Kristel Vilbaste
[email protected]
Terve möödunud nädala jagu oli maasikakasvatus kõigil eestlastel mõtteis, selle üle tehti nalja nii meedias kui ka koduses ringis ning lõpus oli isegi raske aru saada, mis siis meid rohkem ärritas, kas idarahva sissetoomise oht või poliitikute omavaheline kemplus katku ajal.
Ukraina töölisi näevad Eestis vist paljud õhtuti poes, kui nad läbi-läbi väsinuna toitu ostma tulevad kusagilt ehituselt, kus nad varavalgest hilisõhtuni tööd rügavad.
Kahju on neist, kahju sellest, et kusagil on neil lapsed, kes isasid ootavad, kahju on võõrsil korterinurgas elatud elust.
Ilmselt on palk, mis neile makstakse meie mõistes väike, aga Ukrainas oluline sissetulek.
Mõnevõrra pahandad nende peale, kui lähed perearsti juurde ja kümme tunkedes meest su ees arstisabas ootavad, mingit olulist tervisekontrolli nad tegelikult ei läbi.
Ja kõige rohkem on kahju sellest, et kusagil põhjapool on ka 100 000 eestlast, kes isegi koroonaepideemia ajal väljamaale jääma pidid, et pere kuidagi ära elaks.
Palgavaesusesse langemise oht on nii suur.
Veel eelmisel aastal elas üle poole Eesti elanikkonnast absoluutses või suhtelises vaesuses, aga nii on see vist igal pool maailmas.
Rännatakse nendesse maadesse, kus sissetulek oluliselt erineb kodumaisest.
Aga Ukraina maasikakorjajate tingel-tangeli taga on hoopiski üks teine mure, mis meid murelikuks peaks tegema.
See, miks neid korjajaid ikkagi vaja on. Selge on see, et maasikakasvatus nii põhjamaises looduses ei tasu end ära samamoodi kui soojas Lõuna-Euroopas.
Ja nii kirume me lisaks Ukraina tööjõule ka Poola ja Hispaania maasikaid, mis meie turu suvel üle ujutavad.
Seni on nendega võitlemiseks kasutatud väidet, et need on mürke täis ja nende sissevedu tuleks keelata. Kas see on ikka nii?
Huvitaval kombel võib veebist leida, et mõne suurema maasikakasvataja taust on hoopiski endine eurotoetuse jagamise peaspetsialist.
Ja eurotoetusi meil maasikakasvatuse rajamiseks ka antakse. Samas on kogu selle loo juures kummaline, et teatavasti jagatakse eurotoetusi vaid väga kindla äriplaani esitamisel.
Ja kui nüüd maasikakasvatajad väidavad, et ainult Ukraina töölistega oleks võimalik nullis püsida, siis oleks euroametnikel aeg eraldatud toetuste äriplaane kontrollima hakata.
Kas ikka oli sinna sisse kirjutatud, et eurotoetuse eest rajatud põllul hakkavad tööle kolmandate riikide töölised? Või tuleks nüüd toetusi tagasi hakata küsima?
Tõepoolest, Eesti seadused ei võimalda töötutel teha nn tööampse, selliseid lühiajalisi tööotsi nagu paarinädalane maasikakorjamine, töötukassa raha kaob sellisel juhul, samuti ei saa lapsed korjata maasikaid seaduslikult, sest nende tööaeg on liiga lühike.
Tõsi 1990ndatel käisid väga paljud noored ja isegi õpetajad ebaseaduslikult Soomes maasikaid korjamas ja teenisid head raha nagu praegu ukrainlased Eestis.
Aga praegu kodumaal oleksid ametnikud ebaseaduslikel korjajatel kohe kallal.
Hoopis murelikumaks peaks meid aga tegema see, et eelmise aasta kontroll-analüüsid näitasid, et ka eesti maasikas on üsna taimemürke täis.
Ja küllap vallandub kuu aja pärast jällegi meedialahing selle üle, kas maasikakasvatajad segavad eestimaiste maasikate hulka poola maasikaid või mürgitatakse meie põlde samamoodi nagu mujal Euroopas.
Vaevalt, et seda teevad väiketalunikud, aga mõtlema paneb, kuidas on umbrohust ja kahjuritest võimalik puhtad hoida 40 hektarit põlde, nagu meil suurimatel maasikakasvatajatel juba on?
Või kuidas kasvatada neid kasvuhoonetes? Lühike internetiotsing näitab, et Eestis müüakse maasikakasvatajatele suures hulgas kolme sorti taimemürke.
Väikeaiaski on võitlus õielõikajatega ökoloogiliste vahenditega ülikeeruline, vaevalt on võimalik koldeid maha suruda suurtel põldudel ilma kangete mürkideta?
Ja millega on töödeldud need frigotaimed, mida põldude rajamiseks sisse veetakse? Ja see kuulus basta, millega maasikapeenarde vahesid mürgitatakse ja mille kasutamistingimustesse on kirjutatud, et see hävitab ka külgvõrsed?
Kui internetist vaadata maasikapõldude pilte, siis kunagi ei ole need nii külgvõrsetesse uppumas kui koduaedades.
Oleks vist vale arvata, et siin on mängus ukraina maasikatööliste käteosavus või juhuslik pildivalik. Ja kui külgvõrseid mürgitada, siis kas ei jõua see ka taime pidi marjadesse, mida müüakse?
Kas see taimemürk on siis Poola oma? Ja kas Eesti inimene tahab üldse sellisele põllule kättpidi tööle minna?
Õnneks on nii, et enamus eestlasi teeb panuse oma koduaia maasikatele, isegi niipalju, et kui kogu maakodu aiamaa on juba muruks tehtud, siis ikka paar maasikapeenart on igas kodus.
Ja väiksemad maasikakasvandused kutsuvad ka peresid ise marju korjama. Need maasikad on päikeseküpsed, mahlased ja mis kõige tähtsam – päris maasikalõhnaga.
Mis saabki paremat olla, kui jaanipäeval oma koduaiast korjatud maasikad, suured ja punased.
Poolekslõigatuna suhkruga ülevalatuna ja värske maapiima sees ujuvatena viivad nad keele alla. Sedaviisi on kõik eestlased üles kasvanud.
Või see maamunadest kollane tordipõhi, millel kuhjaga vahukoort ja kenasti rittaseatud maasikaviirud peal.
Ja mis kõige tähtsam, lapsed ümber lõhnava maasikamoosi poti ootamas, millal ema annab neile väikese kausiga roosat maasikavahtu, mida ta moosilt vahukulbiga riisunud on.
Ja see talvine maasikamoosipurk, mille järgi lapsed pühapäevahommikul keldrisse saadetakse, et võis praetud pannkoogidele imemaitsvat moosi peale panna ja sooje suvepäevi meenutada.
Ma väga loodan, et Eesti jääb mürgivabaks, kus iga marja ei pea saatma mürgikontrolli.
Kus inimestel on mõistust kasvatada taimi väikeses hulgas ja mitte ainult toetuste saamiseks. Kus kasvataja kasuahnus või toimetulekutahe ei hakka mõjuma meie inimeste tervisele.
Ja mul on hea uudis, metsmaasikad õitsevad praegu, neid tõotab tulla tänavu palju, jagub kõigile, kes kodumaale tulla saavad ja enne jaanituld kadakate vahelt punaseid pärle otsima lähevad, sest jaaniööl nopitud maasikas pidi andma eriti meestele seitsme mehe jõu ja aru.