Kanada “Eesti Elu” 18. aprilli numbris seisab hr. Laas Leivati artikkel “Sallivus kui rahvusriigi omapära”. Selles on tänuväärselt esile toodud Eesti Vabariigi poolt 1925. a. kehtestatud kultuurautonoomia kõigile rahvusvähemustele, mille üheks tunnuseks oli kultuuromavalitsusasutuste olemasolu ja koolihariduse võimalus.
Leivat tsiteerib ka “The Jewish Chronicle” poolt 1936 avaldatud kirjutist Eesti kohta, mis tõstis esile juudivastase mentaliteedi puudumist Eestis ning näitas laiemas mõttes EV ja eesti rahva tolerantsust võõraste vastu. Juutide arv Eestis oli siis kusagil 4500 juures. Mul on lisaks säilinud koopia Jewish National Fund in Palestine poolt 18. veebr. 1927 antud dokumendist “Golden Book Certificate”, kus Eestit tänatakse juutidele osutatud abi eest.
Kuidas olin mina juutidega ühenduses? Olen sündinud Tartus 1928, kus elasime kuni 1941. aasta juulini, mil Tartu lahingute ajal meie kodu maha põles. Mälestused nendest aastatest on aga üllatavalt selgelt meeles. Elasime kahekordses, jupp-jupilt ehitatud korterimajas (keskel kolmekordne kivist osa), mis algas Kuperjanovi tänaval, pööras siis Kastanile ja korp! Sakala krundini jõudes jätkus veel tükk maad siseõue suunas. Kortereid oli kokku paarkümmend. Kuperjanovi tänava osas oli rida poode, nende hulgas juudisoost ärimehe Levini rohukauplus. Siin müüdi ka suuremat kraami, sest hoovis seisid vaadid tõrva, tärpentiini ja muude kemikaalidega. Levin ise oma perega – teismeline tütar ja paar aastat noorem poeg – elasid samas kortermajas.
Kunagi 1930ndate aastate keskel ostis Levin kogu majadekomplekti ja temast sai hea peremees, kes üürnike vastu oli leplik. Kuna mu isa sissetulek oli piiratud (näitejuht teatrites ja aastal 1938 koguni töötu), siis meenub, kuidas ema nuttis, et vahel polnud raha järgmiseks korteriüüriks. Tänu Levini vastutulelikkusele tulime aga kuidagi läbi. Lisaks pandi meie kööki veekraan, nii et emal polnud enam vaja pangega kaevust vett vedada. Levini poega (minust mõni aasta vanem) kutsusime me Tody’ks; ta õiget eesnime ma ei mäleta. Tody oli meile poistele hea sõber ja organiseeris hoovil igasuguseid põnevaid mänge. Kord kutsuti mind isegi Levinite korterisse Tody’ga mängima. Ka üldiselt oli Tartus juutidega läbisaamine hea. Mäletan Eesti Vabariigi 10. aastapäevaks 1938 trükitud kavaraamatut, kus olid loetletud kõikide Tartu aktuste kavad, kaasa arvatud juudi gümnaasiumi oma. Selles peeti suurem aktus, kus esines keegi A. Muršak (õpilane või õpetaja?) viiulisoologa!
Rahulik aeg lõppes 1940, kui EV kokku varises ja punavõim kõik üle võttis. Paljud ärid ja ettevõtted võõrandati. Ma ei tea, mis sai Levini varandusest, kuid pole võimatu, et osa talle alles jäeti. Siit peale läksid aga eestlaste ja juutide eluteed traagiliselt lahku. Kui eestlased panid lootuse Saksamaa peale, siis juutidel polnud sakslastelt midagi head oodata. Ehkki esimene Siberisse küüditamine juunis 1941 ka juute tabas, oli neile kahest halvast siiski parem otsida varju Venemaal. Nii nagu meie valisime 1944 tee läände, kokkuvarisevale Saksamaale, põgenes enamus Eesti juute itta, kus nad aga aastaid hiljem Stalini all said rohkelt kannatada. Eestisse jäi juute vahest 1000 ümber. Venemaale põgenes ka Levinite tütar, kuid vanemad ja Tody jäid Tartusse, lootuses, et neid siiski säästetakse. Kui sakslased nad Tartu keldrivarjendist välja tõid, oli Levin öelnud, et “Eestlased, aidake meid nüüd!” Abi aga polnud meilgi anda.
Eestisse jäänud juudid hoiti alul rangete määruste all ja nägin ise, kuidas nad rinnas kandsid kuuenurkset märki nimega ”Jude”. Kui ligines Tody sünnipäev, viisid meie endised korterinaabrid, paar vanaprouat, Tody’le väikese koogi. Poiss olevat siis kurvalt öelnud, et “kõik teised on inimesed, ainult juudid pole inimesed…” Kunagi 1942 alguses juhtusin Tartus nägema vangide kolonni, mille lõpus astus Levin. Ta vist tundis mu ära, sest pöördus hetkeks minu poole. See oli mu viimne kontakt temaga. Selleks ajaks olid Tartu juudid juba koondatud linnaserva rajatud vangilaagrisse. Siit viidi nad mahalaskmisele Tartu lähedal asuva tankitõrjekraavi kaldale. Juutide hukkamisi toimus ka mujal Eestis. Näiteks Pärnus hukati 137 Eesti kodanikust juuti, nende hulgas mitukümmend last. 1942. aasta veebruariks raporteeris Alfred Rosenberg Adolf Hitlerile, et Eesti on “Judenfrei”, st Eesti juudid olid kõik likvideeritud. Eestis asuvad vangilaagrid (näiteks Kloogal) töötasid aga edasi ja nendes tapeti juute, kes toodi teistest Euroopa osadest.
Lõpuks tuleb kommenteerida väidet, et Eesti juudid olevat kõik olnud kommunistid ja NKVD agendid. On tõsi, et juutide hulgas kommuniste leidus. Näiteks tegutses Tallinnas juutide kultuuriühing “Licht”, mille liikmeskond töötas koos Eesti Kommunistliku Partei Tallinna komiteega. Kui aga võrrelda nende arvu Eesti punastega, siis on selge, kes juhtisid EV hävitamist. Mäletan kasvõi Kaitseliidu asemele moodustatud Rahva Omakaitse kolonne, kui nad püssid seljas punalippude all Tartu tänavatel marssisid. Augustiks oli nende arv Eestis juba üle 6300.
Aeg on lõpetada, sest minevikku muuta ei saa. Ometi on tõsi, et rahva tugevuse üheks tunnistuseks on ta võime oma minevikule näkku vaadata.
Kasutatud kirjandus:
• “Eesti ja maailm – XX sajandi kroonika”, II osa, 1940-61.
• “Vana Testamendi rahvas”, ajakiri “Horisont”, juuni 1991
• Rida artikleid “Vaba Eesti Sõna” ja teiste ajalehtede veergudelt
Raul Pettai