New Yorgis vabariigi aastapäeva aktusel 27. veebruaril 2010
Vabariigi aastapäev on sobiv nii tagasi- kui ka edasi vaatamiseks. Lisaks sellele, et tahan visandada olulisemaid väljakutseid Eesti Vabariigile ja meile kõikidele, nüüd, et läheneme juba natukesehaaval Eesti riigi sünni saja aasta juubelile, mõtlen jagada oma emotsioonide varasalve kogunenud mälestusi ja tundeid seoses Eestis elamisega.
Mina kuulun sellesse generatsiooni ja gruppi, kes on Läänes sündinud ja Eestisse elama kolinud. Olen elanud paarkümmend aastat Eestis. Nii pikk periood annab inimesele rohkesti elamusi.
Ma alustan ilmateatest. Vaevalt, et ma kellelegi imponeerin, kui ütlen, et meil Eestis on palju lund. Ka siin on kõvasti sadanud. Teel lennuväljale vaatasin eile Tallinna kahe meetri kõrguseid lumehangesid.
Meil on kodus olnud tekid ümber ja süles, kui radiaatorid ei tulnud enam toime majja sisse tungida tahtva kolmekümnekraadise külmaga.
Üks Eestis elamise rõõmudest on kodumaine huumor. Eile rääkis mu elukaaslane, et keegi olevat enesele lumelabidaga teed mitte puhtaks kühveldanud vaid tunnelit kaevanud!
24. veebruar ei ole kurtmispäev. Räägiks pigem Eestis elamise pluss-pooltest. Priviligeeritud momentide idee pärineb Marcel Proust’ilt. Et maailmas võime kogeda imelisi elamusi. Privilegeeritud hetk olevat “ühe või enama meele kaudu tunnetatud enigmaatiline ekstaas”. Kõlab natuke ülepingutatult, aga mõte on selles: inimesele antakse elu jooksul teatud piiratud kogus toredaid elamusi. Kui näed täiskuud, kui lõkke sädemed lendavad taevasse, kui oled käinud oma kallimaga sõnajalaõit otsimas Jaaniööl. Ka sõbra naeratus võib olla eriline. Sellised on privilegeeritud hetked.
Võimalus olla vahetult eesti kultuuri lätte juures pakub priviligeeritud hetki. Kuulda väikeseid lapsi eesti keelt kõnelemas, see võib olla liigutav.
On peenemaid ja banaalsemaid privileege. Kus mujal kui Eestis leiad sa iga toidupoe riiuleil peenleiba ja purgi hapukapsa suppi? See on poissmehe unistus!
Võibolla tunduvad Eestisse elama asunud inimese jutud naiivsetena neile, kes Eestis sündinud ja kasvanud… “Humor me”, ütlen inglise keeles.
Rahvastel on erinevad temperamendid. Eesti oma istub mulle. Näiteks Tallinna bussides reeglina ei lärmata. Elada oma rahva hingelises miljöös on kingitus.
Kohalik eesti huumor on tore. Meil on kanaliha ja mune müüv firma nagu Tallegg. Kui nemad oma tooteid reklaamivad, räägivad nad “oivalistest koivalistest”. See on naljakas.
Läksin linna. Nuudleid tootev firma oli pannud trammi külje peale suure reklaamsildi, mis ütles “makarong”. Ka see pani mind naerma.
Priviligeeritud momendid. Eestis elamine. Olla Lõuna Eesti kuppelmaastikuil, kui kured tõusevad lendu sinust vaid mõne meetri kaugusel, näha Lõuna Eesti auravaid järvesid kell pool neli varahommikul, viibida Eesti saartel – olgu nad Keri, Muhu, Kihnu või Ruhnu, need on kõik privileegid.
Suvised külaskäigud Nõmme turule. Puutuda kokku vaiksete, normaalsete Eesti patriootidega – need asjad on privileegid.
Näha metskitsesid Pääsküla rabas, näha meres ujuvaid põtrasid, kogeda sellist talve nagu praegust lõppevat. Korralik talv. Karge. Pakane. Looduselamused on suureks Eestis elamise privileegiks.
Ma ei oleks osanud 40. aasta eest Kalifornias elades ette kujutada, et mul võivad kunagi elus olla unenäod Eestist.
