Kristel Vilbaste
Jaaniöö on Eestis kõige püham ja kõige müstilisem aeg. See on hetk, kus lõkkesütesse vaadates kangastub nii mõnelegi tulevik. Metsas jaaniusse otsides loodetakse leida sama eredalt siravat õnne ja pähe punutud pärg annab võluväe meheleminekuks.
Nii on see meie teadvuses olnud aastasadu ja me usume seda.
Aga on veel midagi, mille imekspandavat väge me usume.
Usume, et jaaniaegne hommikukaste on võlurohi ja et jaaniööl toimetavad allikate juures Murueide tütred, noorendades nii meie esiema ja andes noorekstegevat väge ka teadjatele.
Olen aastaid käinud jaaniööl just allikatel. Juba varakult otsin arhiivilugude järgi välja mõne allika ja sellest lähtuvalt ka lähedal elava sõbra, kelle juures jaanituld teha.
Kui veel Peipsi ääres elasime, siis käisin kaasa Mikk Sarvega jaaniööl kell 12 Kuremäe allikal.
Kastmas suplusmajas end selle vette ja joomas püha tervendavat vett. Ja tõepoolest aitas. Aitas muidugi seni, kui sügismasenduses end jälle tavarutiini sai mässitud.
Kui juba Tartus elasime, siis ühel aastal sõitsime koos sõpradega peale seda, kui Mikk oli Raadil Tartu jaanitule koos linnapeaga loitma loitsinud Kuremäele.
See oli otsekui ristiretk püha vee juurde. Mäletan, et jõudsime kohale peale kahetunnist sõitu täpselt kell 12.
Oli juba kottpime ja kui üks kaaslane, lumivalges kleidis neid hakkas allika ääres vanu nõialaule laulma, vaikselt-vaikselt ja valge kleidiga öös helendades, siis oli küll tunne, et Maaema on meile oma pale avanud.
Aga ühel aastal käisin veerandsajase seltskonnaga jaaniööl Alatskivi Punasel allikal, mida tuntakse Eesti ainsa noorendava allikana: “Alatskivil linnamäe lähedal on väike allik, mida hüütakse Punaseks allikaks. Selle nime on ta saanud imedest, mida inimesed on tähele pannud.
Allik voolab mäest kitsa joonena, vahepeal kaob suure vana tamme juure alla, kust jälle nähtavale ilmub, kuid laiemana.
Räägitakse, et vanasti veeneitsid säält öösiti välja käinud. Arvult olevat olnud neid ligi kümme. Oma iluduselt aga niisugused, missuguseid ennem pole nähtud.
Jaanipäeva laupäev läinud üks vanainimene metsa. Sääl läinud tal aga rohkem aega, kui ette oli arvanud; kojutulek jäänud hilisele tunnile.
Allika lähedale jõudes kuulnud naine imeilusat laulu. See meelitanud vanakese teelt kõrvale. Ta läinud sinnapoole, kust kostus laul. Pea näinud ta hulga neide ringi mängimas, laulmas ja tantsimas…”
Selle loo on 1932. aastal kogunud Eesta Zion Tartu Tütarlaste Gümnaasiumist.
Olgu öeldud, et tema loo lõpul muutunudki õigest kohast vett võttes üks päris raugaeas mees poisikeseks. Aga meie nägime seal võrratut punast tervendavat valgust ja metsa sees tuhandeid rohelisi tulukesi.
Küllap pakub see paari aasta tagune kogemus veel paljudele praegugi meelepidet.
Eelmisel aastal viisime pööriööl keedetud pudru, mille keetmisel naised terve öö ümber keeva pudrupoti käivad ja laulavad, Tori Põrgusse allikale.
Põrguteks nimetati aga vanasti paiku, kus viimased vanad paganad elasid ehk siis rahvajuttude järgi meie vanemad ja nende pered, kes ei allunud võõrvõimudele.
Ja pudrukahi tõi eduka aasta kõigile allikalkäijatele.
Sel aastal valisin jaaniöiseks pühakäiguks oma sünnipaigale lähima uhke allika. Kilingi-Nõmme lähedal asuva Allikukivi koobastes peituva allika, mille kohta kirjutatakse:
“Vanasti olnud sääl alliku kohal talud. Ühes talus peetud pulmi. Pulma keskajal tulnud üks sant talusse ja palunud öömaja.
