Maarja Vaino
Omal ajal teati kaevandustes hästi, et piisab ka väikesest kogusest lõhnatust ja värvitust gaasist ning tagajärjed võivad olla saatuslikud.
Seetõttu hoiti kaevandustes kanaarilinde, kes olid mürgiste gaaside suhtes ülitundlikud ning kelle surm oli märguandeks, et kaevuritel tuleks oma elu päästmiseks kiiresti maa peale tulla.
Võib-olla on nahkhiired 21. sajandi kanaarilinnud?
Küllap on viimastel kuudel paljudes mõttekodades, laborites, virtuaalsalongides ja jututubades arutletud selle üle, milline on maailm pärast koroonakriisi ning millal see „pärast“ kätte jõuab.
Olen minagi neist aruteludest osa võtnud Eesti Rooma Klubi osade liikmete seltskonnas, kellega oleme püüdnud ennekõike analüüsida seda, kas koroonaviirus oli lihtsalt nö päästik, mis vallandas selle, mis ühel või teisel moel oleks juhtunud niikuinii. Kas oleme tunnistajaks nn Seneca efektile?
Kui need mõttevahetused peaks kokku võtma ühe lausega, siis kõlaks diagnoosina „tasakaalupuudus“.
Tasakaal on maailmas paigast ära nihkunud õige mitme kandi pealt ja praegu on hetk, mil hõljume otsekui kosmonaudid kaaluta olekus. Paras aeg mõelda, kuidas jalad tagasi maa peale saada.
Kõige otsesemalt ja ilmsemalt tuleb häire ilmsiks skaalal globaalne/lokaalne.
Maailm on muutunud „globaalseks külaks“, mis on toonud kaasa muudatusi elustiilis ja mentaalsuses.
Kõik on muutunud massiliseks: toimub (toimus?) massiline reisimine, massiline tarbimine, massiline looduse hävitamine, massiline massikultuuri manustamine jne.
Globaalsus kui trend surub igal juhul kõrvale kohaliku omapära, sest on suunatud ühtlustumisele ja erisuste kaotamisele.
Globaliseerumise kindel tagajärg on kultuurilise, loodusliku, majandusliku jm mitmekesisuse hääbumine.
Kas see on see hind, mida ollakse valmis maksma, et mõnus maailmarütm ei aeglustuks ega seiskuks?
Viirus tõi aga esile selle, et maailm ei pruugi olla üksnes nunnu globaalne küla. See on hoopis hulk erinevaid riike ja rahvaid, kes seisavad oma elu eest.
Teekond koju võib niisuguses maailmas osutuda ootamatult kättesaamatuks või pikaks. Öeldakse: kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kõikvõimalike süsteemide globaalse läbipõimituse korral tuleb aga vahel abi saabumist oodata maailma teisest otsast.
Tasakaalust ära on olnud ka vaimse ning materiaalse elu vahekord. Pikka aega on ühiskonnas esikohal olnud efektiivsus, mis arvestab mõõdetavate tulemuste ja sedakaudu ennekõike materiaalse maailma huvide ning vajadustega.
Vaimsed (humanistlikud) sfäärid, mille väärtust on hoopis keerulisem mõõta, on lükatud tagaplaanile.
Inimeseks olemine on olnud vähem tähtis kui majanduslik heaolu, veelgi enam: inimesele on tehtud mugavaks see, et ta ei pea vastutama millegi ega kellegi (ka iseenda vaimse arengu) eest.
Inimese kui indiviidi või liigi areng ei ole teema, tähtsad on hoopis teised kategooriad. Ka praegu on ju suurim mure majandusliku heaolu langus – kui kiiresti majandus taastub, see näib olevat koroonakriisi alfa-küsimus.
Eitamata majanduse vältimatut vajalikkust meie elus, ei peaks materiaalne maailm välja sööma elu vaimseid sfääre, mille olemasolu on võib-olla alles nüüd hakatud teravamalt tajuma: isolatsioonis istumisega kaasnevad sagedamini vaimse tervise probleemid, st olemasolu määravaks tasandiks on kerkinud see, mis toimub inimese sisemaailmas, tema psüühikas.
Kiiret elu elavatel inimestel on võib-olla meelestki läinud, et kuskil on ka midagi muud kui too persona (mask või välimus, mida keegi maailmale esitleb), kellena päevad läbi ringi on liigutud.
Muidugi on tasakaal olnud juba pikka aega paigast ära inimese ja loodusliku keskkonna vahel. Kuidagi on (linnastudes?) kaduma läinud elementaarne arusaam, et inimene ja loodus moodustavad terviksüsteemi.
Inimene ei saa loodusele vastanduda ega käituda keskkonda ruineerivalt, see on pikemas perspektiivis ka inimest ennast hävitav käitumine.
Eestis on sellest lõputult räägitud näiteks seoses lageraietega, mida küüniliselt nimetatakse „metsa majandamiseks“. Puudu on olnud just tasakaalukusest ja mõõdutundest: mets on lihtsalt kiire raha ja globaalne kaup, mitte lokaalse elukeskkonna ja ökosüsteemide üks kandetala.
Looduskeskkond on muidugi midagi palju enamat kui mets, kuid lageraietest on saanud omamoodi sümbol sellele, kuidas toimib hoolimatus.
Olgu öeldud, et lageraiete kritiseerimise eesmärk ei ole soov metsaraiet keelustada või kogu maa „looduskaitsealaks“ kuulutada.
Jutt on lihtsalt tasakaalu leidmisest ning jätkusuutlikkusest. Muuhulgas võiks mõista sedagi, et rahval, kes on pidanud viimaste aastakümnetega tegema oma elus läbi kiireid ja drastilisi muutusi, on raske taluda ka maastike moondumist millekski, mida ei tajugi enam oma armsa kodumaana.
Võib-olla keskkonnateemaga seoses tuleks nahkhiire/kanaarilinnu ning nähtamatu mürgise gaasi metafoori üle kõige rohkem tõsiselt järele mõelda.
Muutused keskkonnas võivad olla sama hiilivad ja mürgised kui gaas, mille kohale jõudmist taipad alles siis, kui pääsu enam ei olegi.
Just seetõttu tuleks lisada vähemalt veel üks vastandpaar, kus tasakaal on paigast nihkunud: selleks on reaalsuse ja illusoorsuse (ka virtuaalsuse) vahekord.
Heaoluühiskonnas (ja ekraanide taga) elanud inimestele on hakanud aina enam tunduma, et nad kontrollivad reaalsust, mis on kõigest konstruktsioon (või näpuviibe puutetundlikul ekraanil), mida saab kokku panna vastavalt meeleolule ja eelistustele.
Et loeb see, kuidas asju nimetada, mitte see, mis nad reaalsuses on. See on soodustanud überfenomenoloogilist maailmapilti, mis on asunud ühiskondi valitsema ja väärtushinnanguid kehtestama. Covid-19 on selles valguses valus meeldetuletus reaalsuse vankumatust olemasolust.
Loetelu saaks kahtlemata jätkata, sest tasakaalupunkte ja tasakaalutust on maailmas, ühiskondades ja inimese elus palju.
Mõttemänguna võibki kodus olles neid punkte edasi arendada.
Ning püüda otsida vastust ka küsimusele: kas aeg pole küps eemaldumiseks nn eilsest maailmast?
* Parafraseerides Viivi Luige sõnu (vt luuletus “Istume laua juures” )
Postimees, 27. apr. 2020
