Kuna kevadistele New Yorgi Eesti kultuuripäevadele on oodata ka teater Vanemuise etendust “Head tüdrukud lähevad taevasse”, siis oleks õige aeg sirvida veidi mälupilte Eesti vanima teatri ajaloost.
Veidi enne seda, kui William Shakespeare Inglismaal oma maailmakuulsaks saanud näidendid kirjutas, kaotasid eestlased omal maal võimu ning õige pea tekkis pärisorjus. Kui see pikk ja raske aeg 1861. aastal lõppes ning alguse sai palgatöö ajastu, algas ka eestlaste rahvuslik ärkamisaeg. Meeletu kiirusega tuli kultuuriliselt tasa teha kõik kaotsiläinud sajandid: tuli õppida ja end harida, tuli luua oma keel, oma kirjandus, muusika, teater, teadus ja kõik muu. See aeg ülemöödunud sajandi lõpus, mida nimetatakse rahvuslikuks ärkamisajaks, on tagantjärele vaadates väike ime. Üks rahvas Euroopa ääremaal, kellel polnud senini õieti olnud ei oma kirjakeelt ja veel vähem kõrgkultuuri ning kelle seas võis tol hetkel peaaegu ühe käe sõrmedel üles lugeda inimesed, kes on saanud rohkem kooliharidust, otsustas järsku selja sirgeks lüüa ja kasutas ära selle ajakangas tekkinud akna, mille kaudu saada iseendaks – eestlasteks.
Vanemuise ja ühtlasi ka terve eestikeelse teatri sünnist saab 24. juunil 2020 tervelt 150 aastat. Antiikteatri või Shakespeare’iga võrreldes on meie omakeelne teatrilugu lühike. Ometi mahub sinna juba mitmeid ja mitmeid inimpõlvi ning meie seas pole enam ammu kedagi, kes seda algust oma silmaga näinud oleks. Võime vaid kujutleda, kuidas kõik toimus ning mismoodi nägid välja ja tegutsesid need teatrimineviku suured mehed ja naised.
Pilk Jannsenite töötuppa
Lydia Koidula. Fotod: Vanemuise arhiiv
Võib olla umbes aasta 1868. On pärastlõunane töötund papa Jannseni „Eesti Postimehe“ toimetuses. Ühe töölaua taga küürutab usinasti Johann Voldemar ja teise, aknaaluse laua ääres on tema tütar Lydia kummardunud võõrkeelse ajalehe kohale. Siis tõstab ta äkki erksalt lehe kohalt pea ja ütleb (võibolla isegi saksa keeles, sest väidetavalt selles keeles Jannsenite pere enamasti suhtles): „Papa, lätlased on Riias lätikeelse teatrietenduse teinud!“ Papa Jannsen tõstab hetkeks pilgu ja mühatab. „Lydiakene, las nad teevad teatrit,“ ütleb ta siis. „Meie teeme laulupeo ja see on palju kultuursem asi!“ „Aga papa, Almberg kirjutab, et Soomes tehakse ka soomekeelset teatrit. Kas me siiski ei peaks proovima? Mõtle, kui uhkelt see kõlaks: eestikeelne teater! Kõigil kultuurrahvastel on oma teater!“
Ja nii see siis läks. Teoks said nii esimene üldlaulupidu kui ka eestikeelne teater. Rahvusliku teatri sünnipäevaks loetakse 1870. aasta 24. juunit, mil Vanemuise seltsi majas Jaama tänaval kanti ette Koidula poolt saksa keelest eesti keelde ja oludesse mugandatud näitemäng „Saaremaa onupoeg“. Koidula oli dramaturg ja näitejuht ning mängis kardina taga ka klaverit. Laval, publiku ees, tegid aga rahvusliku teatriga algust kolm meest (naiste lavaleminekut peeti toona veel sobimatuks): arstiteaduse üliõpilane Heinrich Rosenthal, Koidula vend Harry Jannsen ja ametnikuna leiba teeniv Tõnis Pekk. Ilmselt ei adunud neist tol hetkel keegi, kui suure ja ajaloolise sammuga oli tegu.
