Eesti on nüüdseks juba viis nädalat elanud valitsuse kehtestatud eriolukorra tingimustes. Väsinud on kõik alates viimaste aastakümnete vastutusrikkaimat tööd tegevatest riigijuhtidest kuni koroonaviiruse vangis rahvani. Tahaks juba tegutseda, aga millal lõpuks saab, on selgusetu.
Määramatus rusub ka spordirahvast – nii otsustajaid, profisportlasi kui oma lõbuks ja terviseks sportijaid. Kui spordijuhtidest alustada, siis neil läks selles osas veidi kergemaks, et Tokyo olümpia lükkus järgmisse aastasse.
Riigi toetusraha olümpiale pürgijatele säilib, sportlased ja treenerid saavad ettevalmistust nüüd rahulikult sättida ja mõni, näiteks Eesti suurim olümpialootus odaviskaja Magnus Kirt, isegi rõõmustab, et saab aega vigastust välja ravida ning tippvormi taastada.
Küll aga on spordijuhtidel üliraske seis selles mõttes, et kui kogu maailma ning muidugi ka Eesti sport on juba mitmendat kuud sundpausil, siis ühel hetkel piirangud ja keelud leevenevad ning kaovad, ja vaja on kõik võistlused kas tagantjärgi ära pidada, veel edasi lükata või sootuks ära jätta.
Üks suur segadus niigi pungil spordikalendris tuleb.
Paus tähendab spordiürituste keelu kõrval aga ka seda, et kuna kõik spordirajatised on suletud, ei saa sportlased ju ka treenida, ja kui võistluskarussell lahti läheb, pole tase enam endine.
Eestis, muide, oli seis kuni Tokyo olümpia edasilükkamise infoni selline, et valitsuse eriotsusega lubati sajakonnal olümpiaperspektiiviga sportlasel, sealhulgas näiteks tennisetähtedel Anett Kontaveidil ja Kaia Kanepil jätkata harjutamist Tallinnas Audentese spordikompleksis või Pärnus Kalevi sõudebaasis.
Mis tähendas suurte spordirajatiste käigus hoidmist sisuliselt üksikute sportlaste jaoks, ja just nende ridade kirjutamise aegu tuligi otsus Audentese kompleks kõigile sulgeda. Kevad on käes, kergejõustiklased ja teised saavad jätkata metsaradadel, teised otsigu ise lahendusi, suure spordibaasi käigus hoidmine on kriisiajal liiga kulukas.
Jõudsimegi metsaradadeni. Koolid ei tööta, paljud Eesti firmad on kas kodukontorites, puhkusel või koondamisvalmis, igatahes on rahval, kel tänavale, seda enam kaubanduskeskustesse minna tungivalt ei soovitata, vaba aega rohkem.
Värske õhk olevat hea, seepärast on Eestis tung metsa- ja matkaradadele lausa enneolematu. Jooksuradade juures olevates autoparklates annab sageli kohta otsida.
Ja tekkinud on uus probleem – metsas, kus peaks ju olema nii ruumi kui õhku, on raske hoida 2 + 2 reeglit ehk olla koos mitte rohkem kui kahekesi ja pidada ka siis omavahel vähemalt kahemeetrist distantsi.
Veel üks uus ilming. Võistlusi, üldse üritusi korraldada ei tohi, aga aseainet otsivad inimesed on ju leidlikud.
Nii on päris hästi käima läinud virtuaalsport. Mis tähendab, et igasuguseid jookse, orienteerumisi ja muud saab teha nutikellade ja telefonide abil.
Kui koos rahvajookse teha ei saa, siis laed oma telefoni vastava programmi, lähed metsa, paned programmi GPSi kaudu jooksma, ja hiljem edastad võistluse korraldajale tõestuse, millal, kus ja millise resultaadiga distantsi läbisid.
Su tulemus läheb protokolli ja nüüd jääb üle vaid ise endale diplom välja printida ning oodata, kuni osavõtjamedal või vimpel postkasti potsatab. Pole küll see feeling, mis koos tuhandete kaasnautlejatega vahetult sportides, aga ikka tunduvalt parem, kui mitte midagi. Lisaks valikuvõimalus – jooksen, kus tahan ja millal tahan. Aususe proov on see muidugi ka, aga keda ikka peale iseenda petaksid.
Ootamatult maailma tabanud ja põlvili surunud COVID-19 näitab Eestis (ka tänu vastumeetmetele) taandumise märke, aga mõistagi ei ela me vähemalt lähiajal enam sellises maailmas, nagu olime veel mõni kuu tagasi.
Teelahkmel on nii majandus kui sellest suuresti sõltuv sport. Eestis pole praegu ühtki tarka, kes julgeks midagi ennustada spordiklubide, eriti pallimänge viljelevate kohta.
Pole sponsoreid, pole ka taset, pole taset, pole publikut, pole publikut ja taset, kaob meedia huvi, pole spordimeediat, pole meedias reklaami, ja on ka neljas võim suures hädas. Eestis juba ongi, ajalehed küsivad riigilt abi. Muuseas, kuna sport on pausil, puudusid telekanalites terve kuu spordiuudiste blokid, ja seda pole varem kunagi juhtunud!
Aga mida teevad sportlased praegusel segasel ajal? Nagu maailmaspordis on meilgi ketside seinale riputajaid ehk loobujaid.
Nagu mujal on ka meil paljudel proffidel töökoht kas kadunud või ohus. Näiteks võrkpallikoondise ühel esipommitajal Oliver Vennol, kelle klubi Istanbuli Galatasaray ilmselt enam välisjõudu ei palka.
Mis saab autorallist? Maailmameister Ott Tänak istub oma Raplamaa talus ja ootab. Koos Eesti Autospordi Liidu ja mentori Marko Märtiniga küsiti Eesti riigilt pool miljonit eurot, et loodetavasti enne juulis peetavat Soome MM-rallit meelitada maailma tipptiimid Eestisse võistlema.
Üks noor mees, teist põlve korvpallur Kerr Kriisa sõlmis lepingu USA korvpalliliigas NCAA mängiva Arizona Wildcatsiga, aga hea meel on ka ühe vanameistri otsuse üle.
Kahekordne sõudmise olümpiamedalist 40aastane Tõnu Endrekson ütles, et jätkab siiski veel ühe hooaja ja lõpetab oma karjääri väärikalt 2021. aastal Tokyo olümpial. Elame veel, ütleks nii praeguse paha aja kui lootusega tulevikku vaatavate sportlaste kommentaariks.
Enn Hallik