10. septembril külastas Eesti Sisekaitseakadeemiat USA Florida Eckerd College Eesti päritolu asepresident Lisa A. Mets, kes lisaks põnevale avalikule loengule nõustus akadeemia teaduselehele jagama oma arvamust ja kogemusi sisejulgeolekust, haridusest ja teadusest.
Eckerd College on täna USA kõrgkoolide edetabelites üks edukamaid ja tunnustatuimaid kõrgkoole, mille lõpetanud on teretulnud doktorikraadi omandama ükskõik millisesse maailma ülikooli. Alltoodud intervjuu tegi Lisa A. Metsaga Sisekaitseakadeemia teadus- ja arendusdirektor Lauri Tabur.
Lauri Tabur: Suhteliselt noore kõrgkoolina oleme täna arengustaadiumis, kus üritame ennast positsioneerida lisaks haridusasutusele ka teadusasutusena, kuid sarnaselt meie partneritega mujal maailmas, põrkume tihti probleemiga — mis õieti on sisejulgeoleku valdkonna teadus?
Lisa A. Mets: See on väga huvitav küsimus. Minul isiklikult on doktorikraad kõrghariduse valdkonnas, millest sai eraldi teadus 1958. aastal. Kõrgharidus-teadus on segu poliitika-teadusest, majandusest ja sotsioloogiast. Ka kriisijuhtimine on alles kujunemas eraldi teaduseks. On hea küsimus, millest see teadus koosnema hakkab. Kindlasti hakkab see võtma eeskuju traditsioonilistest teadusaladest nagu näiteks psühholoogia. Samas, kui riigis kaob ära äritegevus, ei jää ellu ka ühiskond. Poliitiline, majanduslik ja psühholoogiline pool — kõik on sisejulgeoleku teaduses esindatud.
Julgeolekus on USAs väga huvitav uus trend — erinevad riiklikud tasandid ei saanud varem omavahel koostööd teha, sest neil olid täiesti erinevad juhtimis- ja kriisireguleerimissüsteemid. Siis loodi mõiste unity of command, mille järgi viidi need tööpõhimõtted ühtsetele alustele. See mõjutab ka meie organisatsiooni ja on paratamatult poliitiline. Küsimus on nüüd selles, kuidas seda paljudest osadest koosnevat teadust legitiimseks muuta? Tõendusmaterjaliks saab lõpuks see, mis saab teie lõpetajatest, kas nad lähevad edasi õppejõududeks, juhtideks vms. Sisejulgeoleku teadus sõltub sellest kui palju lõpetajad annavad sellele usutavust.
LT: Sisejulgeolek on seega multidistsipliin. Kahjuks peab teadusharul Eestis olema konkreetne nimi, selle peab tingimata klassifitseerima — meie magistriprogrammi puhul näiteks sotsiaalteadustesse. Mis oleks see teadusdistsipliin USAs?
LAM: Ka see on hea küsimus. Hakkasin ka ise hiljuti mõtlema, kus sisejulgeoleku teadus USA ülikoolides asub, millistes teaduskondades? Pean tunnistama, et ma ei ole veel vastuseni jõudnud. Meil peab iga teadusharu jaotuma vabade kunstide või professionaalsete teaduste alla. Mina arvan, et sisejulgeoleku teadus sobib pigem viimaste alla ning sarnaneb õigusteadusele ja loodusteadustele.
Kuivõrd aga Eckerd Kolledžis kaasatakse tudengeid klassikalise teadustöö tegemisse?
Meie õppejõud teevad koostööd üliõpilastega juba madalamatest õppeastmetest alates, see on meie koolis tavaline praktika, mis paljudes teistes kõrgkoolides puudub. Tudengid on vägagi valmis kaasa lööma. Neid motiveerib soov jätkata õpinguid, saada enam teadmisi, kui pakub loeng. Me oleme noor kool, ainult 50 aastane, aga siiski läheb väga palju õpilasi edasi õppima doktorantuuri. Doktorantuuri astumise eelduseks on varasem teadustöö kogemus, mida me paljudele tudengitele ka pakume.
Eesti kõrgkoolide mure on sageli, et tudengid pole huvitatud lisaks omandatavatele baasoskustele ka õpitavates distsipliinides teaduslikke süvateadmisi omandama. Kuidas saaks teie kogemusele tuginedes tudengeid rohkem teaduse tegemisse kaasata?
