29. juuni 1943 – 30. aprill 2020
Kurbusega kuulsime mõned nädalad tagasi, et oli lahkunud meie armas laululind Ell Tabur. Mäletame teda kui lihvitud häälega lauljat ja energilist eestlaskonna liiget. Minule kui allakirjutanule oli tema nii isiklik kui ka perekonna sõber.
Nähes ja kuuldes teda esimest korda esinemas Lakewoodis aastal 1960, imestasin tema kaunist ning sujuvat lauluhäält.
Vaevalt 17- aastane, saatis ta end osavalt kitarril. Järgmisel päeval, kui tegin temale komplimendi Beacon Beach’i mererannas, vastas tema otsekoheselt: ,,Tänan väga, härra.”
Imetlesin tema enesekindlat viisakust.
Kuus aastat hiljem kohtusime Kanadas Kotkajärvel, kuhu olime kutsutud lõkkejuhtideks ,,Kaljuvalla” suurlaagris.
Paar aastat hiljem käisin oma õega tema perekonna talus Newburghi lähedal (New Yorgi linnast põhja suunas). Ell oli alati uhke asjaolu üle, et ta võis ennast esitleda kui ,,talutüdruk”.
Sündinud oli tema küll linnas, Eesti pealinnas, 29. juunil 1943, kusjuures perekondlikud juured ulatuvad isa Jaani kaudu Kabala-Kahalasse (Viljandi lähedal) ja ema Leili poolt Vana-Põltsamaale.
Põgenikutee järgmisel aastal viis pere sõjapõgenike keskusse Geislingeni, kus pisikestel olevat olnud palju tegevust ja lasteaias tal lastud laulda nii palju kui tahtis.
Ta mäletas veel, et tema isa laulis tenorina Roman Toi taktikepi all ja et kooridirigendi poeg Ants oli tema mängukaaslane. Ta mainis minule, et ta imetles Roman Toi dirigeerimist, öeldes minule: ,,Ma tahtsin olla nagu tema”.
USAsse saabuti 1949. a. maikuus. Pärast mitut kolimist, kusjuures oldi vahepeal isegi Long Islandil, leidis pere end talus Fostertowni külas Newburghi kõrval. Seal hakati perekondlikult pidama kanafarmi.
Pärast kohalikku algkooli ja junior high school’i, kus algasid tema etteasted, suundus Ell Newburghi keskkooli, kus ta ühines 16-liikmelise suurema koori eliitgrupiga nimega ,,Madrigals“.
Ta oli selleks ajaks alustanud mängimist akordionil, mille ostis talle isa Jaan, kellele ta mängis veel ,,Vanaisa polkat”. Peatselt – noore teismelisena, tabas teda aga raske kaotus, tema isa surm. Perekonnasõber Eerik Purje, kes oli just saabunud Austraaliast, mäletab, et Ell olevat teda palunud kasuisaks.
Ell Taburi ladus eesti keel pärineb tema enda väite kohaselt perekonnast. Samas võiks mainida, et perekonna piirkonnas (Newburgh-Poughkeepsie) oli neil ka ühendus eestlaste kogukonnaga nimega Kesk-Hudsoni Rahvuskoondis.
Käidi läbi rahvuskaaslastega Albany’s ja Schenectady’s. Juba keskkooliõpilasena laulis Ell ka eestlastele.
Kui ema abiellus uuesti (Teedo Rink), koliti Poughkeepsie’sse. Sel ajal lahkus Ell kodunt ja astus kõrgkooli nimega Orange County Community College, asukohaga Middletown, NY, mille ta lõpetas aastal 1963 diplomiga Applied Associate of Science – AAS. Kursuste rõhk oli majandusteadusel.
Eesti ühiskonnas New Yorgis liitus Ell naiskorporatsiooniga Indla, mille juures ta tegutses pikemat aega magister cantandi’na (laulujuht).
Samal ajal jõudis ta tantsida eesti rahvatantsurühmas ,,Saare Vikat” ja ühineda väikeste neidude koosseisus skaudina Viikingi lipkonnaga.
See viis teda pigem pesaemana hundipoegi õpetama ja sõpradele mainima, et selle tõttu ta pole kunagi gaid- või gaidjuht olnud.
