Kriis on väärtuslik õppetund ja midagi väärtuslikku raisata on halb. Niisiis peaksid eestlased seda rasket aega kasutama, et uurida põhjalikult endid, oma ühiskonda ja riiki ning mõelda, kuidas loobuda halbadest ja võtta omaks head harjumused.
Enese vigadest õppimine on hea ja teiste vigadest õppimine veel parem. Seega peaksid eestlased vaatama ka lõunasse, Lätti, et näha, mis võib juhtuda, kui praegused kehvad suundumused jäävad püsima.
Kiireid lahendusi ei ole, on üksnes muutused, mis on tähtsad. Iseseisvus ega ka krooni tulek või NATO ja Euroopa Liiduga liitumine polnud võluvits. Ka euro kasutuselevõtust ei saa imeravimit: see on vajalik, aga mitte piisav tingimus kindlaks heaoluks tulevikus.
Eesti ei tohi kriisile vastata, joostes hulga raha ja õnneliku elu lootuses Venemaa käte vahele. Ma reisin palju Moldovas, Bulgaarias ja Lätis. Nad kõik on püüdnud Venemaaga sõbraks saada ja lootnud häid tulemusi. Kuid selle hind on olnud kõrge ja kasu vähene.
Eestil oleks ka vale loobuda viimase 17 aasta liberaalsest, avatud, läänesuunalisest majanduspoliitikast. Majandust sekkumise, subsideerimise ja muu vahelesegamisega korrastada ei ole olnud ega ole valitsuse töö.
Aga valitsuse töö pole ka lihtsalt mugavalt istuda ja lasta inimestel raha teha. Valitsuse mõningane enesega rahulolu oli üks põhjusi, miks meil oli ülekuumenenud laenubuum ja kinnisvaraga spekuleerimine. See tegi Eesti majanduse haavatavaks, kui maailm langusele pöördus. See tõstis kulusid, kuhjas võlgu ja pärsib nüüd võistlus-võimet.
Rikutud linnapilt
Tähelepanematu ja hoolimatu munitsipaaltaseme valitsus on rikkunud Tallinna linnapildi inetute pilvelõhkujate segadikuga. Nõukogude okupatsiooni elas linn üle vaid kahe vastiku kõrghoonega. Kui eestlased võinuks 1992. aastal vaadata tulevikku ja näha, milliseks on vilets planeerimine nüüdseks moonutanud nende ilusa pealinna, siis minu arvates oleksid nad olnud shokeeritud ja pettunud… Kuivõrd tulenevad halvad linnaplaneerimise otsused asjatundmatusest ja kuivõrd korruptsioonist, on valijate otsustada.
Eesti peab pärast eurot keskenduma rohkem elukvaliteedile, mitte raha hulgale. Eesti võistlusvõime ei saa pikas perspektiivis tugineda lihtsalt väikestele kuludele. Samuti ei suuda Eesti võistelda nutikate ajude ligitõmbamises suurimat rahasummat pakkudes. Kuid ta võib olla elamiseks puhas, turvaline, mõnus, huvitav ja sõbralik paik. See hoiab eestlasi emigreerumast, julgustab võõrsil elavaid eestlasi tagasi tulema ja teeb välisettevõtetele kergemaks oma parimate töötajate siia saatmise.
Eesti välismaalaste-sõbralikumaks tegemisel on oma hind. Taastatud iseseisvuse esimese peaaegu 20 aasta jooksul on jõupingutused olnud suunatud rahvusliku identiteedi tugevdamisele, eesti keele juhtpositsiooni taastamisele ja riigi eliidi uuesti loomisele. Nüüd on aeg mõelda veidi teistmoodi ja panna rohkem rõhku Eestile kui riigile, mis on avatud väljastpoolt tulevatele talentidele ja ideedele. On shokeeriv, et maailma tippülikoolid lõpetanud eestlased ei tule koju tagasi õpetama ja uurimistööd tegema. Nad ütlevad, et neid koheldakse kui autsaidereid. Väike riik nagu Eesti ei saa lubada endale mingeid kartelle ega protektsionismi – ta vajab parimaid ideid ja parimaid inimesi, kõikjal ja alati.
Pugejad ja türannid
Teine halb harjumus, mis vajab mahajätmist, on avaliku teenistuse politiseerimine. Eesti ametnikud olid tähelepanuväärselt head: professionaalsed ja apoliitilised. See on hakanud riiklikul tasemel muutuma ja saanud juba laiduväärseks mõnes kohalikus omavalitsuses. Idee, et ametniku karjäär sõltub teatud parteiga liitumisest, söövitab vabaduse ja õigluse põhimõtteid, millel rajaneb Eesti Vabariigi tulevik. See tähendab, et avalike teenuste ja halduse kvaliteet halveneb. See premeerib pugejaid ja türanne ning karistab ausaid ja õiglasi. See aitab klanni-, grupi- ja muudel huvidel painutada riiki oma tahte järgi, mis omakorda teeb vaenulikule välisjõule kergemaks riigiga manipuleerida. Tugevad avalikud institutsioonid, mida laialdaselt austatakse ja oskuslikult juhitakse, on rahvusliku julgeoleku nurgakivi.
Eesti tähendab endiselt edulugu. Väliskorrespondendina, kes on veetnud peaaegu 20 aastat Eestis elades, seda külastades või sellest kirjutades, on mul olnud rõõm edastada nii palju häid uudiseid. Aga ma tunnen muret, et heade lugude salv paistab veidike tühjavõitu. Kui võtta kolm lugu, mis on toonud Eestile palju positiivset vastukaja – e-valitsus, Skype ja küberkaitse –, siis kõik need sisaldasid ülespuhutust. Ent nad peegeldasid reaalseid kordaminekuid. Nüüd näen ma, et mu toimetajad on huvitatud teistsugustest lugudest: kombinatsioon majanduskriisist, lääne nõrkusest ja Vene revanshismist on eriti õudust äratav. See on praegu Läti põhilugu. Ma loodan, et sellest ei saa põhilugu Eesti jaoks.
Edward Lucas, ajakirja The Economist Kesk- ja Ida-Euroopa korrespondent
Allikas: www.epl.ee,
10. detsember 2009