Meie kolledžis on tavaks, et osale tudengitest makstakse teadustöö tegemise eest raha professori grandist või tasudest. Professorid on reeglina ise huvitatud oma rahastust jagama, et teha suurema inimhulgaga enam uurimustööd. Kui tudengid teevad kaastööd suvel, maksame meie nende ühiselamu tasu, ei enamat. Põhiline motivatsioon on siiski edasi õppida, teha kaastööd headele õppejõududele ning seeläbi kindlustada endale hea akadeemiline taust.
Mõni sõna ka päevapoliitikast. Kuidas on USAs teaduspoliitika arenenud peale Obama võimule tulekut? Kas ühiskond väärtustab teadust rohkem?
Ma ei oska öelda, kuidas see haridust tegelikult mõjutab. Valitsus muretseb praegu pigem näiteks seagripi ja teiste tervishoiu teemade pärast. Haridusministeerium teeb väga palju tööd gripi temaatikaga, me oleme sellele nii keskendunud, et ei oskagi praegu midagi muud näha. Eelmisel sügisel pandi paljud koolid sellepärast kinni. Praegu enam ei taheta seda teed minna, vaid soovitakse võimalikult palju lapsi koolis hoida. Obama näiteks toetas väga avalike ettevalmistavate kolledžite (community college) tüüpi õppeasutusi. Obama tahab saavutada seda, et inimesed õpiks ametit või läheks edasi ülikooli, et kõik ameeriklased saaksid rohkem kui keskhariduse. Äkki tahab ta liiga palju korraga?
Meie meediasse jõuab üsna sageli viiteid kriisiolukordadest USA koolides, mis on ka meid pannud üle vaatama oma kriisiplaane ja suhtumist koolivägivalda. Millised viimased arengud on selles valdkonnas Ameerika Ühendriikides?
Mul on hea meel näha kuidas teie kriisireguleerimine on arenenud, nii tehnilisel tasandil kui ka distsipliinina. Meie oleme praegu samuti rohkem ettevalmistatud igapäevasteks ohtudeks. Koostöö tõhustumise tõttu viimastel aastatel on meil koolikriisides oluliselt vähem ohvreid, kui neid oli mõned aastad tagasi. Me ei saa küll näiteks ära hoida koolitulistamist, aga me saame teha kõik endast oleneva, et juba tekkinud olukord ei läheks hullemaks. Selleks on meil ülikoolis näiteks eraldi kast, kus sees on kõik uksevõtmed. Kui saabub tuletõrje anname selle kasti neile. Kõik majade plaanid on meil arvutis, need saab koheselt politseile üle anda. Plaanidele on kantud isegi kõikide kappide asukohad. See tekitab meile küll palju lisatööd, aga muudab meie kooli turvalisemaks.
Meil on kolledžis ka süsteem, kus peame juhtkonnale koheselt teatama igast kahtlasest tähelepanekust ülikooli territooriumil, põhimõttel „if you see something, say something“. Näiteks saadame üliõpilastele SMS-sõnumi võimalikust kurjategijast koolis või muust ärevast tähelepanekust. Üliõpilased, aga ka politsei, tahavad sellistest juhtumitest kiiresti teada saada. Selline teavitamiskohustus on aga väga keeruline, sest võib samaaegselt abistamisele ka politsei tööd segada — kurjategija võib näiteks olla üliõpilaste endi ja seega ka sõnumisaajate seas. Sellistes asjades peabki koostöö ja planeerimine toimuma nüüd, kui päike paistab ja olukord on rahulik.
Kas te saaksite lõpetuseks anda mõne hea soovituse akadeemiale?
Hoopis mina ise sain siin kõvasti targemaks. Ma olen vaimustuses, et teil on nüüd magistriõpe. Mul ei ole teile midagi muud soovida kui edu edaspidiseks. Teie õpilased paistavad väga huvitatud ja pühendunud. Neid inimesi soovime näha tulevaste juhtidena. See, et te mind olete täna vastu võtnud on samuti väga positiivne, õpilased saavad välismaalastega suhelda, võib-olla ka see motiveerib neid. Eriti hea oleks kui nad saaksid ka reisida. Kutsun teid ja teie tudengeid meile külla!
Eesti sisekaitseakadeemiale antud intervjuu