”Mulle üldse ei meeldi se Kärdi eesti keel, sest ma ei saa sellest aru, “ teatas mulle meilis üks väliseesti vanaproua. Küsimuse all oli hetkel ühe suure väliseesti katusorganisatsiooni kirjad, mis läksid välja grammatiliste ja hooletusvigadega. Ja seda hoolimata sellest, et oli olemas inimene, kes oleks need kirjad üle vaadanud ja ära parandanud. Aga jonn – “Mina oskan piisavalt hästi eesti keelt” – oli tugevam ja kirjad saadeti välja piinlike vigadega.
See diskussioon “väliseestlaste eesti keelest” ei ole mul esmakordne, aastate jooksul on maha peetud mitmeid vaidlusi, kus ma olen pidanud tõestama, miks on oluline, et ametlikud kirjad läheksid välja korrektses eesti keeles, olgu nad siis pärit Ameerika, Euroopa või Austraalia eestlastelt.
Ei ole olemas “Kärdi eesti keelt” või “Tiina või Jüri eesti keelt” vm. On üks ja ainus eesti keel, millel on kindlad reeglid (jah, vahel liiga ranged). Kui kirjutada eesti keeles, tuleb järgida neid reegleid. Ja kui ise ei oska ja aru ei saa, tuleb leida keegi, kes oskab.
Teine asi on kõnekeel. On tõsi, et erinevates väliseesti kogukondades on aja jooksul tekkinud erinevat kõnekeelt – teatud sõnad ja väljendid, teatud grammatilised vormid, mida põlvest põlve kogukonnas edasi antakse. Ja see on suurepärane, sest sellised keelevormid rikastavad eesti keelt samamoodi nagu murded.
Siinkohal tuleb kogu südamest tunnustada neid väliseestlasi, kes pole kunagi saanud ametlikku õpetust eesti keeles, vaid kes omal käel ja iseseisvalt on suutnud omandada eesti keele kõnekeele. See on suur ja imeline saavutus, arvestades eesti keele keerukust.
Kõnekeeles võimegi kõnelda sellist eesti keelt nagu soovime – ja ka omavahelises kirjavahetuses ei reguleeri keegi meie sõnakasutust. Veidi nihkes väljendid; samakõlalised, kuid vale tähendusega sõnad – see kõik on kõnekeeles armas ja südantsoojendav ja hea tahtmisega saame kodueestlasena alati aru, mida eestlane kaugelt maalt meile öelda soovib.
Olukord muutub, kui hakkame ametlikke kirju saatma – siin on aktsepteeritud vaid korralik reeglitepärane eesti keel ilma vigadeta.
Ja tõsi, lisaks paljudele sõnadele, mille vale vorm on Välis-Eestis kinnistunud (nt restoraan vs restoran, gitarre vs kitarr) on palju reegleid, mida tuleb lihtsalt teada.
Näiteks see, et austus ei sõltu algustähest ning ametinimetused kirjutatakse eesti keeles väikese tähega (president, välisminister jne). Lisaks veel kokku-lahku kirjutamise reeglid, mis on küllalt keerulised ning mida eesti keeles hariduse saanud inimene tunnetab tavaliselt intuitiivselt, muus keeles õppinud inimene vast mitte.
Aga keegi ei eeldagi, et välismaal sündinud/kasvanud inimene valdaks eesti keelt tipptasemel. Küll aga eeldatakse, et ta austab kirja saajat nii palju, et ei saada talle vigast kirja. Sest alati leiab ju kellegi, kes kirja üle vaatab. (Muuseas, ka meie siin toimetuses oleme nõus seda tegema!)
2019 on kuulutatud eesti keele aastaks. Mis kasu on suurtest loosungitest, kui me ise iga päev ei tee pingutust, et meie kaunist ja ainulaadset keelt elus hoida?
See algab kasvõi sellest, et lõpetame jonnimise, “et minu eesti keel on piisavalt hea”, ning küsime nõu, kui on vaja ning vaatame ka üle oma parandatud tekstid, et tehtud vigu tulevikus mitte korrata. Sest teile võib ju mitte meeldida see “Kärdi eesti keel”, kuid keel areneb pidevalt ja kui jonnakalt vigadega edasi kirjutada, ei kannata sellest keel, vaid ikka teie ise.
Head jätkuvat eesti keele aastat meile kõigile!
Kärt Ulman
Toimetaja
