Eelmisel laupäeval, 19. detsembril, oli New Yorgi Eesti Majas kõigil soovijatel võimalik tähistada käesolevat kaunist jõuluaega meeldivas seltskonnas, eestipäraste jõulutoitude ja kvaliteetse elava muusikaga.
Jõulutunde tekitamiseks justkui tellitult sadas samal pärastlõunal maha ka lumi – nimelt oli just sel laupäeval oodata kurikuulsat New Yorgi „lumetormi“ (tuleb tunnistada, et Eesti lumetormidega võrreldes oli see New Yorgi oma siiski üsna süütu). Ehkki paljud inimesed oma väljaminekuplaanid oodatava tormi tõttu igaks juhuks tühistasid, ei olnud Eesti Maja peo ajal õige sadu linnas veel alanud ning lume tasane langemine mõjus pigem lihtsalt kena talvise meeleoluloojana.
Pidu algas hõõgveini maitsemise ja tervituskõnede kuulamisega. Ehkki külalisteks olid teiste hulgas ka EV Suursaadik Washingtonis hr. Väino Reinart ja EV Peakonsul NY-s hr. Jaanus Kirikmäe, ei läinud õhtut sissejuhatavad kõned liiga poliitiliseks ega asiseks – edasiantav sõnum piirdus lühidalt kokku võttes sellega, et kõik on hästi. Mis antud olukorras tundus olevat üsna rahuldav üldistus.
Koosviibimise rõhk oli niisiis pigem kätte jõudnud jõuluaja ja New Yorgi Eesti Maja kui sellise olemasolu tähistamisel – kõlasid tänuavaldused neile, kes maja tegevuse heaks on aastate jooksul tööd teinud ja panustanud. On ju tõesti tänuväärne, et eestlastel on oma maja selles suures linnas, kuhu kokku tulla, kus pidada pidusid, rääkida eesti keelt, nautida eesti toite ja jooke…
Peo juurde kuulus ka õhtusöök traditsiooniliste eesti jõulutoitudega – keedetud kartul, sealiha, mulgikapsas, pohlamoos, verivorst, hapukurk. Kahjuks oli see ka kõik – rohkem valikut polnudki. Tänapäeva eesti jõulumenüü on minu arvates tegelikult ikka tunduvalt rikkalikum – vähemalt üks maitsev salat on küll igal korralikul jõululaual kindlasti olemas. Selles mõttes jäi New Yorgi Eesti Majas õhtusöök üllatavalt kasinaks.
Seevastu õhtu muusikaline pool isegi ületas minu kui nõudliku muusikahuvilise ootused. Staazhikat New Yorgi Eesti Naiskoori polnud ma kunagi varem kuulnud – ehkki nende intonatsioon polnud just päris täiuslik, oli nende laulmises minu arvates kuulda seda erilist eesti fenomeni – muidu kinniste eestlaste juures paistab just lauldes avalduvat midagi haruldaselt sügavat, siirast ja ilusat. Emakeelel ja muusikal koos on ikka aukartust äratav vägi, mõtlesin ma. On ainult tervitatav, kuidas ka siinsed lauljad seda eestilikku traditsiooni üleval hoiavad.
Tõesti nauditav oli minu jaoks (aga tundus, et sama meelt olid ka teised kohalviibijad) Sofia Rubina ülesastumine – ehkki olin tema tegemistega üksjagu kursis juba Eestis, ning teadsin, et tema esinemised pakatavad, nagu ta isegi, alati positiivsusest ja kaasakisuvast energiast, siis kuuldes teda nüüd, pärast seda kui ta on viimase semestri Bostonis Berklee kolledzhis õppinud, tundus mulle, et ta on lauljana ennast veelgi enam leidnud, seda kõige paremas mõttes. Isegi tehnilistest komplikatsioonidest, mis tekkisid vahepeal võimendusega, tuli Sofia väga professionaalsel moel välja. Minu arvates väärib Sofia, erinevalt enamikust Eesti lauljatest ja nõndanimetatud superstaaridest, hoopis rohkem tähelepanu, toetust ja tunnustust, kui talle senimaani osaks langenud on – ka tema õpingute jätkamine Berklee’s, arvestades tema andekust ja lavalist energiat, oleks eesti muusika seisukohast seda investeeringut tõesti väärt. Klaveril saatis Sofiat oskuslikult Jevgeni Lebedev.
Jõulupidu külastas kõigi kommete kohaselt ka punases kuues jõuluvana – ehkki pakke said temalt üksnes need kõige aktiivsemad – Eesti Maja pere. Seevastu ülejäänud külalisi kostitati lõpetuseks veel kohvi ja kringliga, millest mõned aeglasema reaktsiooniga peolised (nagu mina) kahjuks siiski ilma jäid. Üldiselt oli tegemist tõesti toreda peoga – eelkõige selle tõttu, et New Yorgi Eesti Maja on välismaal viibivate eestlaste jaoks lihtsalt üks haruldaselt sündantsoojendav koht.
Ines Kuusik