Olla laulupeol ja olla lausa laval, filmida esireas, s.t. teha dokumentaalfilmi laulupeost, kuulda Paavst Johannes Teist eestlasi Raekoja platsil eesti keeles kõnetamas – kõik need asjad annavad erilisi peatükke inimese eluraamatusse.
Inimesed tulid vanasti tänaval minu juurde ja rääkisid eesti asjadest, mis neid liigutasid, ja silmad läksid neil märjaks. Nüüd küll harvemini kui alguses, kuid viimati juhtus see alles mõne nädala eest.
Läksin Eestisse elama samal nädalal, kui Eesti end uuesti iseseisvaks kuulutas, augustis 1991. Otsustasime seda koos elukaaslase Epp Kiviaiaga. Tõime oma killavoori Stockholmist järele mõni kuu hiljem. Veeresime Eestisse suure veoautoga, milles mööbel ja elamine. Sadamas oli tuisu ajal vastas solidaarsust avaldamas ja meid aitamas armas sõber, näitleja Tõnu Rätsep.
Tolliametnik ei olnud sellise asjaga enne kokku puutunud, et mingisugused hullud tulevad Läänest Eestisse elama. Ta seisis, vaatas meie kraami, sügas kukalt, ei teadnud mida teha ja lõpuks käitus minu arust toredasti ja mittebürokraatlikult. Ta tegi, nagu seda koormat poleks olemas, tema pole näinud, tõstis käe tervituseks ja lausus meile “tere tulemast kodumaale”. Selline asi ei unune niipea.
Esimesed Eestis elamise nädalad möödusid ühes keskaegse hoone pööningukorruse lihtsas toas. Igal hommikul mängiti Pika Hermanni tornist äratuseks Eesti hümni. Sellist kogemust ei saa välja mõelda, selle annab ainult elu ise.
Olin Oslos, kui Mihhail Gorbatshov sai Nobeli rahupreemia. Ta rääkis mulle ja teistele ajakirjanikele, mõne meetri kaugusel, nägu punane ja sooned tuksumas otsaesisel, et “kui balti rahvad jätkavad oma jonni ega loobu iseseisvuse hullusest, võib see lõppeda sellega, et lakkab nende bioloogiline eksistents”. Olen aidanud Dalai Laamat simultaantõlgina Tartu Ülikooli aulas ja tema hoidis pikalt mu kätt. Võibolla arvas, et kardan publikut. Kõik need ja paljud teised asjad saavad osaks inimesele, kes elab väikeses toredas Eestis. Olla tunnistajaks, kui ajalugu su ümber sünnib – see on privileeg. Ja nii moodustub inimese ellu terve intensiivne päevatäis priviligeeritud momente.
Elagu väike ja armas Eesti!
Majandussurutisest
Kliima oli teemaks. Meil on raskusi ka majanduskliimaga, mitte, et Ameerikas elavatel inimestel neid ei oleks.
Asjalood Eestis on üpris viletsad nende jaoks, kellel tööd pole. Selle kurva seltskonna liikmeid on viiendik. Kakskümmend külmakraadi ja 20% protsenti tööpuudust. Iga viies inimene tööta. Kas neid lohutab teadmine, et Lätis on veel raskem?
Eesti ühiskond on justkui kahe planeedi elanikest koosnev. Need, kellel on tööd ja nende jaoks, kes on meie valitud esindajad, ei ole isiklikult materiaalselt suurt midagi muutunud. Kaastunnet näeme me õige vähe. Meie võimud on kui Toompeale barrikadeeritud ja seal kivistunud. Eurotsooni pääsemine tundub olevat ainus loosung, teisi loosungeid on ka, aga neid märkab vähem.
Alles surfas Reformierakond populaarsuse lainetel, kui Tõnismäe monumendi surnuaiale toimetajad ja kui Eesti viijad viie Euroopa kõige rikkama sekka. See 2006. aasta kõrghetk, mil eestlased end üpris hästi tundsid, kestis vähem kui pooleteist aastat. Siis tuli Lehmann Brothers ja lõhkes seebimull.