August Wiera – tislerist teatrijuhiks
August Wiera
1853. aasta märtsikuus nägi Tartu Jaama mõisas ilmavalgust poisslaps, kes sai nimeks August. Tema isa, Jaama mõisa sepp, oli selleks hetkeks juba elavate kirjast lahkunud ja nii tuli üksi jäänud emal, kes pere toitmisega enam hakkama ei saanud, oma lapsed heasoovlike sugulaste juurde kostile anda. Väike August ilmutas lapsest saati suurt muusikaarmastust, laulis hästi ja mängis mitut pilli. Maarja-Magdaleena laulukoori kooseisus osales August aastal 1869. aastal ka esimesel laulupeol. Muusikuks saamise unistus purunes, sest Lätti, Cimze seminari õppima minekuks nappis raha. Nii tuli Wiera Tartusse ja temast sai tisleri õpipoiss. Aga kunstipisik oli sügavalt veres ja isegi ülipikad tööpäevad ei suutnud vere kutset summutada. Temast sai kähku Vanemuise seltsi laulukoori liige, õige pea tegutses ta ka orkestris ja juhendas viiulikoori. 1871. aastal sattus Wiera Koidula lavastuse „Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola“ etteütlejaks ning pärast seda olid elusihid seatud. Teater, teater ja veelkord teater! Ei mingeid tisleritöid! 1878. aastal sai August Wierast palgaline näitemängu-, laulu- ja orkestrijuht Vanemuise seltsis, seda tööd tegi ta kuni 1903. aastani.
Piltidelt vaatab vastu väiksemat kasvu teravapilguline mees, vunts erksalt kikkis. Näitetrupi ühisfotol seisab ta tähtsalt trupi keskel, seljas veidi kulunud moega, aga uhke keisermantel ja peas kõvakübar. Mälestused räägivad temast kui toimekast ja tarmukast mehest, kes dirigeeris, laulis, lavastas ja aitas samaaegselt ka lavastuse valgust sättida. Näitleja Leopold Hansen meenutab: „Wiera oli väga energiline ja koondas endasse mitmed lavalised erialad. Ta oli muusika-, balleti- ja näitejuht korraga ning aitas ka, kui tarvis, primadonnal laulda. Ja seda oli tarvis peaaegu alati! Aga see nagu pidigi nõnda olema ega häirinud ühtegi kuulajat, kui kapellmeister hakkas korraga jalga põrutama ja kaasa laulma, ehkki ta hääl ei olnud just ilus ning kärises ebameeldivalt nagu untervitsil alatisest kamandamisest.“
Wiera juhtimisel muutus seltsi teatritegevus järjepidevaks, asjaarmastajatest koosnev trupp, kes pärast pikka päevatööd veel näitemängu proovi tuli, kasvas jõudsasti ning lavale jõudsid pseudomütoloogilise sisuga laulumängud, lood õnnetust Jenoveevast ja Hirlandast, aga ka esimesed Shakespeare’i ning Moliere’i näidendid, samuti tehti algust muusikateatriga.
Milline kirg ja usk pidi küll olema selles suurema hariduseta tislerihakatises, kes hülgas õpitud ameti ja kindla leiva ning pühendas oma elu teatrile!
Kuna kevadistele New Yorgi Eesti kultuuripäeva-dele on oodata ka teater Vanemuise etendust “Head tüdrukud lähevad taevas-se”, siis oleks õige aeg sirvida veidi mälupilte Eesti va-nima teatri ajaloost.
Karl Menning – pastorist teatrijuhiks
Karl Menningu nimega seostub Eesti professionaalse teatri sünd. Sündinud endise Mustvee kõrtsimehe perre, kes aga tol hetkel juba Tartu majaomaniku staatuses oli, sai Karl tolleaegse eesti soost noormehe kohta väga hea hariduse, õppides nii gümnaasiumis kui ka Tartu ülikoolis.
