Perenaine marsib, kass märsis. Märsist on asi siiski kaugel, kuna tegemist on plastiku ja mitte kasetohust või niinest punutud seljapaunaga. See ei ole ka kass-kosmonaut ega eraldusmull viiruse leviku tõkestamiseks vaid lihtsalt nutikas uusarendus, seljaskantav anum, milles kiisu saab välisilma turvaliselt ja muretult nautida. Ülal vasakul paistab Alatskivi järv, paremal õitsevad valgete õitega võsaülased. Foto: Helen Ennok
Mitte ainult kahejalgsed, vaid kõik teisedki karvased, kes karantiinis istunud, soovivad ammu end tuulutada.
Matkale minnes ei ole aga kass just esimene lemmikloom, kelle kaasavõtmist kaalutakse.
Kui kass on aga vastava rahuliku iseloomuga (sellised nn kass-koeri on täiesti olemas, meid ootab Tallinnas ka selline), uudishimulik ning säilitab külma närvi ka väljaspool koduseinu seiklusolukordades, on antud õhuaukudega transpordimull ideaalne.
Saage tuttavaks Tartu kassipoiss Kikiga, kes võeti kaasa kultuurilisele päevaseiklusele.
Lugu algas 30. aprillil, kui soovisin hetkel Tartus elavale sõbrannale, endisele kolleegile head volbrit. (Volbriööd tähistatakse teatavasti Tartus üliõpilasseltside ja -korporatsioonide poolt veidi teisiti, kui mujal Eestis, kuigi tänavu seda tavapäraselt ei tehtud.)
Sõbranna viibib hetkel oma lapsepõlvekodus, mis asub Toomemäe hõlma all, Juhan Liivi tänavas.
Olin just märganud, et 30. aprill on ühtlasi luuletaja Juhan Liivi sünniaastapäev (30.04.1864 – 01.12.1913) ja mainisin seda e-kirja teel ka Helenile.
Hiljem sain teada, kui ilmusid matkafotod, et sõbranna oli seepeale emadepäeval võtnud ette auto- ja jalgsimatka siseturismi toetuseks (ainsale, mida hetkel toetada saab) ja sihiks seadnud Juhan Liivi haua Alatskivi kalmistul.
See oli tema esimene väljasõit koroona ajal pärast kaks kuud kodus kinniistumist.
Juhan Liivi haua obelisk on väga muljetavaldav, ning selgus, et selle autor oli tolle päeva matkajate kolmanda sõbranna vanavanaisa Voldemar Mellik. Eesti on väike, siseturism on heades, läbipõimunud kätes!
“Juhan Liivi hauale Alatskivi kalmistul püstitati 1924. aastal skulptor Voldemar Melliku neljameetrine metallobelisk. Bareljeefi obeliski ühel küljel tegi Mellik Nikolai Triigi portree järgi.” (Vikipeedia. Seal ka fotod.)
Tavaolukorras oleks kahtlemata käidud Juhan Liivi Muuseumis, mis asub Peipsiääre valla Rupsi küla Oja talus, kuid sisemuuseumina polnud see veel külastajatele avatud. (Muuseumi kodulehekülg http://muusa.ee/).
Seekord siis piirduti veel Alatskivi lossi imetlemisega (mis piirdumine, see lumivalge tornikestega loss on Šotimaa Balmorali lossi eeskujul ehitatud a. 1885!) ja Alatskivi paisjärve avastamisega. “Seal oli mõnus, kaunis, rahulik. Mets mühises,” muljetas Helen.
Nutitelefoni vahendusel toimuva kirjavahetuse lõpetuseks teatas kallis sõbrants, et läheb nüüd Wernerisse kookide järele…
Riina Kindlam
Muigama panev hetk, mille fotograaf pealkirjastas järgmiselt: “Vanalinnas, kohtudes teist liiki turistidega!” Hetk on püütud Tallinna raekoja ees emadepäeval, kui kohalikud õed Mirelle ja Maarit Vähi oma emaga linnaringi tegid. Ema sõnul hakkas rahvas vaikselt siit-sealt juba välja immitsema, kuid foto mõjub eriti huvitavalt, sest kuskil pole ühtegi teist hingelist näha, ainult kaks türannosaurust, kes kannatlikult platsi valvasid ja lõpuks kedagi rõõmustada said. Foto: Leiu Lukki-Lukin