Tema ettevõtlikkust muusika alal iseloomustas heliplaat, mille ta suutis üllitada aastal 1965. Plaadil ta kajastas paari lauluga varem populaarseks kujunenud Hille Ostrati ja Ameerika kaasaegset sensatsiooni Bob Dylanit Ilmar Mikiveri tõlkes. Laul kandis nime ,,Öine tuul”.
Selle saavutuse alusel, mida soodustas Ellu kontakt helimeistri Kalju Meriga, kujunes Ell Taburist eesti ühiskonna laulev staar.
Aastail 1966-67 õppis Ell aasta aega laulu Helsingis Sibeliuse Akadeemias, mida oli talle soovitanud tuntud sopran Ive Patrason.
Sellel ajavahemikul lõi ta sõprussidemeid soomlastega ja kohtus kodueestlastega, kellel oli võimalik nõukogude ajal tulla Soome esinema, nagu lauljad RAMi koosseisus.
Ise ta veel Eestit ei külastanud, kusjuures jäi temal ära võimalik kohtumine vanavanematega. Ta mainis, et soome keel hakkas temale lihtsalt külge pärast kolme kuud ja paranes kogu aeg.
Siinjuures ta laulis taustalauljana soomlaste lauluansamblis, kusjuures muusika kandus heliplaadini välja.
USAs leidis Ell töökohti mitmes lennufirmas ja peatselt hakkas töötama Air France’i juures, kuhu ta jäi 28 aastaks.
See andis talle võimaluse reisida ja esineda rohkem kui ühes kohas maailmas. Sünnimaale pääses Ell aastal 1979 ja järgmisel korral 1989, kui tal oli võimalus veeta suvi kodumaal korraldatud Metsaülikoolis Käärikul.
Sündis veel võimalusi, eriti põnev raadiointervjuu, mida kirjeldame allpool.
Aastal 1968 osales Ell Ilmar Mikiveri ja Jüri Mandre loodud suurepärases laulumängus, ,,Nipernaadi teelahkmel”, mille peamine lavastus toimus New Yorgi linnas neljandatel Põhja-Ameerika Eesti Päevadel.
Minule mõjus tema esinemine lavastuse kõrgpunktina, olgugi et ta ei mänginud peaosa. Haruldane esinemine nõudis, et Ell tantsiks hoogsalt ja samal ajal laulaks täishäälega.
Ta tuli sellega toime, kuna ta polnud ainult haritud laulja, vaid ka vilunud rahvatantsija.
Aastal 1970 esines ta Torontos rahvusvahelise festivali raames Eesti Majas ja aasta hiljem noorema põlvkonna koosseisus heliplaadil ,,Kajakas”, millel temapoolne soomekeelne lõbus pala ,,Halitulijallaa” Jaak Pärna banjo saatel kostis haruldase professionaalsusega.
Aastal 1972 osales Ell veel Torontos paaril heliplaadil ,,Reindeer Records” kaubamärgi all.
Aga peatselt üllitas Ell veel kaks pikakestvusega (LP) isiklikku heliplaati, kusjuures esimene – aastal 1970 – kandis lihtsalt nime ,,Ell”.
Heliplaadi ümbrise esikülge kaunistab haruldane foto, mis võetud New Yorgi Central Pargis.
Teise plaadi juures (1976), ,,Lepatriinu”, on väärt peatuda ja esile tuua esmakordselt laulja ja laulude sõnastaja koostööd, eriti esimese Soome viisi juures, mille teksti kirjutas luuletaja Jyri Kork.
Peale mainitud ,,Lepatriinu” nimelist pala, leidub plaadil veel neli haruldast tõlget Jyri Korgilt.
Siin aga üllatab Ell Tabur omaenda heliloominguga keeleteadlase ja eesti rahva ärataja Mihkel Veske tuntud luuletusele ,,Päikesele”.
Kõigi kolme Ellu heliplaadi juures on tugevaks jõuks Ellu sõber juba keskkoolist, kitarrist Debby Kooperman.
Ellu loodud viis tuli kasutusele lõpulauluna aastal 1980, kui toimus eriline pop-kontsert Stockholmi Scala teatris, milles osalesid lauljad mitmelt mandrilt.
Aga aasta hiljem oli Ell teel Austraaliasse, kuhu ta endaga kaasa kutsus kitarristi ja laulja Urmas Kärneri.