Nii tema isa Jüri Menning kui ka poolvend Ludvig Menning kuulusid Vanemuise seltsi. Ludvig Menning tegutses August Wieraaegses Vanemuises draamalavastuste näitejuhina ja ka näitlejana ning tänu talle omas Karl lapsest saati head ülevaadet Tartu teatrielust.
Veelgi enam: vanemat venda abistades töötas ta Vanemuises ka jooksupoisina ning vahendas August Wierale salaja Tartu Saksa teatrist hangitud näidendeid ja noote. Lõpetanud Tartu Keiserliku Aleksandri Gümnaasiumi, astus Menning Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda, ent läks isa soovil enne viimase surma üle usuteaduskonda. Teoloogia aga polnud Menningu kutsumus, pastorina töötas ta vaid kaks kuud ja seitse päeva, lahkudes siis ametist tervislikel põhjustel.
19. sajandi lõpu Postimehes hakkavad ilmuma Menningu teatriarvustused, kus tema nõudlik maitse tollaste teatripraktikutega kohe vastuollu läheb. Nii teenib ta õige pea oma mahategevate arvustuste eest sisenemiskeelu Tartu Saksa Teatrisse. Samalaadne keeld tuleb veidi hiljem ka Wiera Vanemuisest. Kui Vanemuise seltsi maja Jaama tänaval 1903. aastal põleb, saab koos selle tulekahjuga läbi ka August Wiera ajajärk.
Selts teeb Karl Menningule pakkumise saada teatrijuhiks ning noormees paneb panti oma vanematelt päritud majad, et sõita Euroopasse teatriharidust omandama. Õppinud Berliinis tolle aja suurimatelt meistritelt Otto Brahmilt ning Max Reinhardtilt, naaseb Eestisse selgete sihtide ja nägemusega professionaal, kes asub oma kutsumust ellu viima. Menningu teatris on olulised realism ja ansamblimäng, niisamuti näitlejad, kelle mängumaneer on kaasaegne ja mineviku stampidest vaba.
Liina Reiman meenutab: „Temale oli tüüpiline võrdluste kasutamine. Tihti polnud need just meelitavad, vaid vahel otse haavavadki. Nagu näiteks: „Te plärisete nagu roostetanud katel!“ „Kas teil on kõht lahti või mis viga teil on?“ /…/ Kui mõni nooruk sooritas armuavalduse leigelt, kuuldus küsimus: „Kas te olete poest ostmas poolt naela vorsti või palute vanematelt oma armastatu kätt?“ /…/ Menning pidas näitlejaid silmas ja valvas nende eraelu järele. See puutus eriti noortesse naisnäitlejatesse. /…/
Samasuguse karmusega valvas ta näitlejate alkoholitarvitamise järele. Sellest Tartu Menningi ajast ma ei mäleta, et ükski näitleja oleks purjus olekus ilmunud proovidele, rääkimata etendusest. Ta oskas äratada sügavat kohusetunnet ja tahet selle täitmiseks ning austust töö vastu. /…/ Mõnikord, kui ta seisis, käed ristis rinnal nagu noor Kreutzwald, oleks ta nagu näinud rahvuslikku teatrit tükktükilt ja kord-korralt tõusvat kõrgete ideaalide poole.“
Menningu-aegne Vanemuine saavutab kõrge kunstilise taseme ning oma suur ja määrav osa on selles ka teatrijuhi printsipiaalsusel. Tema peab teatrit kunstiasutuseks ning odav vodevill ning meelelahutuslik operett pole siin lubatud. 1914. aastal viib see Menningu teravasse vastuollu Vanemuise seltsi juhatusega, kes kassa täitmise eesmärgil nõuab opereti kavassevõttu. Menning keeldub ja lahkub Vanemuisest. Hilisemas elus saab temast diplomaat, kes esindab noort Eesti Vabariiki mitmes välisriigis.
Karl Menningu traagilist lahkumist „Vanemuises“ on kirjeldanud näitleja Leopold Hansen:
„Raskelt, otse masendavalt raskelt mõjus erakordne koosolek, kus otsustati ja kirjutati alla nõutavad muudatused Menningu teatrikavas. /…/ Nüüd pidi siis see kord nihkuma paigast, mille kallal oli kangutatud asjatult aastaid. Õhkkond oli palav juba enne koosoleku algust. Lavale eesriide taha kogunesid näitlejad jälgima sündmust – saali neid ei lastud, sest tollal ei registreeritud palgalisi seltsi liikmeteks. /…/ Vaidlused venisid väga pikale ja nende sisuks oli operett – varjatult. Rõhutati, et repertuaar on ühekülgne ja, mis peaasi – saksapärane. /…/
Tehti ettepanekuid, mille hääletustel Menning alla jäi. Ta korjas kokku oma paberid, seisatas veidi ja lausus: „Seda langust mina kaasa ei ela,“ ning lahkus saalist. Kuigi muutust taheti ja selleks aastaid ette valmistuti, ei teinud Menningu lahkumine võitjatele rõõmu, vaid surmavaikus valdas kohe saali. Oli nagu kuulda tasast eesriide langust, mis langeb ikka sääraselt draamade puhul, – ja seekord langes ta jäädavalt, mattes enda taha Menningu teatri.
Näitlejad pimedal laval olid tõmbunud liikumatult kössi. Rekvisiiditoa praokil ukse vahelt langes nende turjale õhuke, hele valguskiir nagu piitsalöök. Masendavat vaikust ei usaldatud segada isegi oma hingamisega. Korraga alustas keegi nuttu.“ (L. Hansen „Minu tee teatrisse“)
Liina Reiman, arglik tütarlaps Valgast
1908. aasta oli Valga koolitüdruku Liina Põlde jaoks saatuslik. Tol aastal külastas Valgat Vanemuise näitetrupp ning mängis seal näitemängu „Efraimi tütar“, mille peaosas hiilgas trupi tolleaegne primadonna Anna Altleis. Noorukese Liina jaoks oli nähtud etendus nagu ilmutus ning pärast seda vasardas peas ainult üks: teatrisse ja näitlejaks!
Liina kirjutab oma mälestusteraamatus „Rambivalgus süttib“: „Harduses imetlesin „Vanemuise“ teatrit. Oli tunne, nagu oleksin saabunud püha templi ette. Just neil päevil käis ringi kuulujutt, et üks sabaga täht on tormamas maakera poole ja maailma lõpp on lähedal. Ja mina, vaene tüdruk, palvetasin: Armas Jumal, luba mul vähemalt kordki astuda üle selle kunstitempli pühima paiga, enne kui ma hukkun! Ja Jumal lubas. Lubas mitmeid ja mitmeid kordi.“
Liina võttis südame rindu, otsis üles teatrijuht Karl Menningu elukoha ning koputas ärevusest põksuval südamel tema uksele. Ta ise kirjeldab kohtumist nii: „Menning ise avas ukse. Ta purskas naerma, arvatavasti jätsin koomilise mulje. Olin end hoolega kamminud ja olin sidunud lehviku palmikusse. „Sisse, sisse, väike preili! Ega te ainult pole kodunt või koolist ära jooksnud?“ Kohtumise lõpuks sai Liina ülesande tulla tagasi koos vanemate loa ja ettevalmistatud paladega. Temast saigi näitleja, üks tuntumaid dramaatilisi andeid Teise maailmasõja-eelses Eesti teatris, kes töötas esmalt Vanemuises, siis Endlas, Estonias ja Draamateatris. Pärast Teist maailmasõda elas Liina Reiman Soomes ning töötas seal näitleja, lavastaja ning teatripedagoogina.
