Lauri Vahtre
„Gulagi arhipelaagis“ mõtiskleb Aleksandr Solženitsõn pikalt küsimuse üle, kuidas see kõik algas ja kuidas see üldse juhtuda sai.
Nimelt see, et mustad autod sõitsid öösiti maja ette, sealt tulid nahkmantlites mehed, kloppisid mõnele uksele ja rohkem selle korteri elanikke ei nähtud – ülejäänud majarahvas aga püsis hiirvaikselt ja lõi pärast tänulikult risti ette, et neid ära ei viidud.
Kuni ükskord viidi.
Solženitsõnit painas tõsiasi, et äraviijaid oli nii vähe ja äraviidavaid nii palju, kuid ometi kuulasid viimased vaguralt esimeste sõna.
Kui Solženitsõn veel elaks, siis oleks tal praegu suurepärane võimalus jälgida, kuidas see siis ikkagi juhtuda sai.
Kuidas see kõik algab, millised on tema idud ja võrsed. Sest vilju me juba teame nii kommunistide, natside kui mitmesuguste muude hullude praktikast.
Nagu kõik suured jõed, algab kõik tillukestest ojakestest. Me kõik õpime noorest peast, et mingid teod ja ütlemised ei ole viisakad. Me keelame üksteist, me arvustame üksteist ja me karistame üksteist, kui vaja.
Sest me oleme inimesed ja teisiti me inimesed olla ei saagi. Aga need jõud, mis meid koos hoiavad ja kultiveerivad, on ühtlasi hirmuäratavad.
Näib, nagu ratsutaks inimkond ja iga sootsium tiigri seljas, kes võib suvalisel hetkel kontrolli alt väljuda ja ratsutaja ära süüa.
Ühiskond hakkab iseennast õgima. See juhtub siis, kui mingitel asjaoludel, olgu või halb tähtede seis, pääseb ühiskonda juhtima inimtüüp, keda võiks kujundlikult nimetada rottideks, ja ülejäänute hulgas on aga kriitiliselt palju neid, keda võiks sama kujundlikult nimetada lammasteks.
Ja lõpuks peab leiduma vajalik hulk hunte. Kusjuures esialgu, latentses olekus, moodustavad rotid ja hundid mingi ebamäärase segaliigi – Rattus lupus – , mis jaguneb kaheks sedamööda, kuidas liik võimule pääseb. Seda jagunemist võib ka spetsialiseerumiseks nimetada.
Inimrotid on intelligentsed, sihipärased ja julmad, inimhundid valmis isiklikult kõiki ja kõike lõhki kiskuma, inimlambad aga iseloomutud, alistuvad ja arad. (Andku bioloogid mulle andeks need stereotüübid, mis ausatele loomaliikidele ilmselgelt liiga teevad.)
Elu sellises ühiskonnas kulgeb lihtsa mustri järgi: rotid ütlevad huntidele, milline lammas on vaja lõhki kiskuda, ülejäänud lambad vaatavad pealt ja määgivad heakskiitvalt.
Mõnikord korraldavad rotid ka profülaktilisi rituaale. Näiteks esitavad mõnele lambale süüdistuse rotivaenulikus mõtteviisis ja sunnivad teda kahetsuse märgiks neljal jalal põlvitama.
See kinnitab nende võimu ja tuletab ülejäänutele meelde, kes on peremees. Kahetsuse sügavust mõõdetakse lambasaba võdina järgi, mille üle rotid irvitavad isekeskis, hundid aga avalikult. Kahetsus muide ei garanteeri veel ellujäämist.
Nii käis elu Nõukogude Liidus. Puhuti julmemalt, puhuti leebemalt, kuid sama mustri järgi. Rotid olid rääkinud, hundid olid hambaid näidanud ja lammaste asi oli ellu jääda.
Selleks tuli aegajalt partei- või komsomolikoosolekul oma vigu tunnistada ja neid kahetseda, ootamata ära, millal keegi kaebab, sest siis oli kuri karjas.
Muidugi võis ka ise kaevata. Niisiis tõusiski püsti seltsimees A või seltsimees B ja teatas hääle värisedes, et tema on libastunud: mänginud salaja saksofoni, jätnud teatamata, nähes vanaema kirikusse minevat, ostnud turult ilmselge kulaku käest kimbukese porgandit.
Hellitanud fantaasiaid kodanlikust renegaadist Miki-Hiirest, tundnud isu närimiskummi järele. Ja palub nüüd partei käest andestust kergema karistuse näol.
Kas tuleb tuttav ette? Arvamusliidrid (või nende hakatised) kirjutavad, et Eestis ning kogu Ida-Euroopas lokkab natsism, valge terrorism ja rassism, mis kõik tuleb halastamatult välja juurida.
Selleks tuleb ennast muuta, kuulutada sõda iseendale ja oma hinges pesitsevatele (kodanlikele, rahvuslikele jne) iganditele.
See on suunis, mida tuleb täita, sest kuskil välguvad juba huntide kihvad. Justkui. Keegi olla näinud. Sestap paluvad muusikud põlvili andeks: näe, kehastasin neegermuusikut ja värvisin näo mustaks – ausõna, ma enam ei tee! See oli nii solvav, see oli nii rumal, ma oska kohe öelda, kui piinlik mul on!
Selline vaatepilt võiks olla naljakas või halenaljakas, kui selle taga ei aimuks irvitav rotikoon. Rott, nagu öeldud, on kaval.
Ta pürib võimule meetodil „süüdista teisi iseenda kavatsustes“. Ta süüdistab lambaid katses tuua tagasi totalitaarset režiimi, kui tegelikult tegutseb selle nimel ise. Ta inkrimineerib lammastele soovi vähemusi jõuga maha suruda, pürgides ise veel hullema poole: et jõuga surutaks maha enamus.
Enamuse mahasurumiseks on vaja hunte. Neid praegu koolitatakse. Peamiselt interneti kaudu, kuid on välja kuulutatud ka esimesed õppekogunemised rassismivastaste meeleavalduste näol. Need karastavad ja liidavad, nii et lõpuks võiks oma lippudele kirjutada: meid ei peata tankid ega kumminuiad!
Ning ei peatagi, kui vaid leidub piisavalt lambaid, kes esimese lõrina peale põlvili lasevad. Kuhu on jäänud seda masti muusikud, kirjanikud, näitlejad, kunstnikud, kes laulva revolutsiooni ajal selja sirgu lõid ja ütlesid: me teie pilli järgi enam ei tantsi, rotikari! Kus nad on?
Täna oleks vaja öelda: lõpetage lollused, neegermuusikut imiteerides näo tumedaks võõpamine pole solvang, nii nagu ei solvanud kedagi tume grimm Georg Otsa näol, kui ta Othellot mängis! Ja kui tänapäeval keegi solvubki, siis solvugu terviseks, normaalsetesse inimestesse see ei puutu.
Siiani ei kosta selliseid hääli, vähemalt mitte prominentide suust. Ent kui neil, keda traditsiooniliselt peetakse ühiskonna südametunnistuseks, niigi palju julgust ei ole, et praeguses, veel suhteliselt ohutus olukorras hiilivale türanniale vastu hakata, siis millele on meil loota?
Ärge öelge, et ma reageerin üle ja et see kõik on vaid mingi virvendus avaliku arvamuse tagahoovis, teisejärgulistes jututubades.
Kristus tuli tagauksest ja antikristus tuleb samuti tagauksest.
Ja kõik algab lammaste määgimisest.
Postimees, 7. juuni 2020