(11.04.1946 – 21.03.2020) –
pikki aastaid eestlaskonna teenistuses
Peeter Kiik
On lahkunud üks leidlikumaid eestlaskonna edendajaid. Peeter Kiik heitis hinge 21. märtsil Baltimore’is, kolm nädalat enne oma 74. sünnipäeva.
Elukutseliselt arhitekt, oli ta oskuslikult valmis lahendama küsimusi mitmel alal, olles pikemat aega nii Baltimore Eesti Maja kui ka olulistel aastatel ESTO USA komitee esimees.
Peeter Kiik sündis 1946. aastal Geislingenis, Saksamaal asuvas suurimas eesti põgenike keskuses.
Tema vanemad, Põlva piirkonnast pärit Johannes ja Elsbet, saabusid Geislingeni kahe pojaga, Matti (1942), kes elab Texases ja põgenemisteekonnal sündinud Antsuga (1944), kes lahkus aastal 2005.
Baltimore’i tuli perekond Seabrookist, kuhu nad olid saabunud Ellis Islandi kaudu nagu enamus uustulnukaid uude maailma.
Baltimore’s tegeles Peeter noorelt skautlusega, olles noorema skautmasterina Baltimore’i skautüksuse juht.
Vastav tegevus pälvis aastal 1997 tänumeelse Skaudisõprade Seltsi poolt tammelehe (teine järk).
Ka üliõpilasena oli ta aktiivne eesti ühiskonnas. Mäletan selgelt tema saabumist Kotkajärve Metsaülikooli, mis oli üks peamistest alustaladest tema peatse tegevuse juures eestlaskonna teenistuses.
Siinjuures ei tohi mööda minna KLENK’i (Kesklääne Eesti Noorte Koondise) kogunemistest Chicagos. Seal kohtus Peeter oma tulevase elukaaslasega aastal 1968, kui Lea Siivik oli kohale tulnud Toronto Eesti Rahvatantsu Rühma koosseisus.
Olles peatselt saanud arhitektuurikraadi, abiellus Peeter Leaga aastal 1970. Siis hakkas elu aina põnevamaks kujunema. Sündisid lapsed Helvi ja Andrus ja ees ootas ESTO 76.
Edukalt suurejoonelised Ülemaailmsed Eesti Päevad Kanadas (1972) olid äkki seljataga ja dünaamiline kogukond Baltimore’is oli valmis neid USAs edasi viima, seekord aga esimest korda uhke ESTO nime all.
Suurpidustuste raames oli Peeter Kiik osa ESTO 76 staabist kui seltskondlike ürituste korraldaja, mille juurde kuulusid näiteks noorteõhtu, laevasõit ja ESTO piknik. Tehnilises toimkonnas hoolitses Peeter majutuse eest.
Edaspidiselt ESTO, INC. egiidi all korraldas Peeter ühisreise Stockholmi (’80 ja ’96) ja Melbourne’i (’88).
USA eestlaskonnast valiti ta mitu korda Eesti Rahvuskomiteesse Ühendriikides (ERKÜ), olles ka aegajalt juhatuse liige.
Ta oli ka Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) peasekretär. Baltimore’i eestlaskonnas tegutses ta nii Eesti Maja esimehena kui selle sekretärina, sama ülesanne oli tal ka kohaliku Eesti Seltsi juures.
Kõikide nende organisatsioonide juures tegeledes oli Peeter alati valmis rakendama oma kunstiandi ja oma arhitekti ala kogemusi kavandamaks nägusaid ja arusaadavaid aruandeid, teateid ja perioodilisi väljaandeid eesti tegevusest, kas Baltimore’is või mujal, siinjuures ka Austraalia ESTO ’88 albumi juures kui peamine produktsiooni asjaajaja.
Austraalias oli ta suurejoonelise rahvapillide ja rahvalaulude õhtu (,,Oleme Vanemuise lapsed”) tehniline jõud, olles seda rolli mänginud juba esimesel Rootsi ESTO’l toimunud neljaõhtuste esinemiste raames Stockhomi Scala teatris, kuhu tuldi tagasi aastal 1996, et etendada kirev laululavastus ,,Esto Kaja”, mille juures oli tema samuti asendamatu.
Nii muusikalisi sündmusi kui ka üldist ESTO tegevust ei jätnud Peeter salvestamata. Nii ilmus temalt kahe LP näol sisukas heliplaat ,,Põhja-Ameerika noored taidurid” (1981) kui ka tublisti videomaterjali.
Peetri kodus võis tihti kohata Eestist tulnud külalisi, tihti näitlejaid ja muusikuid, kuna pikemat aega oli Baltimore-Washington väga aktiivne eestlaste keskus. Samas oli Peeter väga organiseeritud inimene.
Seda omadust jagas ta oma sõpradega. Kord saabus allakirjutanule Peetrilt esinduslik pakk, mis sisaldas sarja CD-sid, kuhu olid üles filmitud kõik Ülemaailmsed Eesti Päevad Torontost kuni Riias 2004 a. toimunud ESTO’ni välja. Varem oli ta mulle saatnud ametlikuks kirjavahetuseks elegantselt vormistatud korrespondentspaberit.
Mälestame Peetrit kui tähelepanelikku sõpra, kelle peamine tähelepanu oli oma perekonnal – abikaasa Lea, lapsed Helvi ja Andrus, tütrepoeg Lukas ja estofiilist väimees John oma poja Andy’ga. Viimasel kümnendil pidasid Peeter ja Lea oma mesinädalaid, tehes põhjaliku ringreisi paljudes USA osariikides läbi mitme huvitava keskuse ja loodusliku maa-ala.
Peetril on kindlasti veel siin mainimata panuseid ja tänuavaldusi globaalse eestlaste kogukonna raames.
Tagasihoidliku inimesena ei pidanud ta vajalikuks avaldada kõiki oma saavutusi.
Puhka rahus, kallis sõber!
Andres Raudsepp
