Urve Karuksi luule ja isik on jäänud seni paraku Kodu-Eesti lugejale üsna tundmatuks. Urve avaldas pool sajandit tagasi kaks õhukest, tillukese trükiarvuga luulekogu Kanadas. Ainus Eestis ilmunud raamat on kehval üleminekuaja paberil valikkogu „Laotusse lendama laukast“, mis ilmus vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist 1992, kuid see jäi kaasaegse kriitika poolt sisuliselt hindamata ning kirjanduslukku lugemata.
Urve Karuks on saanud mitu väliseestlaste poolt välja antud kirjandusauhinda, aga Kodu-Eestis mitte, sest ta terviklooming polegi varem olnud kättesaadav.
Ometi oli imeilusa, originaalse ja keelerikka luule looja Eesti kirjandusringkondades hästi tuntud omainimene, kes alustas vaprust nõudvaid kultuuriretki Eestisse juba 1970ndatel aastatel, lõi tihedad sidemed mitmete kirjanikega, pidas oma luules viljakat dialoogi Kodu-Eesti luuletajatega ja mõjutas neid. Salamahti imbusid üksikud Kanadas ilmunud luulekogud ka Eestisse ja tekitasid seal imetlust. Tiit Pruuli kirjutas hiljuti Palgeraamatus, et kunagi noore poisina kirjutas ta (keelatud!) „Manast“ ümber Urve Karuksi luuletusi ja armus tema pilti: „Nii ilus. Nii kauge. Nii vaba.“ (Tiit Pruuli Facebooki sissekanne 19.07.2015). Ka Karl-Martin Sinijärv tunnistas, et hakkas noore poisina imeilusat blondi kaunitari Urve Karuksit imetledes luuletama. Mina imestasin Karuksi luulega 1980ndate aastate keskel esmatutvudes selle üle, kuidas Kanadas üles kasvanud ja ingliskeelses koolis käinud luuletaja on suutnud niivõrd hästi säilitada rikka emakeele.
Keeleteadlane Ilse Lehiste kirjutas „Kodakonduri“ arvustuses, et „Uues kogus leiame luulet, mis kuulub kõige originaalsema hulka, mida eesti keeles tänapäeval kirjutatakse.“ (Ilse Lehiste. Omapärane luuletuskogu. Mana nr 46, 1979, lk 65).
Urve Karuksi luule originaalsus on seda hämmastavam, et autor oli sunnitud lapsena Eestist põgenema, pidi alustama kooliteed Saksamaa põgenikelaagrites ning sai kõrghariduse Kanadas inglise keeles. Ometi suutis ta tänu rikkale lugemusele niivõrd sisse elada eesti rahvaluulesse ja rahvalikku keelde, et tema luule on tulvil üllatavaid keeleleide ja kujundimänge.
Lisaks omapärasele keelele on Urve luulel ka oma selge sõnum. Meie ülesanne on võtta tema sõnum lõpuks vastu, hinnata seda tänumeeles ja tunnustada teda vähemalt tagantjärele, postuumselt.
Luuletuses „Pagulane“ tunneb Urve Karuks end orvuna, kes, välja tõugatud emakojast, jäänud maakera orbiiti kodukäijana kerjama. Eesti tähendus kasvas vaid kujutlusis: „Minul seevastu on ainult muinasmaa. Eestlaseks sündinuna, varakult oma kasvupinnast ja keelest lahti rebituna ja võõrsile kantuna olen katsunud eestlust ja oma keelt säilitada ja lastelegi õpetada. Ei tea isegi, miks, tunnen, et teisiti ei saa.“
Urve võimalus emakeelt säilitada oli kirjutada luuletusi. Luuledebüüt oli ajakirjas „Mana“ 1964. Esimese luulekogu „Savi“ (1968) kirjastas autor ise, teine, „Kodakondur“ (1976) ilmus Torontos ajakirja „Mana“ kirjastatuna, kannustatuna „Mana“ toimetaja Hellar Grabbi toetusest. Ka Harri Asi oli innustanud Urvet luuletama.
Saatesõnas „Enda luulest“ pihib autor oma luule- ja jumalaelamusi ning tunnistab suurte eeskujude Betti Alveri ja Paul-Eerik Rummo mõju, samuti dialoogi Jaan Kaplinski luulega.
Urvet sidus lähedane sõprus ja kirjavahetus Ivar Ivaskiga, kellesse ta oli 1960ndate aastate lõpul armunud, aga samuti oli talle oluline Juhan Viidingu sõprus ning luule. Urve on kirjutanud pühendusluuletused nii Ivarile kui Juhanile, samuti jäädvustas ta ühes luuletuses sõna-sõnalt oma viimse surivoodikõneluse Betti Alveriga.
Intensiivses, sõnatundlikus minaluules vibreerib ta „iga olemasoleva rakuga“, väärtustades „osasaamist igast kogemusest – nii heast kui ka halvast …“. Noore Karuksi luules on eufoorilist julgust ja bravuuri, tal on teravmeelseid assotsiatsioone („Loode ka loodab“), huumorit ja traagikat. Tema keeleline loovus, lingvistilised fantaasiad ja rahvaluulest inspireeritud stiilivõtted on üllatuslikud, vorm aga omapärase, nüüdisaegse rütmiga. Sõnatäpsust võimendavad idamaised napid haikud ja tankad
Urve Karuksi igavikulised teemad viitavad suurele luulele, rõhutas Tallinna kirjanike maja esitlusel ka Eesti kirjanike liidu esimees Tiit Aleksejev, sest suure luule tunneb ära kohe paarist esimesest reast:
End peru luuleratsuga koos tõstan laotusse lendama laukast.