Kaarel Ird ja tema teater
Veel tänagi, pea 30 aastat hiljem, võib Vanemuise koridorides ikka veel kohata inimesi, kes mäletavad hästi Kaarel Irdi, tema tegusid ja ütlemisi ning võivad pajatada mõnegi värvika loo.
Kaarel Irdi vastuoluline isik ja Vanemuise teater olid pikki aastaid justkui sünonüümid. Vanemuisest räägiti kui Irdi teatrist ja kahtlemata õigusega. Ird oli Vanemuise peanäitejuht aastatel 1940–1941, 1944–1948, 1949–1950 ja 1955–1986. Pea 40 aastat teatri juhtinud Ird oli jõuline ja koloriitne karakter, tuntud oma reljeefse kõnepruugi ning hea argumenteerimisoskuse poolest. Irdi teene on Vanemuise tõus üleliiduliselt oluliste teatrite hulka, samuti nagu ka kolme žanri säilimine. Ka kuulsa teatriuuenduse taga seisis Irdi lai selg: mees, kes ausalt tunnistas, et enamasti ta selle noorte teatriga mingit ühist veregruppi ei oma, kaitses sellegipoolest oma teatrimaja seinte vahel toimuvat võimu ahistuste eest. Tema maailmavaade, kuulumine kommunistlikkusse parteisse ning mõned küsitavused eluloolistes faktides on Irdist rääkimise teinud mõneti keerukaks, ent teatri kontekstis saab temast mõelda ja rääkida kui juhist, kelle suurim armastus oli Vanemuine.
Riiga välja rännanud töölisperes sündinud Irdi haridustee jäi lühikeseks, seal pole ei gümnaasiumiaastaid ega ülikooli, hoopis isa surma tõttu varakult alanud tööaastad, ent tema raamatuid sirvides tuleb tõdeda, et mõttekäikude loogika, originaalsus ja kirjutaja silmaringi avarus teevad silmad ette paljudele diplomeeritutele. Kirjutanud on ta palju ja paljud tekstid mõjuvad siiani ülimalt kaasaegselt. Jõuliste päevakajaliste sõnavõttude kõrval meenub ikka ja jälle kirjeldus päevast, kui Teise maailmasõja järel Tartusse naasnud Ird tuli vaatama pommitabamuse saanud Vanemuise teatrihoonet: „Viibisin täna mitu tundi „Vanemuise“ varemetes.
Vana saali rohelised välisuksed on praegu ilusasti ees ja isegi kõik klaasid on terved. Puutumata on ka teatrisaali uksed /…/ Ka alumine fuajee on täiesti terve, riidenagidki kõik oma paigal, et hakka või kohe praegu külastajaid vastu võtma. /…/ Isegi peeglid publiku riietusruumi seintel on veel kõik terved. Samuti on terve üks trepialune panipaigana kasutatud ruum, kust leidsin osa teatri raamatukogust. /…/ Kuid peale selle ühe trepikoja ja uue teatrisaali riidehoiuruumi ei ole keldritest kõrgemal enam midagi tervet.
Kuna järgmistele New Yorgi Eesti kultuuripäevadele on oodata ka teater Vanemuise etendust “Head tüdrukud lähevad taevasse”, siis oleks õige aeg sirvida veidi mälupilte Eesti vanima teatri ajaloost.
Lavast, mis oli Baltimaade üks suuremaid ja ka tehniliselt kõige moodsam, on nüüd järele jäänud ainult lavatorni pragunenud müürid ja tohutu tuhatpidi keerdutõmbunud rauapundar lavatorni põhjas./…/ Kogu see raud ja teras on tulest nagu valust kõveraks moondunud ja puntrasse põimunud./…/ Keset lavaalust keldrit nägin mitme autokoorma suurust tuhaladet. See oli siia varju toodud „Vanemuise“ noodikogu. Noodid ei olnud leegiga põlenud, vaid lihtsalt pikkamööda ja vaikselt tuhaks hõõgunud.