Meil Eestis on masu, küllap olete kuulnud. See on üks parimatest uuema aja aavikismidest-neologismidest, mida mina kuulnud olen. Majandussurutis – masu.
Mina usun alati vabasse turgu, minu retsept on: kõik eestlased ettevõtjateks, piltlikult öeldes. Aga kaastunnet on vähe raskel ajal, liiga vähe. Ma ei räägi sotsialismist. Räägin lihtsast empaatiast, kaastundest ja sotsiaalsest kapitalist.
Kes meist teab, kuidas see kõik kulgeb? Eurot kasutavate riikide klubisse pääsemine ei lahenda Eesti fundamentaalseid probleeme. Euro on minu jaoks mingi vaheetapp.
Tunnen teatud uhkust, et meil ei ole võlgasid ja majanduslikku kaost nagu näiteks Kreekas. Vaese Eesti suhteline stabiilsus on valusa hinnaga kätte võideldud. Loodan, et see hind ei ole olnud nii suur, et Eesti jookseb noortest ja mitte nii noortest inimestest tühjaks. Verest tühjaks.
Mina oleksin Eestis läinud ajutiselt teist ja nimelt protektsionismi teed, kuid see on teine teema.
Asja mõte oli ju, et Eesti peab uuesti õitsele puhkema, mitte ei pea me tuleviku pärast muretsema. Ometi meeldib mulle see praegune vaiksem ja tasakaalukam meeleolu Eestis paremini. See kaine õhkkond on kuidagi eestilikum, kui see tarbimisenauding, millega puutusime kokku paari-kolme aasta eest.
Kainenemine on psühholoogiliselt kasulik. See tuletab meelde, et Balti riigid on suhteliselt vaesed riigid. Ühiskonnad, mis oleksid võinud vabadena areneda ja kasvada, kuid kellele Nõukogude Liit loopis kaikaid kodaratesse ja keda hoiti saavutamast seda, mis oleks normaalsetes evolutsiooni tingimustes olnud meile määratud.
Eestit ootab nüüd üks tema kõikide aegade suurematest väljakutsetest
Palju, mida me oleme teinud viimase 20 aasta jooksul on pannud aluse edasiminekuks. Need on infrastruktuurilised asjad, mis on möödapääsmatu alusmüür. Sine qua non. See on hea ja see on olnud eeltingimus edasiminekuks. Tee sillutamine.
Nüüd algab eksami raske osa. Kas me suudame jätkuvalt läänestuda sel määral, et meie kaupadel ja teenustel on minekut rahvusvahelistel turgudel? Odava tööjõu periood Eesti majanduses on möödas. Oleks patt täiesti head majanduskriisi raisata nii, et me ei tule selle teisest otsast arenemisvõimelisematena välja.
Eesti pink on lühike. Meil on liiga vähe spetsialiste, eksistentsiaalne väljakutse on rohkem eestlasi, parem elukvaliteet, et inimesed Eestisse jääksid ja tagasi tuleksid.
Eestluse eksistents ja õitseng ongi meie juhtkonna suur väljakutse, ma ei tea miks nad seda rohkem ei väljenda. Püsimajäämine. Soomlasi on neli-viis miljonit, nemad on laias laastus õigel järjel ega räägi kunagi kadumiseohust.
Kolm miljonit n.ö. “kvaliteetset eestlast” kunagi tulevikus. Näiteks kahesaja aasta pärast. Ja ongi kogu eesmärk minu arust välja öeldud.
Fakt, et Tallinnas asetati 24. veebruaril esimest korda pärgi Vabadussõjas langenute mälestuseks Vabadussamba jalamile on epohhilise tähtsusega. Olen näinud, kuidas vanemad inimesed on kogunenud selle ausamba juurde, silmad liigutusest märjad. Kujundlikult öeldes on isikutel, kes on jäänud paljust ilma ja pidanud just selle kõige suurema löögi enese peale võtma, kergem siit ilmast lahkuda, teades, et Eesti riik on olemas, ja ülisuure sümboolse tähtsusega märk on selle monumendi najal maha pandud.
Lugupeetud publik, minu jaoks on Eesti ja eestluse suured väljakutsed järgmised.
