Seega oleks kummaline, kui Nord Streami üle otsustajate telefoniliinid Soomes, Rootsis, ja Taanis ei oleks hiljuti tulipunaseks läinud.
Rootsile köetakse järgmisena sauna
Rootsi majandusleht “Dagens Industri” kirjutas hiljuti, et gaasijuhet kavandav Nord Stream ootab kannatamatult Rootsi valitsuselt rohelist tuld. Oktoobrikuu alul saatis Nord Stream Rootsi majandusministeeriumile 150 lehekülge täiendavaid materjale, mis peaksid andma vastuse Rootsi poolt tõstatatud kahtlustele. Kokku on möödunud juba poolteist aastat sellest, mil Rootsi keskkonnaminister Andreas Calgren Nord Streami esmast loataotlust kritiseeris ning väitis, et põhiprobleemiks on keskkonnaküsimused.
Lõuna Rootsis ilmuv “Sydsvenskan” kinnitab pinge kasvu Rootsis. Vene riigi survele lisandub suur vajadus gaasi järele Saksamaal. Juba suvel nõudsid Angela Merkel ja Dimitri Medvedev ühisel pressikonverentsil, et Stockholm peab otsustama Nord Streami kasuks.
Venelased on pikemat aega “moosinud” Gotlandi saarel asuvat kohalikku omavalitsust Slites. Slite on muide sadamalinn, mis 1944. a. sügisel palju balti põgenikke vastu võttis. Kuna Nord Stream soovib Slitet kasutada kui ühte tugipunkti mitmest, mida gaasitoru ehitamiseks vaja läheb, on sealse linna ametnikud saanud toetust 11 miljoni USA dollari väärtuses sadama süvendamiseks. Kohalik ülikool ja muuseum on omakorda saanud toetust sadade tuhandete dollarite ulatuses, nagu kirjutab asjatundja Grigory Pasko. Kui mu mälu ei peta, on ka Slite kohalik lennuväli saanud osa sellest “rubladesajust”. Rublast on saanud ju konverteeritav rahaühik! Peale selle on läinud raha 4 miljoni dollari väärtuses laoplatsi rendiks Slite sadamas, kuna torujuppe on ju vaja kusagil hoida. Ning kõigele sellele lisaks loob Nord Stream kohalike töökohti. Teises Rootsi sadamalinnas Karlskronas torud juba kuhjuvad, ja Rootsi riiklik kaevandusfirma LKAB on sõlminud lepinguid enam kui miljardi Rootsi krooni väärtuses, et tarnida rauamaaki. See segatakse betooniga ja kasutatakse torujuhtme kindlustamiseks.
Nord Stream loodab Root-silt-Soomelt vajalikud load saada veel enne aasta lõppu, et aprillis torujuhet paigaldama asuda ning a. 2011 gaasikraanid lahti keerata.
Balti riikidel ja poolakatel on praegu Rootsis mõnevõrra harjumatud “liitlased” nn. “punarohelise opositsiooni” näol. Sellesse kuuluvad Sotsiaaldemokraadid, Vasakpartei (endised kommunistid) ja Rohelised erakonnad soovivad kõik, et Venemaa gaasitorud Idast Läände kulgeksid maismaad mööda, ja mitte meritsi. Kuid ka võimulolevad Rootsi erakonnad tunnevad selgesti ebamugavust.
Eesti samuti Nord Streami propagandistide veenmistule all
Nord Streami Balti regiooni “spin doctor’id” eesotsas minu vana lätlasest kolleegiga suhtekorralduse valdkonnast Romans Baumanisega käisid järjekordselt oktoobrikuu keskel Riigikogu liikmeid ja riigitegelasi “masseerimas”, et neid veenda projekti keskkonna- ja teiste riskide puudumises. Kuna Nord Streami torud ei saa asuma Eesti vetes, pole meil võimalust keelduda projektile ehitusloa andmisest. Sellele vaatamata kulutavad Nord Stream’i vene-saksa finantseerijad palju raha “informatsiooniekspeditsioonide”, kui mitte öelda “desinformatsiooniekspeditsioonide” korraldamisele Eestis.
Otsustades ajaleheartiklite ja tele- ning raadiosaadete järgi ei tundu, et Romans Baumanise uusimal meelsusemõjutamise retkel suurt edu oleks olnud. Ometi töötavad suhtekorraldajad ja lobistid samal moel, nagu allveelaevad. Suur osa nende tulekutest ja minekutest jäävad nähtamatuks. Erakondadest, kelledega Nord Streami PR esindajad kohtusid, reageerisid negatiivselt Rohelised ja Isamaa ning Res Publica Liit.
Võin pikast isiklikust kogemusest kinnitada, et suhtekorraldusfirmad töötavad erakordselt läbimõeldud plaanide alusel, ja et neil on selgesti sõnastatud ning mõõdetavad eesmärgid, millede saavutamise nimel pingutatakse jõudu oma leivaisade huvides. See, et Eesti ustavamad erakonnad meedias Nord Streami tegevusele leige hinnangu andsid, ei tähenda veel, et Romans Baumanis oma käikudelt Eestisse ja Leetu pidevalt tühjade kätega tagasi oma kodukohta Riiga pöörduks, kus ta samuti aktiivne on.
© Jüri Estam 2009
All rights reserved
