Mida teeb inimene kesktalvel maal? Mina isiklikult vaatan läbi oma manalateele läinud onu Henno raamatukogu. Kuna materjali – raamatuid, pilte ja ajakirju –, on väga palju, siis ei tea ma isegi vahel, kust peale hakata. Nendega tegelemine pakub mulle suurt rahuldust, sest minu jaoks on see materjal uus ja põnev. Näiteks lugesin ma just Loomingu Raamatukogu poolt 1989. aastal välja antud teost „Kodu lugu. II“, autoriteks Mart Laar, Lauri Vahtre ja Heiki Valk. (Loomingu Raamatukogu ilmub 1957. aastast.) Kui keegi tahab teada, millised toredad ja erilaadsed eestlased tõepooles on, siis pole vaja muud, kui see raamatuke läbi lugeda.
See on nagu kroonika, mis kajastab kummalisi asju, mida eestlased on pidanud üle elama, et saada oma saatuse seppadeks. Kahju, et seda raamatut ei ole tõlgitud teistesse keeltesse, minu meelest oleks see väga tarvilik.
Huvitav on asjaolu, kuidas need kolm ajaloolasest autorit kirjutavad vahetult ajaloolise pöörde hetkel, ajal, kui meie iseseisvust taastati, nii täpselt kõigest sellest, mis tuli kakskümmend aastat hiljem. Need kolm autorit mängisid ka ise olulist osa järgnenud aastail. Allpool toodud lõik on nii-siis pärit aastast 1989, aga selle oleks võinud dateerida ka tänase kuupäevaga:
“Oli ju 1930. aastate lõpul tegemist hoogsalt areneva noore ja energilise riigiga. Eesti riigieelarve oli tasa-kaalus, Eesti kroon tugeval järjel ning rahvusvaheliselt tunnustatud. Majanduse kasvutempo oli maailma tasemelt vaadates kuue esimese hulgas. Kauba-puudust ega sabasid ei tuntud, riigi ladudes oli vilja ette varutud kaheks aastaks. Edusamme tegi teadus, maa-ilmatasemele pürgis eesti kirjandus ja kunst. Noorele riigile tõid kuulsust tema sportlaste võidud olümpia-mängudel. Algus tehti 1920. aastal Antverpenis, legendaarseks said Kristjan Palusalu kaks kuldmedalit maadluses Berliini olümpial 1936. aastal. Suurt kuulsust tõi Eestile ka laskemeeskond, kes kahel korral järjest võitis laskurite ihaldusväärseima autasu maailmas – Argentiina karika. /…/ Eesti riigipea võis rahva keskel rahulikult ringi liikuda, kartmata kallalekippumist. Elati ju vaba rahvana omal maal, ise oma saatuse ja tuleviku üle otsustades. /…/ Tööd tuli loomulikult veel palju teha, visa ja vaevarikast tööd igal alal. Tööd polnud eesti rahvas aga kunagi kartnud. 24. veeb-ruaril 1939 peetud kõnes rõhutas president K. Päts, et eestlased on rahumeelne rahvas. Nad pole kunagi kellelegi kallale kippunud ega kedagi rünnanud. Lastagu neil siis rahus omal maal elada ja töötada.
„Näib, et vahel ei suuda me isegi tajuda, mida need 20 aastat meie rahvusele õieti tähendasid. Ühe miljonilise rahva poolt kantud emakeelne algkoolist kõrgkoolini ulatuv haridus, emakeelne teadus ja kõrgkultuur kuuluvad tänapäeval küllaltki haruldaste saavutuste hulka. Noore rahvuse pulbitsevat eneseteostustungi võib tagantjärele ainult imetleda, nii nagu seda tegi baltisaksa filosoof Hermann v. Key-serling, kellele Eestis toimuv oli ainulaadne elamus. Ma sain isiklikult näha ühe rahva sündi. Kui ma laps olin, ei olnud eestlased veel rahvas, vaid talupojad ja teenijad, maarahvas. Kui siis revolutsioon algas, ilmnes umbäkki, et on olemas valitsemisvõimeline uus rahvas. See ilmnes nii äkki, et tõotasin endale lõplikult mitte kunagi enam otsustada tegelikkuse üle välise mulje põhjal…”
Need on vaid kaks lõiku sellest raamatukesest, siia võiks tuua veel palju näiteid, kuidas minevik kajastub tänapäevas. Kõige provokatiivsemaks pean ma aga seda peatükki, kus endise Eesti Vabariigi ajal küsisid inimesed endalt samu küsimusi, mida me küsime tänapäeval: „Kas see on see Eesti, mida me tahtsimegi?“
“Ootamatu tagasilöök tekitas paljudes pettumust noore rahvusriigi suhtes. Näis, nagu poleks see sugugi riik, mille eest oli võideldud, mil-lest unistatud. Unustati, et vastloodud riigilt ei saa oodata pudrumägesid ega piimajõgesid, et esialgu tuleb mitte nõuda, vaid pea-asjalikult anda. Mentaliteet mõisa köis, las lohiseb, oli visa kaduma.“
Viido Polikarpus