Väljakutsed Eestile
Esimene väljakutse on püsimajäämine ja õitseng ja sellise elukvaliteedi loomine, et Eesti oleks eestlastele endile atraktiivne. See on seotud elukvaliteedi ja sotsiaalse kapitali ning heade töökohtadega, inimeste tervise ja 21. sajandiks Euroopa tasemel läänelike tööoskuste omandamisega.
Teine väljakutse: Venemaa ehk Putini õukonna agressiivne häälestatus ja Venemaa pidev aktiivsus sellel rindejoonel, mille nimi on meile tuttav – see on mõjusfääride doktriin, Molotov Ribbentropi doktriin, Karaganovi doktriin.
Kuidas kujuneb NATO uus strateegia meie suhtes? Aprillis kogunevad NATO ministrid Tallinnas ja novembris peaks NATO’l olema uus strateegiline kontseptsioon. Kas sellist NATO-t me tahtsimegi? Varsti näeme.
Kuidas kujundavad Hillary Clinton, Madeleine Albright, Angela Merkel ja Anders Fogh Rasmussen meie julgeolekutulevikku? Kas selleks, et maailmas oleks vähem tuumarelvi ja selleks, et saavuta suhteliselt lühiajalisi eesmärke Afganistanis, tallatakse Ida Euroopa legitiimsed julgeolekuhuvid jalge alla? On nad meie vajadustest teadlikud?
Mina, mitte euroskeptik, vaid iseseisva Eesti pooldaja, ei näe Euroopat kuigi solidaarsena käitumas Balti riikide suhtes. Saksamaa ja Itaalia ja Prantsusmaa tahe luua midagi uut, püsivat ja teistsugust koos Venemaaga on minu jaoks kõhe, arvestades Venemaa praeguseid iseärasusi. Milliseks kujuneb see Vladivostokist Vancouverini ulatuv moodustis? Mis nimi sellel tuleb? Eurussia? Või Russoopa? Venelastel on ju omad plaanid. Nad näevad Saksa lõimumise plaane läbi ja Kremlil on oma nägemus sellest, kuidas resultaat välja nägema peab.
Kas me suudame – Eesti, Läti, Leedu, Poola ja teised, kaitsta end vajaduse korral järjekordsete elevantide pulmade ajal? Kas lahendus, mida maailma suured Vladimir Putini kaasa-rääkimisel ja sepitsemisel välja kujundavad, tuleb meile hea?
Aastal 1935 andis Suurbritannia Hitlerile loa tuua sõjalaevad uuesti Läänemerele. Aastaks 1939 avastati, et oli tehtud suur viga.
Kas NATO hoolitseb ka meie eest või kukub see nii välja, et kommunismi all kannatanud riigid peavad ise lahendusi leidma, regioonina? On selleks aega ja võimalust? Suur osa probleemist on, et Kesk ja Ida Euroopa mured ei kõla küllalt kuuldavalt.
Kardan Läänemerel sellise vaakumi teket, mida Venemaa lähiajal ise täidab ning viisil, mis baltlastele ja Poolale ei meeldi.
Lääs on oma relvad suurelt osalt atradeks tagunud, jäänud uskuma müüti Vene impeeriumi lagunemisest, ja kõigele sellele juhitakse liiga vähe tähelepanu. Me ei ole valmis halvimateks stsenaariumideks – ei Eesti, ei Rootsi, ei Lääs, aga ohutsoonis asume otseselt vaid meie – baltlased ja Poola. Ukraina on pooleldi kaduma minemas, Gruusia on jätkuvalt ohutsoonis koos meiega, selle erinevusega, et meie oleme NATO-s ja Euroopa Liidus.
Veel üks väljakutse, on ta suur või mitte? Eestis on pruunsärklus või midagi selle moodi viimastel aastatel kanda kinnitanud.
Möödunud aasta Kultuuris ja Elus ilmus intervjuu kahe mustsärklasest noormehega, kelledest üks ütles, et ta pole natsionaalsotsialist, küll aga 110 protsenti rahvuslane. Tema kolleeg aga ütleb enese kohta, et kui vaadata tänapäeva ühiskonda – tsiteerin – “on natsinimetus mulle pigem tunnustus”.