Keegi ei olnud veel seda tuhaladet puudutanud ja põlenud noodid seisid leht lehe kõrval täies suuruses ja pikkuses. Tuhalt võis lugeda isegi teoste nimesid ja näha noodimärke. Kui ma aga – lootuses leida kas või kõige alt vastu põrandat olevast kihist ühtki tervet või poolpõlenud noodilehte – seda tuhaladet puudutasin, vajus kogu virn mu silmade all kokku ja oligi tast järele jäänud samasugune hall tuhk, mida oli külluses teistes Tartu tuleasemetes.“ („Per aspera ehk olnust ja tänasest“, 1984)
Ird oli hea diplomaat ja suurepärane kõnemees, kes mõistis suurepäraselt asju ajada nii poliitilise võimu kui Moskva kriitikutega. Teda kas kardeti või armastati – ükskõikseks see mees ei jätnud.
Herta Elviste meenutab värvikat seika oma elust: „Sel ajal, kui Ird tuli Pärnusse (Ird juhtis mõnda aega Pärnu „Endlat“– toim.), ei olnud mina momendil teatris. Enne seda olin juba kakskümmend aastat teatris tantsija olnud. Operetis ja igal pool. Seal oli operett ju siis. Aga mina läksin enne Irdi oma isikliku elu pärast teatrist ära. Mul oli suur repertuaar ja raske oli, aga ma ikkagi läksin, peaaegu päevapealt, niisuguse iseloomiga ma olen. /…/“ Elviste läks tööle Pärnu söökla „Võit“ ettekandjaks ja kirjeldab oma kohtumist Irdiga.
“Üks õhtupoolik, umbes neljaviiekuue ajal läks „Võidu“ uks lahti ja tuli üks mees sisse, mul jäi meelde, et suured punnis silmad olid tal, vaatas sedasi ümberringi. Mina läksin ühele lauale just kohvi viima ja nägin, et see mees vahib kogu aeg mind. Ja istuski kohe sinna, kus minu lauad olid. „Herta Elviste või?“ käratas mulle peale. Ma ütlesin: „Jaa. Olen küll.“ – „Mis sa siin teed?“ Issand jumal, õudne, sinatab ja nagu öökull tuleb kallale.
No, ma olin noor ka ja ütlesin: „Töötan.“ – „Enne olid teatris või? Ega ma sind sitta ei tunne küll, aga enne olid teatris?“ Ma ütlesin: „Jah. Olin küll, aga mul oli tarvis teatrist …“ – „Miks sa teatrist ära tulid?“ Ma ütlesin, et ma ei saanud oma esimesest mehest muidu lahku mindud. /…/ „Sellega on täna lõpp! Too direktor siia! On siin direktorit?“ Ma ütlesin, et on küll. “Proua Palu.“ – „Palu siia! Ma tahan temaga rääkida!“ Ma kutsusin. „Vaat nii! Homme seda töötajat teil ei ole!“ ütles sellele Palule. („Kandiline Kaarel Ird“, 2009)
Vaikne, tarmukas ja põhimõttekindel Ida Urbel
Eesti teatri algusaastatel nappis professionaale igal alal. Erialast haridust oli vähestel, professionaalsus sündis töö käigus. Vanemuise balleti algus on seotud Ida Urbeli nimega, kes just sellise iseõppimise parima näitena jõudis Vanemuise tantsutrupi etteotsa ning pani Tartus aluse balletiteatrile.
Urbeli vanemad olid oma aja kohta eesrindlikud inimesed ning otsustasid, et tütarlapse elu peamine eesmärk ei ole mehele minna, vaid et tüdruk peab igal juhul saama hea hariduse. Eriti tähtsaks peeti keelteoskust ning loodeti, et hea haridusega tüdruk saab tööd koduõpetajana. Nii alustas Ida kooliteed erakoolis, kus õppetöö oli saksakeelne ja lisaks õpiti ka vene ja prantsuse keelt.
