Andres Raudsepp
Ants Tammemägi
Praegune ajajärk on olnud vaevav meie armsale maakerale. Ja hetkel – samuti globaalses ulatuses – eriti tema elanikele. Mõlemad, nii planeet kui elanikkond, vajavad abi ja hoolsust. Ja omavahel head ning rahulikku läbisaamist.
Mees, kes on tegutsenud peamiselt maakera raames – aga ka inimkonnaga –, on eestlaste avaramas ühiskonnas meie oma Ants. Või nagu teda tuntakse üldisemalt – dr. Hans Tammemägi, varem keskkonnateadlane ja nüüd elukutseline kirjanik sellel alal, kes on valinud elukohaks loodusliku saare Kanada läänerannikul.
Sündinud Rootsis pärast vanemate põgenemist, kasvas Ants üles hoolsa eesti poisina Kanadas ühes aktiivses Lõuna-Ontario eesti kogukonnas. Torontos saavutas ta bakalauruse ja magistrikraadi, tehes kaaseestlastega sporti, kusjuures ta oli ka ühe suurema eesti üliõpilaskorporatsiooni esimees. Olles aga võtnud ette sõidu Austraaliasse, tunnistab ta nüüd, et tema elus toimus siis suur pööre. Eesti ühiskond jäi äkki seljataha.
Autraaalias, Canberras, saavutas Ants doktorikraadi geofüüsikas. Pärast kolme aastat Austraalias, asus ta kaheks aastaks tööle Inglismaal. Ants peab seda ajavahemikku kõige aktiivsemaks ja produktiivsemaks oma elus.
Töö oli peamiselt maa-alade uurimine, kusjuures ta näiteks mõõtis radioaktiivsust Inglismaa lõuna-lääne kivikihtides.
Järgnes töö Atomic Energy of Canada juures, nii Chalk River’is, Ontarios, kus asub peakorter kui Whiteshell’i laboratooriumites Pinawas, Manitobas.
Ants töötas 30 aastat nõustajana (konsultandina) aladel nagu jäätmete kontroll ja keskkonnateadus. Oma endises kodulinnas St. Catharines’is, mis asub USA piiri läheduses, lõi ta oma oma konsultatsioonifirma, Oakhill Environmental.
Ta peab aga oma elu kõige haruldasemaks elamuseks keskkondliku kontrolli Kanada parlamendi hoonete juures.
Ta pidi inspekteerima igat nurka, torni, tunnelit jne.
Aga see, mida Ants on saavutanud viimase 20 aasta jooksul paneb pea veel veidi rohkem pööritama. Ilmselt on tema haridus ja 30-aasta pikkune töö suunanud teda tegevusele, mis seob maailma paikasid keskkonna ravimisega.
See tähendab, et nüüd ei pea Ants ennnast enam professoriks ja teaduslikuks uurijaks, vaid ta kutsub end lihtsalt kirjanikuks ja fotograafiks. Samas aga on tema tegevuse alus ikka see, mida ta varasema elukutse juures saavutas.
Nüüd aga jagab ta lahkelt seda ulatuslikumas atmosfääris, tehes seda ka enda kirjastatud raamatutes, kus ta on avaldanud muljeid nii Eestist kui Namibiast (2012). Varem andis ta välja raamatu looduse teemal – Eagles on an Island (2010). Tema raamatuid rikastavad haruldased fotod, mis ta on võtnud ka oma ümbrusest; ta on valinud elukohaks ühe Kanada läänemere saarekese nimega Pender Island, Briti Kolumbia mandri ja Vancouveri suursaare vahel. Samas ei tohi unustada, et Ants on olnud maailmarändur igal kontinendil.
Asukohad, mida tema on külastanud või kus tema on teadlasena tegutsenud, moodustavad pika nimekirja, milles leidub 50 erinevat riiki või maailma nurka. Haruldaste paikade juurde kuuluvad Polüneesia ning Galapagose saared ja riigid nagu India, Uus-Meremaa, Tai, Peruu ja Ecuador.
Ei tohi mainimata jätta USA-d, kus ta töötas poolteist aastat 1981-1982. a. väiksemas uurimisettevõttes, RE/SPEC Ltd. asukohaga Rapid City, South Dakota, kus ta tegi uuringuid radioaktiivsete jäätmete käitlemise kohta.
Antsu praegust tegevust võiks jagada viide ossa: raamatute autorsus, artiklite avaldamine, nõustamine, loengute pidamine ja tuuleveskitega võitlemine. (Tuuleveskitega võitlemine? Sellest hiljem.)
Igaüks neist väärib oma võrgulehte, mis iseenesest pakuvad ühiselt huvitava lugemise. Käsitleme neid siin ükshaaval.
Kokku on Ants kirjutanud kümme raamatut. Ülemaaliseks ,,bestselleriks” Kanadas tituleeriti ,,Winning Proposals: How to write them and get results”. Raamatut müüdi 27,000 eksemplari. ,,The Waste Crisis” oli samuti populaarne ja tõi autorile kena auhinna. Populaarne oli samuti ,,Exploring Niagara”, mille ta kirjutas koos oma abikaasa Allysoniga. Ants toob esile veel ,,Air: Our Planet’s Ailing Atmosphere”, mida ta peab eriti oluliseks.
