Saatuse meri on tihti täis takistusi ja vastukäimisi. Kõige lihtsam on muidugi kurta tekkinud vastutuulte üle ning jääda ootama nende muutumist. Jüri Martinsonil seda võimalust ei olnud. Isa vangistus ja surm kommunistide käe läbi Eestis, vendade küüditamine Siberisse, pagulaslaager Saksamaal ning ema varane surm seadsid Jüri varakult olukorda, kus raskustest hoolimata pidi heiskama purjed ja edasi minema. Seda Jüri ka tegi. Kaugel kodumaast, ilma emata ja isata. Ent mitte ilma armastuseta. Lapsepõlvesõbrast Evest sai Jüri elu armastus, usaldusisik ja parim sõber pikas kooselus. Nende neljast lapsest võrsus aga selle armastuse vili.
Jüri oli patrioot. See tähendas Eesti ja eestluse väärtustamist, uhkust oma ajaloo ja rahva üle. See oli oskus ja tahtmine rääkida eesti keelt kodus ja lastega. Ja mitte lihtsalt eesti keelt, vaid puhast ja õiget eesti keelt. See tähendas aga ka seda, et Jüri jaoks olid omariiklus ja vabadus mitte lihtsalt ideed, vaid raske vaevaga kätte võidetud reaalsed võidud, mida ei tohi käest lasta. Jüri mõistis seda ning seisis pühendunud ohvitserina lahinguväljal Vietnamis Ameerika eest, mis oli ta omaks võtnud.
Ajalugu ei korda ennast, küll aga kipub ta riimuma. Soov harida enda õpilasi möödaniku õppetundide abil oli tõenäoliselt põhjuseks, miks Jüri võttis vastu dotsendi ning Euroopa ajaloo kateedri juhi ameti West Pointis. Kirjanik William Arthur Ward on öelnud, et keskpärane õpetaja räägib, hea õpetaja selgitab, väga hea õpetaja demonstreerib, ent suurepärane õpetaja inspireerib. Jüri seda kahtlemata oli, ning ta suhtus enda õpilastesse isalikult ja hoolivalt, eesmärgiga kasvatada neis tahet muuta ühiskonda paremaks.
Minu kohtumine Jüriga leidis aset tema pika ja teguderohke elutee loojangul. Temal oli selja taga 22 aastat väldanud karjäär Ameerika Ühendriikide maaväes, mida tunnustati Legion of Merit medaliga ning direktori amet Kaman Aerospace ettevõttes Bloomfieldis. Mina olin West Pointis aga alles saanud stardipaugu oma teekonnale. Jüri avatud süda, selge ja tugev mõistus ning visa võitleja hing, mis pikki aastaid ei andnud alla ka raskele haigusele, said minule eeskujuks. Tema juhtmõtteks olnud kohustus, au ja isamaa on aga jäänud tema õpilaste usutunnistuseks.
Jüri on nüüd viimast korda heisanud purjed, et seekord lahkuda igavikku ning minna tagasi oma ema ja isa juurde. Puhka rahus, armas sõber. Tänan Sind.
Christian ja Ülle Lifländer perega avaldavad kaastunnet Jüri lähedastele.
