Erinevalt Jõulupeo sisulise osa kaootilisusest, mil kogu programm sõltus Jõuluvana sõidugraafikust oli iseseisvuspäeva tähistamiseks mõeldud üritus 20. veebruaril detailideni paigas.
Veelgi enam, seda jagati tulijatele ka trükitud kujul, jätmata kahtlusevarjugi, et selle õhtu korraldamisega oldi vaeva nähtud.
Kirjas oli, et algab Ameerika hümniga ja hümniga see ka algas.
Akordid löödi klaverisse ning kes peast, kes “laululehelt”… “Oh Say! can you see….” kostus küllap tänaval möödujalegi kõrvu. Vaevalt jõudis hajuda viimanegi silp “vaprate kojast” (…home of the brave) kui laulujärjega järgmisesse kotta koliti: “Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga…”“Eesti Lipp” leiti kavalehelt ja ühiselt kanti ka see päevakorra punkt võiduka lõpuni: “…Eesti, Eesti, ela sa!”. Algus oli tehtud ning aktus võis alata.
Avasõnaks pani esimees prillid ette, kuid mitte enne kui oli tsiteerinud esimese salmi Lydia Koidula luuletusest “ Eesti muld ja eesti süda”.
… Hääd ma olen näind ja paha, mõnda jõudsin kaotada, mõnda elus jätta maha –
Sind ei iial unusta!…
… küllap leidsid need luuleread tee nii mõnegi sü-dame- ning mälestuste salasoppi, sest kuulati vaikides…
… minu pisaraid sa näinud,
minu muret kuulnud sa,-
Eestimaa, mu tööd, mu laulu,
sul neid tulin rääkima…
“…. ja selleks oleme me tänagi siin kõik koos” jätkas esimees, “et rääkida Eestimaale oma töödest ja tege-mistest…”
Jutujärjega jõuti õpetaja Kangro poolt selle ürituse tarbeks valitud kirjakohani:
“Armas Jumal…”, kirjutas õpetaja Kangro, “… aita meil mõista loetu mõtet, et mida lähemale tuleme me sinu eesmärgile – sind otsida ja leida. Seda lähemale tuleme me ka oma eesmärgile, mis on meie rahva aegade ja radade, seega iseseisvuse ja heaolu säilitamine ja arendamine. Aita sina, et “sinine ja must ja valge” võiks ikka lehvida meie aegade ja radade tuultes! Aamen!”
... Oh, ei jõua iial öelda
ma, kuis täidad südame!
Sinu põue tahan heita
kord ka viimse unele.
Ema kombel kinni kata
lapse tuks’vat rinda sa:
Eesti muld ja Eesti süda –
kes neid jõuaks lahuta!…
Ja samas ei tohi me vanemad ja targemad ja kogenumad kõrvale lükata põlvkonda, kes hüüab täiest rinnast luuletaja Hando Runneli sõnadega:
... Ei taha mina tagasi noid kauneid kuldseid aegu,
ma tahan olla ise just siin samas ja just praegu,
just praegu siin, just õnnelik just mina tahan olla,
just mina siin, just praegu siin, jah armastada, olla!…
…. ja esinemisjärje võtsid üle Bostoni eesti kooli mudilased. “Mu koduke on tilluke…. “ kõlas silmnähtavalt erutatud pisipere suust ja saali vaadates leidis pingiridadestki erutusest haaratud vanemate ning külaliste avali laulusuid, mis kõik sõnu vormides etteaste edukusele kaasa aitasid…
… käimas oli Bostoni eestlaste kodumaale pühendatud perepidu, kus lipsusõlme lõdvaks võis lasta ja kaht kätt kokku lüües hõisata tohtis.
Lapsed lõid Kaera Jaani saatel kepsu ning kui üks kooliõdedest lõpetuseks veel klaverisoolo esitas, kuuldus aplausitormi sisse koolivenna tunnustav ütelus: “That was the best!”
Tervitusi toodi pigem lähedalt kui kaugelt: Eesti aukonsul Portsmouth New Hampshire’s Irja Cilluffo, Bostoni lätlaste nimel Daina Juhansoo ja leedulasi esindas Bosti rahva vana tuttav Gintaras Cepas. Ülemaailmse Eesti Keskõukogu poolt võttis sõna president Jaak Juhansoo ning ette loeti ka Connecticuti koguduse tervitus õpetaja Uudo Tari sulest.
Oli aeg välja kuulutada õhtu peakõneleja – Eesti Vabariigi peakonsul Ameerika Ühendriikides – Jaanus Kirikmäe. Teemaks Eesti Vabariigi “sünnitunnistus” – Tartu rahu, oli ettekande läbivaks liiniks ja pakkus huvitavat nii oma faktide rohkuse kui kulisside taguste nüansside kirjeldustes.
Siis toodi pillid lagedale ja rahvatantsijad lõid oma seelikuvoldid sirgu. Klaverikontsert vaheldus trompetisoolodega, mille sekka “Sõõrutajad” imekauneid tantsumustreid põimisid. Mõnevõrra üllatusena astus samba tagant pillimeeste sekka esimeeski, et trompetil alustatud “Mu meelen kuldne kodukotus” vahelduseks sõnadesse vormida.
Kõlas veel “Hoia Jumal Eestit”, silmanurgast pühiti pisar, aseesinaine tänas kõiki tulemast ja aitamast. Kirjas seisis, et lõpetatakse Eesti hümniga ja hümniga see ka lõppes. … ametlik osa, ma mõtlen, kui seda üldse ametlikuks pidada võis.
Siis söödi saia, söödi liha, põlnd seal jonni ega viha… Tänusõnu jätkus tegijatele nii vasemalt kui paremalt: “Üks ilusam aastapäev, mis on kunagi siin Bostonis toimunud!…” kõlas saali-nurkadest otsekui mantra….
Ise tegime oma olemisega selle ilusaks, ei keegi muu! Aitähh!
Villu Tari