Rootsi andis Nord Stream’ile heakskiidu. Kas uus raudne eesriie?
Olin lootnud, et meile jäetakse rohkem aega. Et Stockholm lükkab otsustamist edasi või demonstreerib koguni südikust Läänemere gaasijuhtme suhtes ja ütleb sellele “ei”. 5. novembril tegi Rootsi valitsus aga teatavaks keskkonnaministri Andreas Carlgreni suu kaudu, et “pole pääsu”. Rootsil suisa “tuleb” anda NS-i gaasijuhtme ehitamiseks luba, kuna rahvusvaheline õigus Stockholmile teisi valikuid ei võimaldavat. Mõned endised rootsi diplomaadid vaidlevad küll sellele väitele vastu.
Carlgreni teatele reageerinud rootsi opositsiooni juhid ütlevad oma märgukirjas, et “ajaloo vältel on vähestel Rootsi valitsustel tulnud nii olulist otsust langetada”, kui see äsjane. Võimul olevad parteid ja valitsus pidasid tarvilikuks jätta küsimus Riigipäevas hääletusele üldse panemata. Ajaleht Sydöstran arvab selle kohta, et “kabinet valitseb Rootsit nii, kuidas ise õigeks peab”.
Otsust ei toonud rahva ette ei peaminister Fredrik Reinfeldt ega välisminister Carl Bildt (kes varem omas mitme miljoni rootsi krooni väärtuses Gazpromi aktsiaid, kuni tundus diskreetsemana need rahaks vahetada ning mujale paigutada). Pisut kohmetuks õlgadekehitajaks ajakirjanike ees ehk valitsuse virgatsiks ehk patuoinaks jäi Carlgren üksinda.
Soome tõttas samal päeval Rootsile järele, andes nüüd juba formaalselt ka oma “ja” sõna. Kolm viiest Läänemere riigist, kelle seisukohtadest Nord Streami ehitamise saatus olenenud on, on seega näidanud NS-i megaprojektile rohelist tuld, alates Taanist 20. oktoobril. Oma jaa-sõna pole veel öelnud, igatahes mitte selle loo kirjutamise hetkel, Venemaa ja Saksamaa – NS projekti algatajad ja peamised sellest kasusaajad. Kuid nende “jah” tuleb sama kindlasti kui aamen kirikus. Venemaa ja Saksamaa lõikavad kasu, ja nagu ajaloos on nii mitu korda varem juhtunud, jäävad Euroopa jagamises kahe suure poolt kaotajateks jälle väikeriigid Läänemere ida-kaldal.
Nagu olen selles artiklite seerias varem maininud, on rootsi lehed alati julgenud käsitleda Nord Streami “elevant elamistoas” aspekti, mis on kahtlemata geostrateegiline-militaarne. Seda erinevalt üldisest trendist Eesti, Soome ja Taani lehtedes. Kuid kas Rootsi ajakirjandus on varem otseselt häirekella löönud? Ei ole. Miks nad seda alles nüüd tõesti rasvaste tähtedega teevad, pärast valitsuse otsust, seda on raske seletada. Nüüd viitab Västerbottens Kuriren Rootsi, Baltikumi kui ka Poola julgeolekumuredele. Helsingborgs Dagbladet – Lõuna Rootsis ilmuv päevaleht – hoiatab oma reageeringus vene sõjalaevade tuleku eest, ja ütleb, et need nihutavad vene mõjusfääri nüüd Läänemere keskele. “Nii võib Rootsi majandusvöönd kujuneda edaspidi Vene de facto territoriaalveeks,” kommenteerib Helsingborgs Dag-bladet.
Nord Streami kõrged ametnikud sisse võetud Rootsi ja Soome otsusest
“Oleme vaimustatud tänasest otsusest Rootsi ja Soome valitsuste poolt”, kinnitas Nord Stream AG tegevjuht Matthias Warnig. Ka tema kolleeg Sebastian Sass – NS-i esindaja Euroopa Liidu juures – ei osanud rõõmu varjata, kiites peaaegu eufooriliselt Soome valitsust. “We are very pleased.”