Situatsioonis, kus Venemaa ja mõned teised Balti riikide mustamisest huvitatud ringkonnad kasutavad kõiki juhuseid, et Eestit infosõjas kahjustada, valutab minu süda iga kord, kui primitiivsed inimesed ulatavad neile laskemoona.
Ka selle pärast on nii oluline, et Eesti eksperiment – eesti suure väljakutse lahendamine õnnestuks, et meil ei esineks Weimari vabariigi neid tingimusi, milledes Müncheni õllesaalide kummalised tegelased end hästi tundsid.
Armsad aktuselised, väliseestlaste tuge ja koostööd kodumaaga läheb jätkuvalt pikaks ajaks vaja. Asjalood ei ole meile sotsioloogiliselt head.
Esiteks iive. Statistikaameti prognooside kohaselt on 2050. aastal Eestis 1 250 110 elanikku. See on päris dramaatiline langus. Ühiskond vananeb. Kui täna on Eestis iga vähemalt 65-aastase kohta 4 tööealist inimest, siis aastaks 2030 kahaneb see 3 inimeseni ja 50 aasta perspektiivis maksab ühe inimese pensionit ainult 1,8 tööealist inimest.
Rahvaarv on järsult vähenemas lahkujate võrra, nii nagu Lätis.
Eesti elanike tervislik seisund on nigel, näitab hiljutine uuring. Näiteks lööme kõiki teisi mäekõrguselt HIV esinemissagedusega, suur on haigestumus tuberkuloosi ning meil sureb südamehaigustesse oluliselt rohkem inimesi kui Euroopas keskmiselt. Meie keskmine oodatav eluiga on Euroopa madalamaid, jäädes alla ainult Lätile ja Leedule. Eesti vastsündinuil aga jääb tervena elada vähem aastaid kui mis tahes teise EL-riigi elanikel. Me pääsesime nõukogude ikkest, aga ees seisab endiselt pikk teekond kuni jõuame heaollu.
Eestis pannakse nii palju rõhku multikultuursuse austamisele ja lõimumisele, et keegi ei tundu tegelevat meie hõimu huvidega.
Hiljuti surnud Kalev Katus pidas ettekande Esto 96 raames, milles käsitles Eesti ja eestluse taastearengut 21. sajandi geopoliitilises keskkonnas, ja rahvastikutrende mis Eestit Euroopast eemale kannavad. Mõlema probleemivaldkonna lahendus, lausus Katus, “sõltub sellest, kuivõrd, kui kiiresti ning kas üldse hakkavad riigikorralduses tooni andma riigimehed.” Millele Jüri Estam lisab kohe- “ja naised”!
Vilja Kiisler kirjutas hiljuti: vaevalt täiskasvanuikka jõudnud teine Eesti vabariik ei ole tänaseks mitte noor, terve ja tugev organism. See on organism, mida kriis on omalt poolt räsinud tunduvalt valusamalt kui tuumik-Euroopa riike.
Kui riik või siis õigemini valitud ametnikud ei soovi jõudu pingutada selleks, et eesti kultuur kui selline jääks püsima läbi aegade, peab organism ise selle mure oma hooleks võtma. Kadunud Aino Järvesoo – Eestisse naasnud pagulane, nüüd ta puhkab juba Eesti mullas – näitas teed. Mõtlen seda väga tõsiselt. Miinimum, mida Eesti vajab, on efektiivselt töötav mittetulundusühing või sihtasutus, mis hoiaks iivet ja teisi eestlaste sotsiaalseid valupunkte tähelepanukeskmes. Sellised on hõimu huvid.
Võibolla imestate, kui ütlen, et mina ei määratle end rahvuslasena. Aga sõna natsionalist pärineb sõnast natsionalism, ja mind ei huvita ei -ismid, dogmad ega ideoloogiad. Vaatan nn. rahvuslasi maailmas tänapäeval ja näen suurelt osalt paroodiaid. Näen palju primitiivsust.
Eesti ei vaja natsisümboleid ega neile sarnanevaid, ei vaja marurahvuslust. Ei vaja mõtlemist, mis tugineb ainult vastandumisele Venemaaga. Mitte, et Venemaa endast muret ei kujutaks, aga hõimu huvide teenimine nõuab teaduslikku lähenemist, nagu soomlased seda teha oskavad.