Siinjuures ei tohiks unustada Ell Taburi etteastet ESTO ’84 avakontserdil, kus ta esitas võimalik et kõige haaravama Jyri Korgi tõlke, ,,Kuldne leib”, laulu, mis kahjuks ei esine ühelgi heliplaadil.
Aga peatselt algasid põnevad sündmused Eestis ja mujal Ida-Euroopas, mis tõid kodumaal kaasa öölaulupeod ja Eesti Kongressid, mille istungitest võttis igal korral osa Jyri Kork, kes jäi mõnekski aastaks Eestisse kindral Einselni staapi. Olles tagasi USAs, ta varsti suri aasta 2001. augustis.
Eelnevat oli põhjus nimetada, kuna sajandi algul astus Ell taas lavale seoses kolme lauluõhtuga Jyri mälestuseks.
Need toimusid Baltimore’is, New Yorgi Eesti Majas ja Torontos Tartu College’is, koostöös Urmas Kärneri ja allakirjutanuga. Osa võttis ka Jyri poeg Mauno. Kontsertidel esitati veel Jyri luulet.
Vahepeal, aastal 1996, Torontos ja Stockolmis oli Ell veel kaasa löönud Kanada eesti muusikutega nagu Avo Kittask, Rosemarie Lindau, Charles Kipper jt. laululavastuses ,,Esto Kaja”, mis etendas paguluses loodud eesti laule ja populaarsemaid tõlkeid.
Ei puudunud Ellu tegevusest Eesti Raadio egiidi all salvestatud tunnipikkune haruldane intervjuu. See toimus tuntud raadiomeeste Valter ja Jaak Ojakääruga, kusjuures viimane oli saatejuht.
Võiks öelda, et Ell juhtis seda vestlust oma osavate sõnavõttude ja vahva huumoriga. Saade, mis on selgitanud paar pisiasja käesoleva artikli juures, leidis aset aastal 2001 ja on veel saadaval interneti kaudu.
Pilt võetud Ell Taburist New Yorgis aastal 2018. Foto: Andres Raudsepp
Tollel ajal oli Ell New Yorgi Eesti Maja mänedžer ehk büroo juhataja ja lõi hoogsalt kaasa EV aastapäeva aktuste eeskavade juures.
Siinjuures ei tohi unustada tema sõprust USAsse õppima tulnud ja hiljem tuntuks saanud Hanna-Liina Võsaga, keda ta toetas ja kellega koos ta paaril korral esines kohalikule publikule.
Peale esinemisi Austraalias ja Rootsis oleks õige mainida teisi eesti kogukondi, kuhu Ell oli kutsutud esinema.
Hakkaksime peale vana hea Lakewoodiga ja siis kanname ette nimekirja: Albany, Boston, Baltimore, Buffalo, Chicago, Cleveland, Connecticut, Los Angeles, San Francisco ja Toronto.
Lubage, kallid lugejad, ka mainida meie perekondlikku ühendust. Ell, kes oli varem New Yorgis sõbraks saanud ka minu tulevase abikaasaga, oli solist meie kiriklikul laulatusel Long Islandil aastal 1972, olles ka hiljem valmis olema meie vanima lapse ristiema.
Ell Taburi sõbrad – ja sugulased, kes elavad Kanadas – on olnud teadlikud tema raskest tervislikust olukorrast viimase kümne aasta jooksul, kusjuures ta pidi veel hakkama külastama kliinikut kolm korda nädalas.
Tema lohutus oli tema ühendus kallimaga, kellega ta sai aegajalt kokku. Võisime imestada tema vastupidavust ja kindlat meelt, kusjuures ta ei lasknud meeleolul langeda.
Küllap on siin veel nimetamata jäänud mitmedki laulmised. Laseme neil jääda helisema kunagiste kuulajate südameis.
Loodame tulevikus tulla, et teda mälestada – ikka lauluga.
Puhka rahus, kallis Ell!
Andres Raudsepp
(Andmete aluseks on pikem jutuajamine Ell Taburi ja allakirjutanu vahel 8 aastat tagasi, artiklis mainitud raadiointervjuu, korporatsioon Indla järelhüüe ja allakirjutanu oma isiklikud teadmised.)