Kuigi me oleme nüüd 70 aastat Ameerikas elanud, tunneme end ikka eestlastena ja oleme selle üle uhked.
Üks soov on meil vanemate ja vanavanematena, et meie lapsed ja lapselapsed Eestit külastaksid ja õpiksid ka Eestit armastama.
Mina olen kõik oma laste pered ja kõik oma lapselapsed Eestisse viinud ja neile näidanud nende esivanemate kodu, nende enda päritolu.
Nad on kõik uhked oma eesti päritolu üle – mulle alati teeb head meelt kuulda, et nad koolis olid mingi kirjandi teemaks või mõne muu ettekande teemaks võtnud Eesti ning uhkusega oma eesti päritolust rääkinud.
Kui dormitory tubades on eesti lipp, kui arvutite kaantel on Eesti maakaart või midagi sini-must-valgega ja muud sellist, siis see teeb mulle sooja uhkustunde!
Siin on pilt minu 8-aastase tütrepoja tütre jõulupuust.
Ta on selle peale üliuhke, kuigi ta ise Eestis veel käinud ei ole. Ta vanemad olid Eestis suvel laulupeol ja kui lapsed kuulsid nende elamustest seal, siis Kinslington tahtis päris eesti jõulupuud!
Värviti sini-must-valgeid ehteid ja otsiti eesti nukke või midagi, mis sobiks eheteks. Ma olin väga liigutatud, kui sellest plaanist kuulsin ja nii tahan seda siin jagada. Kinslington on kolmas generatsioon minust!
Ei eestlus ei kao kuhugi!
Ülle Ederma
