Kahe nädala taguses Eesti spordi ülevaates tõdesin, et koroonaviirus koos kaasuvate tüsistustega on kusagil kaugel müdisev kõuekõmin. Aeg lendab uskumatult kiiresti, nüüd on äike Eestimaalgi kohal ja me istume Itaalia katastroofi vältimiseks vastavalt kohusetundlikkuse ja ettevaatuse määrale koduses isolatsioonis. Suuresti oli juhus, võib-olla ka terviseameti möödalask Milano võrkpallimeeskonda Saaremaale eurosarja mängima lubades, aga tegelikult jõudis koroonaviirus Eestimaale just spordi kaudu ja Euroopa viirusekoldest Milanost. Keegi milanolastest oli haigusekandja, andis edasi saarlastele, nüüd on suur osa Eesti koroonahaigetest just Saaremaal.
Eesti ei saa olla palmisaar keset hädamerd, viirus jõudnuks meile nii või teisiti, ehk vaid aeglasemalt. Aga fakt on fakt – kõik spordivõistlused nagu muudki üritused on tühistatud, treeningud keelatud ja spordiklubid valitsuse otsusega suletud. Jalgrattaga sõita ja metsas joosta veel võib, aga ei tea, kauaks sedagi. Ilmekas ja harukordne fakt olukorra iseloomustamiseks on, et tele ja raadio spordiuudisedki on täispausi peal – lihtsalt pole, millest rääkida!
Veel kümmekond päeva tagasi saime rõõmustada ja kurvastada rallimeeste Ott Tänaku ning Martin Järveoja teise koha üle Mehhiko MM-rallil. Mis lõpetati päev plaanitust varem, et kogu rallikaravan saaks iga hetkega järjest suletumaks muutuvas maailmas koju põgeneda. Just nimelt põgeneda, sest niisuguses uskumatus, viimase suure sõjaga võrreldavas olukorras olid mitte üksnes maailmas laiali turistid, vaid ka paljud sportlased.
Tänak jõudis Saaremaale pere juurde, Sitsiilias olümpiaks valmistunud kanuuaerutaja Joosep Karlson kogu varustust maha jättes keerulist teed pidi Pärnusse, kus ise end kaheks nädalaks karantiini sulges. Kevadises Portugalis treeninud tipp- ja harrastuskergejõustiklastele saadeti Eestist koguni erilennuk järele. Trobikond profirattureid kasutas viimaseid toimivaid lennureise, et kodumaale jõuda. Kuna Poola Euroopast põgenevaid baltlasi, soomlasi ja teisi oma riiki Saksa poolelt sisse ei lasknud (mine tea, kus peatuvad ja viirust jagavad?), siis tegi Tallink põgenike äratoomiseks Saksamaale erireisi ja tõi suure laevaga ära ka hulga sportlasi.
Kui veel rallist, siis edasise MMi osas valitseb teadmatus. Aprillis toimuma pidav Argentina ralli on ära jäetud, järgmisedki etapid stand-by peal. Sisuliselt on kogu maailma spordielu seisatud ja kui eestlastest rääkida, siis tundub, et ainsatena on veel tööd Jaapani F3 sarjas kihutaval Jüri Vipsil ning Tuneesia kõrgliigas võrkpalli mängival Andrus Raadikul.
24. juulist 9. augustini Tokyos toimuma pidanud suveolümpiast arvasid siiamaani nii ROK kui jaapanlastest korraldajad, et see toimub nui neljaks määratud ajal, aga nüüd tuli uudis, et olümpia lükatakse edasi 2021. aasta suvesse (sealjuures ikka nimega „2020 olümpiamängud Tokyos“). Selge see, et otsus, mida kogu maailma spordirahvas ootas, oli ainuõige. Tänavu vägisi mängude korraldamine tähendanuks, et kõikjal kodudes isolatsioonis või karantiinis sportlased poleks saanud korralikult maailma suurimaks spordivõistluseks treenida, mängudele kvalifitseerumine oli juba ammu seoses koroonaga reeglitest väljunud.
Ja kujutagem ette, et mängud ikka peetaks, sest viirus on oletatavasti kogu maailmas põhimõtteliselt seisma saadud – ja siis tullakse igalt poolt kokku nii tribüünidele kui areenidele! Piisab ühest nakkusekandjast selles rahvamassis, et olümpiast saaks piduriteta bioloogiline pomm kogu inimkonnale! Edasi lükkamine oli väga mõistlik samm.
Eesti Olümpiakomitee oli seni seisukohal, et kuni olümpia ametlikku ärajätmise või edasilükkamise otsust ei tulnud, anti valmistumisel endast parim. Maratoonar Roman Fosti treenis Keenias, ujuja Kregor Zirk Türgis, veel mitmed tipud olid kusagil koroona eest maapaos. Eestis tehti erand kahele spordirajatisele – Audentese kompleksile Tallinnas ja Kalevi sõudebaasile Pärnus, kus viirusevabaks kontrollitud keskkonnas 115 erinimekirjas olümpiaatleeti ettevalmistust jätkata tohtisid. Saame nüüd näha, kas erand kehtib ka Eestis karmistatud isolatsiooni tingimustes ja olümpia edasilükkumise järel.
On ka neid, kes olümpia edasilükkamisest otsest kasu lõikavad. Nii ütles maailma mullune odaviskeliider, MM-il hõbedat võites end raskelt vigastanud Magnus Kirt, et lisaaeg olümpia eel annab talle võimaluse end terveks ravida ja oma mullune võimekus taastada.
Väga raskes seisus on Eesti (ja teistegi riikide) pallimänguklubid. Riigi meistrivõistlused jäid nii võrk- kui korvpallis lõpetamata, medalid jagamata ja play-off mängude kopsakas piletitulu teenimata. Aga personal, sealhulgas profimängijad (leegionärid tuli välkkiirelt koju saata, Pärnu brasiillased olidki juba lõksu jäämas) ootavad õigustatult palku, klubidel on püsikulud ja riigimaksud. Kui riik ja omavalitsused õlga alla ei pane, ennustatakse paljude Eesti spordiklubide pankrotti. Nii või naa on rasked ajad ees.
Kõige selle juures tundub praegu kõrvaltegevusena Eesti Olümpiakomiteele ehk sisuliselt tervele Eesti spordile neljaks järgmiseks aastaks uue pealiku valimine. Kui eelmine kord oli EOK presidendiks tahtjaid nagu ühel käel sõrmi, siis nüüd vaid kolm. Neist üks, Tartu ettevõtja ja treener Jaanus Kriisk loobus oma võimalusi realistilikult hinnates juba enne presidendiralli ametlikku starti. Jäi järele kaks. Kahekordne purjetamise olümpiamedalist ja senine asepresident Tõnu Tõniste kogus esitajaid ehk eelhääli praegusest EOK juhist Urmas Sõõrumaast oluliselt vähem (vastavalt 20 ja 73) ning seega võib arvata, et suurettevõtja (turvafirma USS omanik, Rotermanni kvartali arendaja, hiljuti ostis Patarei vanglakompleksi) Sõõrumaa saab spordirahvalt volitused spordijuhina jätkata.
Enn Hallik