Artikleid on ta kirjutanud mitusada, mitmeid neist on viimase 15 aasta jooksul auhinnanud organisatsioonid nagu nagu Travel Media Association ja London Travel Writing. Möödunud aastal sai ta auhinnad parima turismiartikli ja parima keskkonnaloo eest. Esimene käsitles Ottawat ja teine vanu hiigelpuid läänerannikul. Ta hetkel tegutseb följetonistina lääneranniku ajakirjale nimega ,,Pearl”. Ta on kirjutanud ka Singapore’i lennuliinile ja varem oli tal igakuine keskkonnateemaline lugu Vancouver Sun’i juures.
Aegajalt kirjutab Ants rohkem kui tosinale ajakirjale (Canadian Living, Canadian Geographic, Canada’s History Magazine, Zoomer, jne.) ja ajalehtedele nagu Globe and Mail, Vancouver Sun and Province, Buffalo News, Montreal Gazette, Toronto Star ja National Post.
Ta nõustab nii regionaalseid kui kohalikke nõukogusid, arendades turistide külaskäike ja üle vaadates ettevõtete plaane. keskkonnateadurima on tal suured kogemused jäätmetekontrolli ja õhusaastega seoses. Peale eelpool mainitud Kanada parlamendi hoonete on ta ka kontrollinud rahvusraamatukogu ning -arhiivi, riiklikku kohtuhoonet ja muid olulisi rajatisi. Varasemalt oli ta aseprofessor Brocki (St. Catharines) ja Victoria (B.C.) ülikoolide juures, kusjuures fookus oli keskkonnal, jäätmete kontrollil ja maakera rahvaarvu mõjul.
Treenitud kõnelejana ja laialdaste teadmistega ülikooli õppejõuna on loengute pidamine olnud osa tema tööst. Tema ettekannete nimekirja kuuluvad atmosfäärisaaste, keskkonna saastamise kriis, põhjalääne kotkad ning inimsoo ja planeedi tulevik. Ta on korraldanud ka õpitube teemadel, nagu kuidas end veenvalt väljendada nii sõnas kui kirjalikult.
Mõtlemapanev on loomulikult tuuleveskitega võitlemine. Mida dr Tammemägi selle all küll mõtleb?
Siin tulevad esile probleemid, mida nii kergesti lahendada ei saa. Ta kujutab ennast veidi kui Cervantes’i Don Quijote La Manchast, kes asub tuuleveskite kallale aga nendest jagu ei saa. Üks neist on maailma rahvaarv, mis aina kasvab ja kasvab. Tal on ettekandeid selle kohta ja ta peab blogi (http://runaway-human-population.blogspot.ca/).
Selle teema juures toob ta fookusesse hetkel väga ajakohase olukorra, kus nn vabrik-suurtalud on loomi tulvil täis. Need omalt poolt soodustavad viiruste levimist, mis ähvardavad ja ohustavad maailma kodanikke.
Teine ala on käegakatsutav, kui proovid käsivarrega loodusnähteid hõlmata. Seda on teinud nii Ants kui mina, kui ma kord USA lääneranniku hiigelpuude metsapargis pojaga seiklemas käisin. Tegemist on kuni 800-aasta vanuste puudega, olgu see seeder või okaspuu, (Douglas fir), mis ühendavad inimest looduse ja maakera ajalooga; püüad neid haarata aga ei saa, kuna puude tüved on hiigelsuured ja laiad.
Need puud on pidevas hädaohus, kuna – nende hea kvaliteedi tõttu – tahetakse neid pidevalt maha lõigata. Nendesse on ka Ants armunud ja katsub neid päästa. Just hiljuti lugesin “An old-Growth Battlefield”, mis ilmus British Columbia Magazine’is (2016), saavutades samuti erilise auhinna. Olin olin ise lugejana tõsises mõttes liigutatud. Antsul kui kirjanikul on olemas nii emotsionaalsus kui ka ilumõiste.
Hiljuti aga tunnistas ta minule veel midagi oma südamepõhjast: ,,Mul on kolmas kirg: Kanada põlisrahvaste kultuur.”
Seda kirge iseloomustab tema tegevus, nii sõnas kui pildis, Ida-Kanadas ilmuva võrgulehe juures.
,,Canada’s First People” on kergesti kättesaadav roadstories.ca kaudu. Ei julge öelda, kas see teema kuuluks samuti tuuleveskite kallutamiste hulka aga see peegeldab Antsu iseloomu kui inimkonna armastaja, mille konkreetne iseloomustus paikneb ka tema maa-alal. Sinna on Ants püstitanud nn, Inuit Inukshuk’i, mis on suurtest lahtistest kividest inimkuju sarnane moodustis (fotol). Sellel kujul on tähendus, mis võib olla nii ehitajapoolne kui pärimuslik. Iseenesest on see osa Kanada põlisrahvaste kultuurist.
Ants Tammemägi püstitatud Inuit Inukshuk.
Lääne-Kanada ajakirjas ,,Pearl” ilmus möödunud aasta teisel poolel Antsu poolt kirja pandud artikkel juulikuus toimunud Eesti üldlaulupeo kohta. Lahkes ja sõbralikus toonis avaldab ta imetlust eestlaste suure saavutuse üle.
Artikkel iseloomustab meie Antsu hoolivust ka oma rahva vastu. Ta on aga muljeid Eestist avaldanud juba kaheksa aastat tagasi varasema külaskäigu alusel. Raamat, millele vihjasime eelpool käesolevas artiklis (ilmus aastal 2012) ja mida on veel võimalik tellida, kannab nime “Impressions of Estonia” ja kajastab koos tema enda uhkete piltitega muljeid oma vanemate kodumaast. Nii et Ants ei ole mitte ainult maakera sõber vaid ka südamega oma põlise kodumaa ja rahva juures.
