Jüri Estam
Sain inspiratsiooni seekord Sergei Metlevilt (vt “Heli Susist. Tänulikult” – Postimees, 12. juuni, 2020). Nimelt lahkus meie hulgast 8. juunil saksa keele õpetaja, tõlkija, literaat ja kirjutav inimene Heli Susi.
Võinuksin kirjutada ka lihtsalt “lahkus Otto Tiefi valitsuse haridusministri, suursuguse eestlase Arnold Susi tütar Heli Susi”, kuid Heli oli isiksus omaette, kes väärib mälestamist tema enda saavutuste najal.
Tundsin ka Heli majandusteadlasest venda Arnot ja muidugi ka vanemat venda Heinot, keda paljud USA ja Kanada inimesed mäletavad ajast, mil Heino elas Philadelphia lähistel.
Heino Susi oli soomepoiss, biokeemik ja kirjanik.
Kogu oma sihikindluse juures võis nii Heinol kui ka Helil aeg-ajalt sümpaatne naeratus näole ilmuda.
Kandideerisime Heliga koos Riigikokku 90ndate keskpaiku liikumise “Parem Eesti” ridades käsikäes Jüri Toomepuu juhitud Eesti Kodanike Liiduga.
Vabariigi Valimiskomisjon diskvalifitseeris tollal tervenisti kolmandiku selle nimekirja kandidaatidest, hävitades sellega tolle patriootilise seltskonna poliitilised väljavaated.
Ometi oli just Heli selline inimene, kes oleks meie ühiskonnale parlamendiliikmena marjaks ära kulunud.
Metlev rõhutab oma järelhüüdes seda, kuidas Heli Susi “moraalset kompassi” tema jaoks kujutanud oli.
Tänapäeva Eesti vaimsuse üheks indikaatoriks on, et üks päev pärast Heli Susit igaviku teele läinud kirjaniku Ain Kaalepi puhul polnud ajalehed tekstimahu ja kiidusõnadega kitsid, kuid Susi surma täheldati paraku rohkem möödaminnes.
Heli Susi – sündinud 14. novembril 1929 – oli sõjaeelse vabariigi produkt. Kasvult pisikene, kuid hingelt haritud ja suur.
Erudeeritud, aristokraatlik ja teotahteline.
Ameeriklastel on komme meenutada oma“suursugust põlvkonda”, mille liikmed sündisid nii enne kui ka pärast I Maailmasõda. See sugupõlv, mis küpses 30ndate aastate ränga majanduslanguse ning II MS tingimustes.
Ka eestlastel oli selline kohort või isegi neli-viis sellist, alates ärkamisajast kuni umbes möödunud sajandi kuuekümnendateni, mil algas massiline, meid okupeerinud riigi Nõukogude Liidu komparteisse astumine.
USA sotsioloog Glen Holl Elder Jr. on sedastanud, et paljud USA majanduslanguse ja II MS “lapsed” tulid noist raskustest välja “võimega ellu jääda, toetudes üksnes minimaalsele varanatukesele, osates probleeme lahendada”.
Vahe seisneb muidugi selles, et tänu sõjale järgnenud “majandusimele” elasid paljud läänlased kuuekümnendatel ja hiljemgi nagu “kuninga kassid”, soetades kodusid, tarbides, käies eksootilistel puhkustel ja nautides kõike seda, mida elu pakkuda võib.
Eestlased see-eest olid “upu või uju” situatsioonis kõik need aastad ja paljude jaoks praegugi veel.
Ent ohvrimentaliteet pole edasiviiv. Suside peres ei olnud vingumine igatahes kombeks.
Ometi on see nii, et kui saksa ja vene impeeriumid poleks Balti riikidele “üks-null ära teinud” aastail 1939-1941 ja ka 1944, oleks Heli Susist ja tema vendadest ilmselt kujunenud heal järjel olnud Eesti eliidi edukad “tegijad”.
Minul on aga selgesti meeles Heli raamatutest, dokumentidest ja fotodest lõhkiminev tillukene ja tagasihoidlik korter Näituse tänaval, kus aknast paistis (samuti tagasihoidlik), kuid ilus eestipärane aiakene.
Millistele tegudele toetuvatena on Suside suguvõsa siis ajalukku läinud?
Esmajoones muidugi kui 1944. a. Tiefi valitsuse ja Rahvuskomitee ringi kuulunud ustavate inimestena. See on kõige põhilisem.
Ja siis on veel üks monumentaalne saavutus, millele Heli koos isa Arnoldiga alusmüüri laduda aitasid.
Nimelt oli Aleksander Solženitsõn Moskvas arestimajas tutvunud Arnold Susiga, kellele Solženitsõn oma teostes ka viitas.
Kui NSV Liit oli pikki aastaid lausa keskaegselt brutaalne ja paljuski tagurlik riik, siis eestlased paistsid Solženitsõnile silma teistsugustena.
“Meie kongis esindas Susi tagasihoidlikult ja väärikalt Euroopat” – sellised on suurkirjaniku sõnad.
60. aastatel võttis KGB Solženitsõni jälle sihikule, konfiskeerides tema käsikirjadest mitmeid.
Ta sai enesele varjupaiga Suside maakodus Lõuna-Eestis, kus sündisid suured osad teosest “Gulagi arhipelaag”, mille mustandeid Arnold ja Heli peita aitasid, kuni selle ilmumiseni aastal 1973. Trükki pääsenuna vapustas see tollal maailma.
Heli oli 19-aastane, kui teda 1949. aastal kodunt rööviti ja kaheksaks aastaks asumisele Krasnojarski kraisse toimetati.
Ta oleks Siberis kahel korral võinud elu kaotada, rääkimata ränga füüsilise töö tegemisest seal.
Kas see, mis meid ära ei tapa, võib meid siis (või vähemalt mitmeid meist) tõepoolest tugevamaks muuta?
Viimastel päevadel on meie massiteabevahendid kirjutanud uuesti sellest, kuidas Eesti langes 1940. a. suvel Nõukogude okupatsiooni haardesse.
Balti riigid kannavad isegi tänasel päeval kaudselt veel sõja pitserit. Nii näiteks kirjutas Postimees sel nädalal: “Eesti elanike ostujõud on Euroopa Liidu viimaste seas”.
Pelk Balti riikide iseseisev olemasolu on pinnuks silmas meie suurele idanaabrile.
Eesti Välisministeerium kutsus 19. juunil välja Venemaa suursaadiku Eestis seoses idanaabri Riigiduumas arutatava eelnõuga, millega soovitakse võtta tagasi Molotov-Ribbentropi pakti hukkamõistev NSV Liidu rahvasaadikute resolutsioon aastast 1989.
Meil läheb endiselt vaja seda tragidust, mida Suside dünastia kehastas mitmel moel läbi raskuste ja aastakümnete.
Hiljuti ilmus eestikeelses tõlkes Nassim Nicholas Talebi teos “Antihaprus”, algupärase nimega “Anti-fragile”.
Taleb usub: see kes suudab “stressoritega” adekvaatselt toime tulla elab kaua ja võib isegi hästi elada.
Eesti rahvas võiks Talebi sõnadest ja Suside suguvõsast eeskuju võtta.
Jaaniõhtul paistis meil kesköine päike ja õhk me ümber oli suvisel pööripäeval haruldaselt sume ning lillelõhnaline.
Sellist ilma pole meil olnud 1999. aastast saadik!
Lähme siis edasi teadmises, et oleme olemas ja kavatseme jätkata, toetudes inimeste eeskujule, kes käisid siinsetel radadel juba enne meid.
Meie hõimu eesmärk võikski olla “igavene elu”!