Svenska Dagbladet – üks kahest suure lugejaskonnaga rootsi n.ö. tõsiseltvõetavast suurlehest – reageeris oma 6. novembri juhtkirjas valuliselt. “Valitsuse “jah” Nord Stream’ile tugineb vaid ühele ainsale keskkonnauuringule. Sealjuures oli lubamatu pigistada silmad kinni selle sammu julgeolekupoliitiliste tagajärgede suhtes.” Asetades kogu rõhu “sääsesuurusega” looduskeskkonna küsimustele, olevat valitsus “neelanud alla vene kaameli”, millega ajaleht püüab ilmselt öelda, et ministrid vaikivad surnuks selle otsuse mägedesuuruse julgeoleku dimensiooni. “Keskkonnaminister Carlgren jättis pressikonverentsil mulje, nagu gaasijuhe ei mõjutaks Balti Mere strateegilist olukorda üks raas. Nagu vene mereväe kohaloleku laienemine Läänemerel poleks asi, mis Carlgrenile vähimalgi määral muret teeks. Rootsi valitsus on avatud silmadega ignoreerinud vene-saksa gaasijuhtme julgeolekupoliitilist aspekti – asi mis on täiesti lubamatu. Sama lubamatu on suhtuda Nord Streami kui üksnes majandusalasesse probleemi. 9. novembril tähistati Berliini müüri lammutamise 20. aastapäeva. Selle üheks paradoksaalseks tagajärjeks on, et endine Stasi agent Matthias Warnig – koodnimega “Artur” – on nüüd Nord Streami tegevjuht, mida omab Vene jõustruktuur Gazprom. Energeetika kui relv on osa militaarsest doktriinist ja me teame, et seda on juba kasutatud. See on ka põhjus, miks Balti riigid ja Poola on nii väga Nord Streami vastu. Pärast seda, kui gaasitrass on paigutatud, annab see Venemaale võimaluse manipuleerimiseks kraani kinnikeeramisega oma “mõjusfääris”, ilma, et see mõjutaks tarneid vanale Euroopale. Nord Stream on üks näide sellest, kuidas Venemaa poolitab Euroopat. Seda olulisemaks muutub vajadus, et Euroopa Liit töötaks välja ühtse energeetikapoliitika.” Nii näeb asja Svenska Dagbladet – ajaleht, mis on minevikus alati olnud truu samadele erakondadele, kes praeguse otsuse langetasid.
Rootsi ajalehed peaaegu eranditult negatiivsel seisukohal
Käesolev kirjutis ei tugine rootsi meedia selektiivsele sõelumisele, vaid kajastab tõetruult seda, mida tund-paar Internetis surfamist sõelale jättis, valikuid tegemata. Pärast valitsuse otsuse teatavakstegemist kirjutas ajalehes Sydsvenskan Lõuna Rootsis vabakutselise ajakirjanikuna töötav Tiina Meri, (kelle mõlemad vanemad on eestlased, ja kes on ise pärast taasiseseisvumist Eestis elanud), pealkirja all “Raudne eesriie keset merd”, riskist, millele Ida Euroopa poliitikud viidanud on (tõsi küll, tavaliselt vaid läbi lillede). Nimelt, et “Balti riigid ja Poola võivad sattuda uue julgeolekupoliitilise eraldusjoone” valele poolele. Rootsi raadio uudistesaade Ekot võttis ühendust Eesti ja Leedu kaitseministritega, nendib Meri. Nendest viimane, Rasa Jukneviciene, osutas tõenäosusele, et edaspidi suureneb vene militaarne kohalolek Läänemerel. Meri tsiteerib Rootsi Rohelise erakonna esindajat Peter Erikssoni, kes kritiseerib Rootsi valitsuse tahtmatust püüda Venemaalt välja kaubelda alternatiivset gaasitrassi, mis oleks kulgenud mööda maismaad. Tiina Meri kirjutab: “Pole midagi imestamisväärset selles, kui riigid, kes sattusid kunagi raudse eesriide taha, tahavad kindlustada end isoleerimise eest, mis võib nüüd tuleneda suurriikide poliitikast. Rootsi ja Euroopa Liidu vastuseks sellele rahutustundele peab olema neid riike kaasav poliitika”.