Identifitseeritakse probleemid, sõnastatakse kuidas ideaalne olukord välja näeks, kasutatakse statistikat, võrdlusindekseid, kasutatakse teaduslikke ja projektijuhtimise meetodeid, et liikuda probleemi lahendamise suunas, mitte ei räusata nagu jalgpallihuligaanid.
“Hõimu huvid” peab olema olemuselt põhimõtteliselt postiivne programm. On armastuse ja hoolivuse asi.
Eesti hõimu huvid vajavad tõsisemat tuuma. Midagi mis viib eestlust kui sellist teadustatult ja sihipäraselt sotsioloogiliselt edasi. On vaja midagi juurteni ulatuvat.
Eesti hõimu – eestluse – ainus tõsiseltvõetav pikaajaline eesmärk saab olla püsimajäämine. See peaks ju ometi olema ka meie riigi eesmärk.
Kallid aktuselised –
Rääkisin sotsiaalsest kapitali olulisusest kodumaale raskel ajal.
Mis on saanud meie ühistegelikust traditsioonist, kunagisest taluinimestele omasest pragmaatilisest lähenemisest, kus mõned ülesanded on mitmekesi kergemini lahendatavad, kui üksi? Meil on vaja uut pragmaatilise rahvusmeelsuse ajastut.
Mõtlen tagasi paguluse kuldsetele aegadele, kui näiteks Los Angelese eestlased veetsid arvestatavaid osi oma suvedest Eesti Maja katust parandamas ja kõrvalhooneid ehitamas.
1979. aastal, kui käisin Eestis esimest korda, öeldi mulle näkku – “ärge tulge siia meid õpetama”. Mitte, et ma oleksin üritanud midagi õpetada, pealegi ma arvasin, et oleme kõik eestlased. Mu talgulistest sõbrad Los Angeleses ei ehitanud üksnes Eesti Maja – nad suurendasid omavahelist sotsiaalset kapitali. Nad suurendasid ühisosa. “Commonweal’i”. Eesti noored kodumaal on talgud hiljuti tagasi ausse toonud, aga sidususe ja sotsiaalse kapitali loomiseks ei piisa üksnes projektidest, kus prügi veetakse metsast välja.
Millele Lakewoodi Eesti Maja ja suvekodud Kotkajärvel ja Ojamaal Rootsis ja paljudes teistes kohtades ikka rajanevad, millest Kultuuripäevad ja Klenki päevad jne. koosnevad, kui mitte sotsiaalsest kapitalist?
Juhin tähelepanu juutlusele. Juutlus kui eeskuju, juutlus kui “fitness strategy”, mis hoiab rahvuse keha ja vaimu nõtkes ja vastupidavas vormis.
Suhetest Ameerika Ühendriikidega
Venemaa praeguse rezhiimi soov on kas lüüa kiil Ameerika ja Euroopa vahele, või siis kujundada julgeolekukeskkonda ümber nii, et NATO oleks hambutu või tantsiks Kremli taktikepi järgi. Madam Clintoni ihaldatud suurem koostöö Washingtoni ja Moskva vahel ei tohi tulla Ida Euroopa huvide arvelt. Kas Läänemeri muutub tõesti venelaste mõjusfääriks?- Räägin Nord Stream’ist, prantsuse sõjalaevade müümisest, Euroopa äriringkondade äraostetavusest, energiasõltuvusest ja paljust muust.
Saksamaal töötab Fulbrighti stipendiumi saaja Clayton M. McCleskey, kes kirjutas hiljuti – Ameerikal on palju muud tegemist, kuid ignoreerida Kesk ja Ida Euroopat praegu oleks lühinägelik. Euroopa tulevik pole mitte tüdinenud vanas Läänes asuvas Euroopas, vaid dünaamilises idas paiknevas uues Euroopas – Euroopas mille kujundamises Ameerika jätkuvalt osalema peaks.
Ma pole sugugi kindel, kas Lääne Euroopa mobiliseerub kui Eesti vajab, et Lääne Euroopa mobiliseeruks. Rootsi on küll lubanud appi tulla, koguni militaarselt, kui meil seda kunagi vaja läheks, aitäh Rootsi!