Kohtusime Urvega aastail 2011-2014 mitmel korral tema kaunis, maale täis kodukorteris Torontos, aga sõitsime paaril korral ka Toronto CN-torni restorani sööma. Imetlesime meist allpool sõudvaid pilvi, neis sähvivaid välke ning rääkisime aina eesti kirjandusest. Teda huvitasid võrdselt nii raamatud kui inimesed, kes seda loovad. Ikka kordas ta mõnd Betti Alveri tsitaati ja rõhutas, kui oluline eeskuju on Alver talle luuletajana olnud. Side kodueesti kirjanikega oli talle tähtis, sisuline, tegelik, mitte sümboolne, nagu paljudele teistele välismaa eestlastele.
Innustasin Urvet juba 2011 koostama kogutud luuletusi. Mõne luuletuse või katkendi luges ta vahel mulle ette, otsides kinnitust, kas see ikka avaldada kõlbab. Ta soovis väga näha oma kogutud luuletusi ilmumas. Paaril viimasel suvel – 2013 ja 2014 – leppisime kokku, et ta paneb oma avaldamata luuletused seks ajaks kokku, kui ma taas augustis Torontosse tulen, kuid paraku jäi see töö tal 2015 juulis ootamatult pooleli.
Käsikirjalise pärandi sorteerimistöö tegi Urve lahkumise järel ära tema tütar Linda, kellele kuulub minu suur tänu väga meeldiva ja diskreetse koostöö eest. Aitasin Lindal 2016. ja 2017. aasta suvel Urve paljude käsikirjade hulgast avaldamisväärtuslikku välja valida. Käsikirjade hulgas leidus üllatavalt palju seni avaldamata eesti-, aga ka inglise ja saksakeelset luulet (üks saksakeelne ja mitu ingliskeelset luuletust on raamatus esindatud), proosaluulet ja mõttekilde. Urve Karuksi käsikirjaline pärand osutus märksa rikkamaks kui oskasime oodata.
Eestis on olnud varem vaid üks luuletaja, kes samuti oli võimeline luuletama kolmes keeles: saksa, eesti ja inglise keeles ja see oli Urve sõber ja partner luules Ivar Ivask.
Kokkuvõttes väärib Urve Karuksi keeletundlik, savist ja laukastki lendutõusev haruldane luulelooming avastamist ning taasavastamist ja kirjanduslukku kirjutamist.
Urve Karuksi kogutud luuletuste esitlus Tallinna Kirjanike Majas 29. novembril. Vasakult luuletaja vend Ülo Ambus, Sirje Kiin, näitleja Anu Lamp, Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev ja rahvastikuminister Riina Solman. Foto: Kärt Ulman / VES
Tänan kirjastuse Eesti Keele Sihtasutuse juhti Toomas Väljataga ning teose kujundajat Merle Moorlatit ilusa raamatu valmistamise eest. See luuleteos on täiesti kauni, elegantse ja intelligentse Urve vääriline.
Urve ilu ja anne on inspireerinud mitmeid kirjanikke ja kunstnikke, teame ju, et temast on maalitud mitu kaunist portreed (Endel Kõks, Hilda Mikelsaar, Oswald Timmas, Lembit Soots).
Mõned neist lugudest on meile teada mitmetest pühendusteostest, aga on ka üks salajane armastuslugu, mida eesti kultuurilugu õpib alles praegu tundma, mida meist keegi varem ei teadnud, ilmselt isegi mitte Urve ise ega tema perekond.
Nimelt ilmus juulis Tallinnas USAs elanud eesti kunstiteadlase Paul Reetsi mahukas artikli- ja mälestustekogumik pealkirjaga „Hinge roppus ja vaimu õis. Kogutud kirjatöid“, mille koostas kirjandusteadlane Jaan Undusk. Selles paksus raamatus on mh avaldatud 33 lk Paul Reetsi senitundmatuist päevikuist pealkirjaga „Armastus nimega Urve. Väljavõte päevikust“.
Need on ühed meie kultuuriloo kauneimad saatmata jäänud armastuskirjad, mis Paul Reets on kirjutanud oma elu suurele, ühepoolsele salaarmastusele Urve Karuksile. Mulle meenuvad eesti kirjandusloost siinkohal vaid Artur Adsoni 150 armastuskirja Marie Underile, kus üks suurele tundele andunud mees on niisama suure pühendumise, imetluse ja taidurlusega kirjutanud armastuskirju andekale, tema silmis kõige ihaldusväärsemale loovale naisele. Ainult et Under sai Adsoni kirjad kätte, aga Urve ei teadnud ilmselt elu lõpuni Paul Reetsi salaarmastusest, ehkki see armastus muutis täielikult selle mehe elu.
Kuigi kes teab, võibolla Urve siiski aimas, sest ta oli ju nii tundlik hing. Urvel oli luuletaja hing.
Kes teab, milliseid postuumseid üllatusi Urve inkarnatsioonil meile veelgi varuks on, nii et olgem valmis – Urve hing võlub ja vallutab meid ikka veel, nii luules, elus, surmas kui eriti armastuses, nii siin- kui teispoolsuses.
Sirje Kiin, kirjandusteadlane, PhD
11. septembril 2019 Toronto Tartu Kolledzis