Svenska Dagbladet tsiteerib julgeolekuanalüütikut Johan Tunbergerit, kelle hinnangu kohaselt Rootsi sõjalaevastikul, mis seisab suurema osa ajast passiivselt kai ääres, puudub arvestataval määral nii füüsiline “platsisolek” kui ka oskuste pagas, et olla kursis sellega, mis toimub Rootsist ida pool.
“Erakordselt kurb otsus”
Tuleval aastal toimuvad Rootsis üldvalimised. Mõned Rootsis elavad baltlased väljendavad ebamugavustunnet, kuna võimulolev koalitsioon koosneb ometi ju parempoolsetest erakondadest, keda valdav osa Rootsis elavatest eestlastest on klassikaliselt toetanud. Justkui pea peale pööratult on Nord Streami gaasitoru ehitamisele vastu nüüd hoopis opositsioon, mille ridadesse kuuluvad Sotsiaaldemokraadid, Vasakpartei, ja Rohelised. Sotsiaaldemokraadid on vahetanud viisi Nord Streami suhtes ja paistavad olevat NS-ile vastu oportunistlikel valimisi silmas pidavatel kaalutlustel. Roheliste seisukoht on põhimõttelisem, pannes muidugi pearõhu keskkonnaohtudele, nagu näiteks parlamendiliige Matias Lundström, kes muretseb esmajoones potentsiaalse keskkonnakatastroofi pärast.
Kuid ka koalitsiooni ridades leidub arvukalt kriitikuid. Üks selline on liberaalist Riigipäeva liige Carl B. Hamilton, kes kirjutab oma ajaveebis: “Valitsuse jaatav otsus vene-saksa gaasitoru suhtes on erakordselt kurb otsus, mis ei tule Rootsi pikaajalistele huvidele kasuks, ei energeetika ega julgeoleku valdkondades”. Ta jätkab: “Valitsuse “jah” nõrgendab Rootsi julgeolekut. Olenemine Vene maagaasist on Euroopa jaoks üks olulisematest strateegilistest küsimustest üldse. Meie maa ei saa kunagi olema nii tugev, et suudaksime seista üksinda Vene karu vastu.” Koalitsiooni leeri samuti kuuluv moderaadist Riigipäeva liige Annicka Engblom Karlskronast ütleb, et paljud teised tema piirkonna parlamendiliikmed peavad seda “väga halvaks otsuseks”, olenemata parteilisest kuuluvusest.
Selleks ajaks, kui see kirjutis ilmub, on juba toimunud Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumine Stockholmis 18. novembril Dimitri Medvedevi osalemisel. Sotsiaaldemokraatide asjatundja keskkonnaküsimustes Anders Yge aimab seost Rootsi jah-sõna ja mainit EL-Venemaa kohtumise vahel. Ygemani ja teise sotsiaaldemokraadi Urban Ahlini kiri, mis avaldati ajalehes Svenska Dagbladet, on erakordselt terava tonaalsusega, väites, et Rootsi valitsus käitub sisuliselt vene huvides. Kuigi keskkonnaminister Andreas Carlgren eitab põhjusliku seost Nord Streami otsuse ja tippkohtumise vahel, kubisevad vene ajalehed just vastupidistest väidetest, nagu kinnitas Eesti Rahvusringhäälingu ajakirjanik Eva Tihhonova Stockholmist 18. novembri hommikul.
Rootsi on praegu veel mõneks nädalaks Euroopa Liidu eesistujamaa, seega asub peaminister Reinfeldt kahes rollis, mis võib lausa skisofreenilist käitumist esile kutsuda. Pole ebakohane küsida, kas Rootsi enda huvid langevad ikka ühte Euroopat domineerivate suurriikide tahtega? Ja kus, kui üldse, asub väljapääs nendest vasturääkivustest? Miks ei arvesta Brüssel Baltoskandia regiooni tegelikke huve? Või kas Rootsi juhtkond on lihtsalt situatsiooni pantvang?
© Jüri Estam 2009
All rights reserved
a
