Eelmisel nädalal kutsus minu naaber Michael mind oma sünnipäevale, mida ta otsustas tähistada päevaga Värska spaas.
Ma polnud kunagi enne Värskas käinud. Kõik, mida ma Värska kohta tean, on seal toodetav pudelivesi, mis ei ole just minu maitse – see on natuke soolane ja natuke veel midagi, millele ma ei oska nime anda. Minu kadunud sõber Vello armastas Värska vett väga ja ei sallinud silmaotsaski minu lemmikut – dieet Coca-Colat. Kui aga mul Coca-Cola otsa sai, siis olin sunnitud jooma Värska vett, mis lõpuks hakkas mulle isegi meeldima, sest sel oli värskendav toime.
Kui Eestis sõita talvel autoga, siis tunduvad teeäärsed kohad kõik ühesugused. Värskasse jõudes aga üllatas mind, et see koht oli nii ilus nagu väike muinasjutukülake.
Päev Värska spaa saunas ja basseinis maksis 130 krooni. Seenioridele hinnaalandust ei tehtud, kuid sellele vaatamata oli hind väga soodne. Kunagi Pühajärvel basseinis käies sain ma seeniorina soodsa hinna, see oli 45 krooni. Küsisin, kas juhul, kui ma oleksin veel vanem, saaksin ma ka veelgi rohkem hinnaalandust, vastati mulle naerdes, et jah, siis ma saaksin laibahinna.
Mitu aastat tagasi käisin ma Tallinnas igal hommikul kell 7.30–9.00 spordisaalis, kus hoidsid oma vaimu ja keha vormis sellised tuntud tegelased nagu Katrin Karisma, Tõnu Kilgas, Indrek Treufeldt, Erich Krieger, Paavo Järvi jt. Aga siis lammutati see maja Tartu maanteel maha ja asi jäi soiku. Mina aga plaanin nüüd alustada ise oma karmi treeningprogrammi. Alates homsest. Ma küll jalutan igal hommikul mõnedki kilomeetrid, aga parema meelega ma suusatan, eriti tänavusel lumerohkel talvel oleks see olnud tore. Kuid mu suusad on jäljetult kadunud, ma olen nad kuskile nii ära pannud, et ei leia enam üles, või on nad lihtsalt ära varastatud. Kumb variant õige on, selles pole ma kindel. Kõige tõenäolisemalt leian ma oma suusad üles, kui lumi on ära sulanud.
8. märtsil oli naistepäev, mida osa eestlasi tähistas. Kohe järgmisel päeval langetati pea Tallinna pommitamise puhul, kus sai surma üle 400 inimese. Olen lugenud, et Tallinna olevat pommitanud vene naislendurid, kes olid veel purjus eelmisel päeval tähistatud nn Rosa Luxemburgi päevast. Küsimus on selles, kas nad pommitasid sellepärast, et nad olid purjus, või oleks asi olnud veelgi hullem, kui nad oleksid olnud kained.
Loen just parajasti Hellar Grabbi mälestusteraamatut „Vabariigi laps“. Rein Grabbi tõi selle mulle kingina Hellarilt, kelle tervis ei luba enam üle ookeani lennata. Irooniline on, et jõudsin kohani, kust ma sain teada, et tema isa, kolonel Grabbi, kes oli president Pätsi adjutant, viisid venelased ära just Värskast. Hellar Grabbi kirjutab: „Need mõned päevad maikuus 1941 jäid viimaseks korraks, kui ma nägin oma isa. See tõdemus tuli mulle alles praegu, neid ridu kirja pannes. Varem ei olnud ma sellele mõttele tulnud. Aga tõesti, pärast seekordset Tartusse tagasiminekut isa ei tulnud enam Tallinna ja mina ei käinud Tartus. Rein ja mina pidime suvel koos emaga minema paariks nädalaks Värskasse, sellal kui isa diviis on seal lähedal laagris. Aga ema sai sealt isalt kirja, kus isa räägib külmadest ilmadest, ilma lootuseta soojenemiseks.“
Hellari raamatut on väga põnev lugeda. Olen viimasel ajal palju lugenud nimetatud perioodist Eesti ajaloos ja leian, et Hellar Grabbi on väga täpne ja hea kroonik. Ka minu ema ju kirjutas oma raamatus samast perioodist, seda toredam on saada teada tolleaegsetest tegelastest – niisugused raamatud teevad ajaloo reaalseks tänapäeva lugejale.
Loodan, et Eesti Majas me veel Hellariga kohtume. Talle maitses siinne kapsa- ja hernesupp, kuigi ta võis vahel ka kena kriitik olla.
Loodan, et kunagi tõlgib keegi heasse inglise keelde nii Hellari raamatu kui ka veel mõnegi teise Eesti aega edastanud mälestusteraamatu. Need on väärt, et maailm neist teaks.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn