Kristel Vilbaste
[email protected]
Lähenev vastlapäev ja sellel väljasõidetavad pikad linad panevad mind igal aastal mõtlema, selle rahvatraditsiooni tänapäevasuse üle.
Minu lapsepõlves oli linakasvatus Eestis taandunud kusagile kulisside taha ja ma olin juba gümnaasiumiealine, kui esimest õitsvat linataime nägin. Lätis.
Küll teadsin, et mu vanavanemate talu kuusikus olid linaleoaugud ja vanaisa oli enne sõda talule ostnud kõik vajalikud masinad just otsusega vaheldada talus linakasvatust ja peekonisigade kasvatust.
Jah, linakasvatus oli 1970ndatel muutunud sama haruldaseks kui taludes kodusigade kasvatus praegu peale seakatku.
Sisuliselt olematuks. Ja kuigi meile nii koolis kui kodus räägiti vastlapäeval ikka vajadusest kelgumäele minna just pikkade linade kasvamise pärast, siis tegelikult meie põlvkond selle mõttest enam aru ei saanud.
Ah jaa, siiski veel 1986. aastal saadeti Tartu Ülikooli tudengid sügisestele kolhoosi päästetöödele ka neljandal kursusel, mis oli sel ajal tavatu.
Kartuleid käisid “päästmas” ikka esmakursuslased. Ja ära päästsime me sel aastal kusagil Mulgimaal õige nirusid linahakke.
Kodust kaasa antud tööarmastus pani meid neid siiski keset vihma ja pori traktori kasti laadima, aga tudengite rõõmsa lõmpsimisoskusega sai ikka linapihku kasti heites hüüatatud: “Vainol on kehvalt libisenud!”
Kõigest sellest hoolimata sai vastlapäeval ikka liugu laskmas käidud ja aina pikemaks need liud läksid.
Aga mingil ajal eelmise sajandi lõpul hakkasid lühemaks jääma linad. Valged laualinad sünnipäevalaudadel, pulmades, kõige kauem on need säilinud vist peielaudades.
Ja ongi nii, et pika valge linaga peolaud on tänapäeval sama haruldane, kui lumi tänavu talvel Eestis.
Olen sõpradelt viimase nädala jooksul küsinud, kus nemad viimati traditsioonilise pika valge linaga laua taga istusid.
Viidatakse paari aasta tagusele vanavanaema juubelile või tõesti peielaule. Sest vanemad inimesed ei anna alla, pikk valge linaga peolaud on sama oluline kui vastlapäeval liugulaskmine.
Mõned inimesed olla valgelinalise peielaua isegi oma testamenti kirjutanud.
Mäletate ju küll neid valgeid linu, mis veeti läbi mitme toa kulgeva söögilaudade aheliku peale. See lauarodu oli nii pikk, et aegajalt lauldi lauas istudes: “Mis te teete, mis te teete, teise otsa rahvas?”
Linad ise olid unustamatud, meil olid nad peenest linasest lillelise mustriga. Mõnel valged pitsid otsa heegeldatud.
Neid oli terve virn riidekapis või –kummutis. Ema valis iga peo eel neist kõige “puhtamad”, sest hoolimata valgendamiset jäid pidudest neile ikkagi mahla ja veiniplekid või kohvikannu külilikukkumise jäljed.
Iga laualina oli kui maakaart selle perekonna loost – “see on onu Uno toostiütlemise punane plekk 1974. aastast” ja see “vanaema Juuli šokolaadikoogi jälg 1981. aastast”.
Omaette elama siirduv peretütar sai päranduseks ikka kaasa kolm-neli valget lina.
Mõni neist oli “eesti ajast”, mis nii kallis mälestus, et seda polnud ka ema vanaemalt omalajal pärides lauale julgenud panna. Kuigi ta oli kummutisahtlis kõige tähtsamal kohal.
Aga kummutisahtlis olid ka laulikud. Sest nende pikkade valgete linadega laudade taga lauldi.
Lauldi vahest isegi peielauas. Aga sünnipäevadel algas kõik pihta sellest hetkest, kui toostiga lauldi maha “Ta elagu, ta elagu…”.
Sellest hetkest läks laulukaravan käima ja ei lõppenud enne keskööd.
Kusjuures polnud ju kindlat eestlauljat, igaüks, kel laulu lõppedes uus laul meelde tuli, võis alustada.
Ja ühe eestlase peas oli ikka sadu laule. Sõna sõnalt peas. Muidugi olid laulud piirkondlikult veidi erinevad.
Kui Pärnumaalt Tartusse õppima läksin, siis tegi vahel isegi nalja, kui “valesti” seal mõnda laulu lauldi. Aga laulud viidi kaugemal külas käies endaga kaasa, mõni uuem sai veidi teisiti meelde jäetud ja nii ka teistele õpetatud. Aga oluline oli laulda.
Ma olen otsani tänulik oma kooli muusikaõpetajale, kes õpetas meile selgeks kohustuslikud koorilaulud ja andis klassikalise muusikahariduse, aga ta mängis meile tunnis ette ka oma väljamaa sugulaste poolt saadetud popmuusikaplaate ja… õpetas selgeks peolaua laulud.
Suure hulga sõnu ja viise, et saaksime ka ise eest laulda. Mõnigi oli tollal “keelatud laul”. Ja kui 9. klassi lõpetamise pikas lauas istusime, siis kõndis ta oma akordioniga meie kõrval ja me laulsime söögilaua ääres läbi kogu õpitu.
Sünnipäevadel lauldavaid laule oli uuemaid ja vanemaid: “Mets mühiseb…”, “Kui kungla rahvas…” ja “Seal laupäeva õhtuselt lõhnavad kased”, “Meri on, meri jääb”. Ja kui juba “Laurentsiuseni” ja “Õllepruulijani” jõuti, siis tulid varsti ka nõukogude korra pilalaulud.
Öösse suubuva peo käigus jõuti “Metsavendadeni” ja “Leegionäride marsini” ja lauldi “Saa vabaks Eesti meri!”. Rõhuga ja kogu hingega.
Ma ei usu, et peolaudade taga ei olnud enam vaja laulda siis, kui meie vabadus tuli.
Pigem viis ühislaulmise võõraste viiside pealetung Eurovisiooni laulude läbi.
Mäletan, et mu vanem tütar õppis üht võidulaulu laulma kreeka keeles, sõnagi seda keelt oskamata.
Varem tehti võõrkeelsetele lauludele kiiresti ka eestikeelsed ja suupärased sõnad.
Ja tuleb tunnistada, et ega neist suurtest lauluvõistlustest enam ka väga lauldavaid laule ei tule. Neid kiidetakse, aga mõne aasta pärast ei laula neid keegi, kui kullasära on kadunud.
Nii on ka meie endi Eurovisiooni poja, telesaatega “Eesti laul”.
Ehk ongi asi selles, et tänapäeval, kui igaüks saab alati kuulata nutiseadmetest muusikat, ei vaevutagi looma laule, mida koos laulda? Laulud luuakse vaid esinemiseks?
Aga mida me sellega ära anname? Anname ära kogukonnavaimu, perekonna sidemed, ühe rahvana toimimise.
Mul on hea meel, et suur hulk inimesi on juba mitu aastat kutsunud inimesi kaasa 24. veebruaril minema hiiepaikadesse, minema lippude ja lauluga.
Ja kuigi seal pikkasid valgete linadega laudu ei ole, on ühislaulmist ja suur ühine lumele laotatud laualina kodust toodud söökidega.