Pärast kooli lõpetamist Idal guvernandikohta saada ei õnnestunud – ajad olid rasked, valitses suur tööpuudus. Ta andis soovijatele erinevates keeltes keeletunde ning tikkis ja kaunistas pärlitega daamide tualette.
Samuti tegi kaastööd kinole: kirjutas tušiga väikestele klaasitükkidele eestikeelseid tiitreid, vahel ka tõlkis neid. Ta on kurtnud, et tõlked olid ilmselt kehvad, sest ta ei olnud kunagi saanud eestikeelset haridust.
Tulevase töö jaoks oli aga filmide vaatamine kasulik, sest seal nägi palju ka erinevaid tantse ja tantsustiile. Pärast gümnaasiumi kutsuti teda sinna ja teisale tantse seadma. Vahel tantsis ta heategevusüritustel ja lõi ka koreograafia endale ise. Ühel heal päeval paluti teda Viljandi näiteringi lavastusele tantse seadma. Ja sealt see alguse sai.
Urbeli elu pikim reis viis 1931. aastal Pariisi. Mindi maailmanäitusele, aga Urbelil oli sõiduga veel üks tagamõte. Nimelt oli tal erastuudio, mille pidamiseks hakati nõudma tantsuõpetaja diplomit. Urbelil seda ei olnud. Eratunnid Gerd Neggo tantsustuudios, klassikalise tantsu tunnid Estonia tantsijalt Robert Roodilt ja veel paar koolitust ongi peaaegu kõik, mida Urbeli tantsualaseks hariduseks nimetada saab.
Ta oli välja uurinud, et Pariisis on õppeasutus, kus õpetatakse kõiki enamlevinud tantsustiile ja valmistati ette professionaale. Seal oli võimalik teha eksam ja saada paber. Eksamiaeg oli Urbelil kokku lepitud. Ühel hommikul läks ta kellelegi midagi ütlemata linna eksamit sooritama. Eksam õnnestus üle ootuste hästi ja Urbel sai vajaliku professionaalsust tunnistava tõendi. Fakt tema õpingute kohta Pariisis, mida tema elulukku aeg-ajalt kirjutatakse, ei vasta niisiis tõele.
1935. aastal tuli Urbel Viljandist Tartusse, Vanemuise teatrisse ning jäi sellesse majja tööle elu lõpuni. Juba 1937. aastal tegi ta aga julge sammu, tuues publiku ette vaid napilt pool aastat tema käe all tegutsenud tantsurühma iseseisva õhtu.
Vanemuise balleti sünniaastaks peetakse aga aastat 1939, kui tantsutrupp tõi Ida Urbeli juhtimisel välja esimese täismõõdulise balletiõhtu. Kõik, kes Ida Urbeliga koos on töötanud, tõstavad peaaegu esimese asjana esile tema erakordset fantaasiat, samuti suurt töö- ja õppimisvõimet, head kirjanduse tundmist ja mõistmist. Samuti kiidetakse tema musikaalsust ning oskust muusikat tunnetada.
Meenutatakse, et ta ei karjunud iialgi, tegi oma tööd vaikselt ja rahulikult, aga oli samas väga põhimõttekindel. Hea lastetoaga, tõeline daam, kes rõõmustas väga, kui leidis kellegi, kellega paar sõna prantsuse keeles rääkida sai.
Ida Urbel oli Vanemuise esimene ballettmeister, töötades sellel ametikohal aastatel 1935–1974. Vanemuises töötas ta aastani 1980.
Meie ühistes mälulabürintides on lõputud galeriid lavastustest ja lavastajatest, näitlejatest ja erinevate teatrierialade inimestest läbi aegade. Mis jääb teatrist järele? Mis jääb järele Amalie Konsast, Anna Markusest, Mati Undist või Evald Hermakülast? Mälestuste mälestuste mälestused …
Anu Tonts
