Naer pidavat kuuldavasti tervisele hea olema, ja nii püüan ka mina suhtuda nii mõnessegi, mis Eestis toimub naerusui, kuigi see alati kerge pole.
Augustikuu keskpaiku püüdis EKRElane Martin Helme Politsei- ja Piirivalveameti direktorit Elmar Vaherit vallandada, mis oleks paljude siinsete suurte meediaväljaannete arust pidanud kutsuma esile valitsuskriisi ja maksma vähemalt ühele või enamale ministrile tema ametikoha. Ometi jätkab valitsus oma tegevust silma pilgutamata, koos kõikide ministritega.
Võtmeküsimuseks osutus asjaolu, et justiitsministril Helmel (kes tol hetkel siseministrina ajutiselt toimis) puudus juriidiline õigus Elmar Vaheri politseijuhi kohalt minemakangutamiseks. Päevast päeva võis lugeda pealkirju ajalehtede esikülgedel stiilis “Valitsus kõigub” ja “Keegi peaks vastutama” jne. Mulle jäi aga seejuures mulje kunstlikult ülespuhutud tormist veeklaasis ning selliseks see osutuski tegelikkuses.
Peaminister Jüri Ratas käis Helmede suvilas tekkinud segadusele lahendust enam-vähem anumas – nii on seda visiiti siinseis massiteabevahendeis iseloomustatud. Pärast leppisid Vaher ja perekond Helme ära, surudes kätt. Vabaerakonna poliitik Andres Herkel nimetas seda vaatepilti koomiliseks ja olen õige kindel, et üks mu kunagistest kolleegidest Vaba Europa raadio toimetuses oleks praegust poliitilist palagani “tsirkus Barcelonaks” nimetanud.
Selle tsirkuse taga on arvestatavad osad eesti meediast, kes ei varja oma erakordset antipaatiat Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna suhtes. EKRE pole muidugi ise ka mingi ilmsüütu talleke. Opositsioon valab aga isegi rohkem õli tulle, eriti opositsioonis olekuga mitte rahul olev Reformierakond.
Ent veel üks, kes ajab riidu suuremaks on president Kersti Kaljulaid, kes ei salli EKREt silma otsaski, olles ise äärmiselt brüsselimeelne (meenutades olemiselt ja käitumiselt paljuski prantslaste juhti Macroni). Kaljulaid soovib selgelt sama palju silma paista kui tema eelkäijad Meri ja Ilves. Kaljulaid võib soovida “poliitilise tegija” jälge jätta ning sellisena ajalukku minna, kuid ta pole nähtavasti hoomanud elementaarset tõde, et presidendi institutsioon, eriti veel mittepresidentaalse süsteemiga riigis nagu Eesti, peab parteipoliitikast kõrgemal seisma ning sellesse mitte sekkuma.
Eesti presidendi ametil on teoreetiliselt palju ühist ametiga, mida kroonitud pead etendavad riikides nagu Suurbritannia ja Rootsi. Pr Kaljulaid käitub aga pigem nagu ühenaise erakond, eriti oma pidevas ristisõjas EKRE vastu. Kersti Kaljulaid käitub EKRE suhtes peaaegu, nagu oleks selle puhul tegemist ühe vägagi pruuni värvi parteiga, mis kerkis esile Saksamaal möödunud sajandi 30. aastatel, mille sarnast EKRE päriselt vist siiski endast ei kujuta. Kuid kes teab? Äkki on presidendil terasem pilk kui siinkirjutajal.
Viimastel nädalatel on väliseestlased üldisemalt, aga ka mitmed inimesed, kes pagesid läände Teise maailmasõja ajal, sattunud tähelepanu keskmesse Eestis. Nagu näete, teen ma semantilist vahet nö niisama väliseestlaste ja maapakku läinud eestlaste ning nende järeltulijate vahel. Mulle pole väljend “väliseestlane” tegelikult kunagi meeldinud, kuid seda küsimust ma täna siin ei näpi.