Ainsad, kes tunduvad nägevat ja hoomavat, et Venemaa üritab Läänemere ja Musta mere ääres vaakumeid tekitada, mida ta ise meelsasti ka täita üritab ja ilmselt ka teha kavatseb, on riigid, kes on kommunismi ja Vene impeeriumi maitsta saanud. Eestil oleks vaja erisuhet näiteks Poolaga, kes omakorda püüab erisuhteid rajada Washingtoniga. Kesk ja Ida Euroopa on samas paadis ja peavad rohkem ühte hoidma, nii sealpool Atlandi ookeani kui siin diasporaas.
Enne ei kao Vene oht meile, kuni Venemaa on viidud tagasi demokraatia kursile ja pandud, kui see võimalik on, orienteeruma ümber imperialistlikult lainepikkuselt lainepikkusele mis toonitab läbisaamist naabritega. Õpetada venelastele win-win mõtlemist peaks olema Kesk ja Ida Euroopa, õigemini Lääne venemaapoliitika primaarne telg.
Kõigepealt tuleb Eestil rohkem omal kahel jalal seista, nagu soomlased, kelledelt on palju-palju õppida. Rahvusvahelistes suhetes ei esine sõprust, eksisteerivad huvid. Eestis ja Läänes on liiga palju jaanalinnulikkust. Kui meie ise ei usu, kui me ise ei armasta seda väikest kivipealset maanurka, kus kõneldakse meloodilist eesti keelt, kui me ise ei seisa selle eest, siis ei tee seda keegi.
Armastav pilk minevikku ja ka tänapäeva rindele
Varem rääkisin tuleviku väljakutsetest, ja meie lootustest. Iseseisvuspäev on sama palju armastav pilk minevikku.
Olen võtnud riiulilt erinevaid Eesti riigi sündi käsitlevaid teoseid ja neid uuesti sirvinud ja lugenud, nende hulgas üks lemmik New Yorgi ja Los Angelese Täienduskoolide ajast – kindralmajor August Traksmaa Lühike Vabadussõja Ajalugu. See on see raamat kus on fotosid õppursõdurite tüüpidest – võibolla mäletate poisikesi ja tudengeid, neist endist pikematena tunduvate püssidega, ja fotosid Vabadussõja aegsetest käsirelvadest ja suurtükkidest ja paljust muust.
Kindral Traksmaa kirjutas õnnelikumatel aegadel, enne kui NKVD erinõupidamine mõistis ta 15. juulil 1942 surma:
“Vabadussõjas ühines terve eesti rahvas, kõik kutsealad, seltskonnakihid ja poliitilised rühmitused, üheks ennastsalgavaks jõupingutuseks, et sõda õnnelikult lõpule viia. Võit, mis sõjategevust kroonis, on selle ohvrimeelse pingutuse vili. Ta annab tunnistust sellest, et ka väikerahvas võib oma töös ja võitluses suuri tulemusi saavutada, kui ta rakendab selleks kogu oma jõu”.
Teadvustame enesele siis täna veel kord imet, et pisikesel rahval, mis eksisteerib geostrateegiliselt nii probleemses asukohas, on oma riik, ja mõtleme neile, kes selle nimel ohverdasid kõik. Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest. Oma rahva eest.
Avaldagem mõtteis tänu kõikidele, kes on teeninud Eesti riiki ja eestluse aadet, alates sõdureist ja lõpetades inimestega, kes oma igapäevase tegevusega ei küsi mida Eesti neile anda saab, vaid vastupidi.
Jah, praegu on suhteliselt raske. Kuid osa inimestest oleks nagu unustanud, et üsna lähedases minevikus olid asjad veel halvemad.
Mõtleme praegu Eesti kaitseväes teenivatele meestele ja naistele, kes teevad seda ühes eurooplaste, ameeriklaste, ja teiste liitlastega. Isegi need kes kahtlevad, kas nn. sõda terroriga peetakse õigete meetoditega, võivad ikka olla Eesti kaitseväe naiste ja meeste üle uhked.
Nendele, kes on praegu rindel, ja teile, head aktuselised – head iseseisvuspäeva. Elagu Eesti!
Jüri Estam