Peigmees aga visanud sandi välja ja käsinud mujale minna. Sant läinud siis ühe vaese saunamehe juurde ja palunud säält öömaja.
Saunamees olnud kohe nõus ja lubanud sandile öömaja. Pärast sandi tulekut läinud saunamees välja vaatama, mis pulmamajas tehakse.
Sääl näinud ta pulmamajast välja tulevat huntide karja. Maja vajunud maasse ja maja asemele tekkinud kolm auku.
Esiteks hakkanud aukudest välja jooksma viina, pärast aga selget allika vett.
Ja sest saadik on sinna tekkinud allikas, mida nim. Kärsu allikas. Igal jaaniööl teatud kellaajal jooksvat natukene aega selles allikas viin.“
Selle loo on kirja pannud 1939. aastal Pati-Kalita algkooli õpilane Armilde Raudoja tõenäoliselt kuuldes seda oma emalt.
Eestis ei ole tegelikult palju allikaid, kust pärimuslugude järgi vesi mõnel moel viinaks muutub.
Teada on, et Turje keldris Harjumaal Vanakuradi vanaema kõrtsi pidas ja kui panid topkasse vaskmündi, siis ilmus sinna veidi aja pärast viin.
See paik on erakordselt salapärane, kõrge võlvkaarega pangaalune koobas võis olla vabalt oma puhtaveelise allikaga viinaajamise paik kui ka keeluajal salaviina müümise paik.
Aga eks kuidagi võidi rahvajuttude kaudu seda paika reklaamida.
Ja Palmse lähedal Lahemaal on üks Viinaallikas, mille juures käidigi salaja viina ajamas.
Igal talul oli oma kokkulepitud nädal, mil seal käidi ja see asub nii sügaval metsas, et selle juurde ei osanud minna omal ajal mõisarahvas ega ka nüüd tavaturistid.
Aga Allikukivi allikas, kas seal voolab siis jaaniööl viina?
Olen ikka rääkinud, et seda voolab vaid nendele inimestele, kel puhas südametunnistus ja kes ei mõtle vaid seda, et viin purju teeb. Pigem lihtsalt meele rõõmsaks.
Seda viimast oleks natu-natuke vaja praegu kõikidele mornidele eestlastele, kes olid sunnitud mitu kuud oma nelja seina vahel istuma.
Jaanipäevadki olid tänavu kurvad ja mõnel suisa üksikud. Aga viina aeti tänavu ka koroonaajal. Kui kätepuhastusvahenditest nappis.
Minagi sain sõbralt pudeli puskarit selleks otstarbeks. Aga puhas piiritus on olnud alati ka oluline ravimtaimejuurtest tinktuuride tegemiseks.
Salaviinaks on ta muutunud seeläbi, et juba kroonuajal üritati sellelt tulevate maksudega riigi taskuid täita. Nii nagu käivad praegugi aktsiisivaidlused. Ja Eesti-Läti maksusõda.
Ja tänavu voolas Allikukivi allikas tõesti viina. Läksime sõpradega allikale südaööl.
Koopasse, millel punasest liivakivist seinad ja kus vaatamata õuekuumusele on külm.
Ammutasin sõprade nähes selgeveelisest allikast oma veepudeliga vett, millesse küll oma krutskilise iseloomu tõttu olin juba enne valanud selget viina.
Aga, et sõbranna oli kaasa võtnud eriti valge pealambi ja kahtlustavalt mind jälgis, siis pidin usutavuse mõttes allikast pudeliga vett ammutades selle sügavale vette panema. Nii et mõni lonks ka allikasse voolama pääses.
Nii et nüüd saan kindlalt väita, et jaaniööl on Allikukivi allikas voolanud viin.
Aga kui pudeli sõpradele ulatasin, siis õnneks ei joonud nad sealt suurte sõõmudega, vaid nuustasid kahtlustavalt. Ja purskasid siis naerma.
Ja naer ravib paremini kui ükskõik milline keeruline ravim või ime.