See võõrsil elanud eestlaste teema puutub näiteks mainekasse majandusteadlasesse Ragnar Nurksesse. Nurkse oli üks rahvusvaheliselt kõige tuntum eestlane üldse, kes lahkus Eestist võõrsile 20-aastaselt, aastal 1927. Ajapikku sai temast Columbia ülikooli täisprofessor ja Princetoni ülikooli majandusteaduskonna juures tegutseva rahvusvahelise rahandusosakonna direktor.
Austamaks seda teadlast, kelle viimne puhkepaik asub Genfis, rajati mõne aja eest Tallinna Tehnikaülikooli juurde Nurkse nimeline Innovatsiooni ja Valitsemise Instituut. Möödunud nädalal tuli aga välja, et selles instituudis on asjad õige halvasti.
Täpsemalt öeldes paistab mainitud ülikooli rektor Jaak Aaviksoo olevat sahker-mahkeri kinni mätsinud, mille käigus ligi saja tuhande euro suurune summa jaotati ülikooli töötajatele, kellel polnud õigust sellele rahale. Jutt käib “loomingulisest raamatupidamisest” ja Euroopa Liidult saadud projektirahadest, aga ka küsimusest, kas tuntud isiksus nagu Aaviksoo pääseb sellest skandaalist suhteliselt puhta mainega. Selle nurgelise looga hakkab kuuldavasti tegelema politsei. Loo muudab mõrumaks see, et Nurkse instituudi tegevusalas on riigijuhtimise õpetamine, ja seda pealegi veel eetilistest alustest lähtudes. Jutu moraal: ära usurpeeri korraliku inimese nime, kui sa ei kavatse sellega hästi ümber käia.
Mida veel? Praeguse valitsuse ja eriti selle ühe liikme – erakond Isamaa – suured plaanid eelseisvatel kuudel jõuluvana moodi valijate suhtes käituda said veel ühe väliseestlase (õigemini pagulaste järeltulija) ehk teise tuntud Eesti majandusteadlase Ardo Hanssoni terava kriitika osaliseks. Nimelt tahab valitsus populistlikult – mõjuuuringuid pole siiani läbi viidud – anda rahvale vaba juurdepääsu viiele miljardile eurole aja jooksul Eesti pensionisüsteemi kogutud raha näol. Ardo Hansson – Harvardi ülikooli majandusteaduse doktor ja endine Eesti Panga president – suhtub negatiivselt valitsuse plaani anda pensionisüsteemi teise samba raha vabaks, nimetades seda vandalismiks, millega siinkirjutaja nõustub. Hansson muretseb, et vaesem osa eesti ühiskonnast – finantshariduseta nagu suur osa sellest on – kulutab need summad kas esmatarbe vajaduste peale või loobib selle lihtsalt tuulde. Valitsus aga rikastub maksudest, mida oma pensionifondi “likviidseks” muutvad inimesed peavad nii või teisiti kohe tasuma, enne kui nad seda raha näevad.
Kumu muuseum on pariislannast skulptorile Maire Männikule postuumse näituse korraldanud. Maire Männik, ka üks stalinismi eest – loomulikult vastu tahtmist – vabadusse põgenenu, oli tubli naine ja sümpaatne isik lisaks tema loomingulisele andele. Seda näitust võib soovitada küll.
Hiljuti paistis siin silma ka abielupaar Ainso kirjutistega eesti peavoolumeedias. Heino Ainsolt (kes nüüd Floridas elab) ilmus nädalalehes Diplomaatia 15. augustil oluline selgituslugu “Kas Venemaa ja Saksamaa koostöö võib tuua kaasa ajaloo kordumise?”. Tema abikaasal Sirje Okas Ainsol õnnestus omakorda avaldada siinse publiku silmi avav kirjutis “Balti apell ÜRO-le”, mis ilmus Postimehes 23. augustil. See käsitleb Balti välisvõitlusorganisatsiooni BATUNi lugu, mis ligi kolmekümne aasta vältel korraldas poliitilisi aktsioone ÜRO raames New Yorgis, aga ka ÜRO Inimõiguste Komisjoni juures Genfis.
Jüri Estam