Ükskõik kui jubedaid uudiseid tuleb maailma koroonarindelt, siis enamik eestlasi ei taha sellest enam midagi kuulda. Televiisor keeratakse kinni, raadio sunnitakse vakatama ja isegi sotsiaalmeedias otsitakse gruppe, kust lugeda põnevat aiapidamise või heade raamatute kohta. Inimesed on elavast suhtluskeelust ja paikseks sundimisest tüdinud.
Huvitaval kombel seondub praegu, esimeste koroonapiirangute leevendamise aeg, ühe vana pühaga – jüripäevaga, 23. aprillil.
See on päev, mil meie esivanemad on vähemalt pool sajandit vahetanud elukohta või töökohta. See on olnud ka omamoodi majandusaasta alguseks.
Sellest päevast algas uus põlluharimisperiood ja põlluharijad on meie kõikide esivanemad mitmed põlved tagasi ikka olnud. Sel päeval kinnitati varem sõlmitud töölepingud ja uued töölised toodi talusse. Tööandjal oli õigus ära võtta koolist ka need lapsed, kes olid kaubeldud järgmiseks suveks karja.
Algas kolme söömavahega periood, rikkaliku toidu ja palga aeg. Samuti vahetati sel päeval talusid ja talumaju, need said rendile need, kel oli parem kauplemisoskus või usaldusväärsus mõisarahva silmis. Tõsi, kolimiseks ei valitud esmaspäeva ja reedet, neid päevi peeti uue elu alustamiseks halvaks. Sel aastal langeb jüripäev õnneks neljapäevale.
Jüripäevaga seondub lugematu arv rahvatraditsioone ja -tegemisi.
Kuidas karjaõnne loitsida, looma tapmine sel päeval oli keelatud, sipelgate söötmine karielajatele tõi aga hea karjaõnne, kollase liblika andmine neile rasvarikka kollase piima. Pihlakase kepiga ümber karja käimine aitas kogu suve karja koos hoida. Mesilasi toideti õllevirrega, siis saadi suvel palju peresid. Sellel päeval puudelõhkujat tabab häda, pikne võib teda suvel tabada. Maha istumine enne jüripäeva oli keelatud, siis tulid maalised külge ja keha läks kärna.
Kui sel päeval pahandada saad, siis saad seda terve aasta. Toas tule ülesvõtmine oli keelatud… Ja imelikul kombel on vaid mõned lood õues jüritule tegemisest – rannas ja põllu peal.
Jüritule tegemine on praegu suur mood ja just see viide, et tuld tehakse põllu peal või merarannas, paneb mõtlema, kui vana on siiski jüritulede traditsioon? On see aeg ju Eestis väga tuleohtlik, ainult pisikesest sädemest, aga ka hooletusse jäetud lõkkest võib alguse saada suur kulutuli, mis levib hektarite viisi, mis võib maha põletada metsi ja majasid.
Teine selline aeg on augustikuus lauritsapäevast alates kuni sügisvihmadeni, hooletu tuletegemine võis maha põletada rehed ja koguni rukkipõllud valminud viljaga. Sel ajal tuld õues lihtsalt ei tehtud. Seepärast on veidi kummaline ka augusti viimasel nädalavahetusel toimuv muinastulede öö.
Proovisin leida kirjandusest, kust on pärit meie jürituled?
Kõige võimsamatest pajatavad taarausuliste tegemistest rääkivad artiklid. Uritulest süüdatud tõrvikutuli viidi laiali üle maa. Ääretult ilus komme, aga ma usun, et tolleaegsed inimesed oskasid ka paremini lahtist tuld käidelda.
Aga on midagi, millest ma siiani aru ei saa. Kuidas sügaval nõukogudeajal hakati äkki jüripäeval tõrvikujookse korraldama. Küllap võis selle vabadusvõitluse maiguga ettevõtmise ajendada venelaste tollane saksaviha. Võibolla oli selle sütitajaks Eduard Bornhöhe raamat “Tasuja” ja just saksa mõisnike vastane võitlus Jüriööl, meie muistsel vabadusvõitlusel. Vabadusvõitlusel, mida ajaloolased nüüd aina kahtluse alla seavad.
Aga kummaline on siiski tollaste parteijuhtide lühinägelikkus. Küllap nii mõnigi noor kujutas neil jürijooksudel, kuidas ta sellega venelaste vastu võitleb.
Minu enda lapsepõlves, 1970ndatel, olid need jürijooksud ülipopulaarsed. Enamasti toimusid need 23. aprillil rahva lemmikpaikades.
Minu lapsepõlvelinnas Kilingi-Nõmmel joosti tõrvikutega ümber linnaplatsi. Kohal olid kõikide asutuste esindused, teatevõistluses osalesid ka kohaliku kooli kõik klassid. Isegi, kui ei sattunud jooksuvõistkonda, siis Jüriöö algusmarsil said kõik osaleda. Selleks tuli endale teha tõrvik. Kilukarp sai naelaga taotud puust varre otsa ja sinna tuli tõrvaga immutatud narts sisse panna. Õnnetuseks kippusid süüdatud tõrvikutest need immutatud põlevad nartsud jooksu ajal välja kukkuma. Õnneks polnud tol ajal aga veel nafta baasil valmistatud riideid.
Võistlused olid ägedad ja võisteldi elu eest. See oli hetk, kui sai unustatud igasugused piirangud ja totalitaarse süsteemi ahistuse. Inimeste silmis oli vabadus ja küllap see vabaduseiha seal aina kasvas, ehk olimegi sellepärast 15 aasta pärast nii osavad ja kindlameelsed võimu võtma.
Hiljem nägin ma samasugust pilku Tartu ülikooli tudengite silmis, kui ühises rivis läbi linna marssisime. Ja kuigi see komme on otseselt tulnud saksarahvalt korporatsioonide kaudu, on see Tartus vabaduse ja ühtsuse marss. Nii ei saa ma aru, miks räägitakse näiteks EKRE Sinise äratuse vabariigi aastapäeva tõrvikurongkäigust kui natsimarsist.
Tõrvikuga käsi on eestlaste jaoks alati sümboliseerinud vabadust, küllap on see märk sarnane kõikjal maailmas.
Aga loo lõpuks tahaksin rääkida ka natuke praegusest distantsõppest või koduõppest, mis nüüd Eestimaa lapsed arvutilaudade külge on aheldanud. Natuke naljakas on seda tralli vaadata ja lapsevanemana natuke kurb ka. Õpetajatele on olukord uudne ja nii proovitakse õpilastele aina pöörasemaid ülesandeid välja mõelda.
Jüripäeval on midagi sellist juba meie maal toimunud. Palupera kandis.
Rõngust on üles kirjutatud järgnev lugu:
“Palupera pool olnud moeks uusi karjalapsi naabertallu saata “vasikasaba kakamise puud” tooma.
See oli lihtsalt nalja mõttes. Jüripäeval, kui uus karjus harilikult kohale astus, tehti see talle just esimeseks ülesandeks. Naabertalust anti sarnasele naiivsele karjusele mõni puunuiake ehk vahest koguni hiiglasuur roovik, mida see siis suure vaevaga oma peremehe tallu vedas. Pärast sai nalja ja naeru palju.
Oli ka sarnaseid karjuseid, kes selle mõttetusest aru said ja keeldusid “vasikasaba kakamise puud toomast.”
Nalja, naeru ja tervist teile!
Kristel Vilbaste
[email protected]
