Merike Barborak
Rikkaliku terassiaia perenaine Merike. Autori fotod
“Lapsed, tooge peenra pealt peotäis tilli ka!” See vanaema hüüe, mis saatis meid, suve maal veetvaid lapselapsi, peenramaale salati järgi, toob meelde lapsepõlve sumedad suveõhtud, katkikratsitud sääsehammustused ja kollased kartulid.
Sellist mõnusat idülli, mida nostalgiaga meenutada, olen alati soovinud ka oma lastele. Seetõttu olemegi tavaliselt juba enne jaanipäeva kodumaale läinud.
Juba kevadel sai selgeks, et meie tavapärasest suvest Eestimaal sel aastal midagi välja ei tule.
Suvi Eestis aga tähendab meile lisaks valgetele öödele, vanade kindluste müüridel ronimisele ja tuhas küpsetatud kartulitele ka oma aiast korjatud maasikaid, metsmustikaid, sääskede ja parmude trotsides nopitud murakaid ja kasvuhoonest kõige mahedamaid tomateid.
Kui Eestisse ei pääse, siis ehk tuleb veidi Eestit kohale tuua? Nii otsustasingi, et ka sel suvel peavad mu lapsed oma käega saama marju korjatud ja plastikmaitsega tomati asemel ehtsat maitset tundma.
Connecticuti rannaäär, kus me elame, on teadupäraselt põllupidamiseks suht kehv maa. Olen nende aastate jooksul aiatööde käigus nii mõnegi labida nüriks kaevanud tänu kiviklibule ja kivimürakatele, mis end mullas peidavad.
Aiapidamise muudavad keerulisemaks ka ümber maja kasvavad suured tammepuud, pakkudes küll nii silmale kui hingele palju ilu aga nende puuvõra laseb läbi piisavalt päikest vaid sambla ja sõnajala jaoks.
Kui sellesse olukorda lisada veel arvutu hulk vöötoravaid, kelle populatsiooni koer Muri üritab küll kontrollida, siis tundub millegi söödava kasvatamine siin üsnagi lootusetu ettevõtmine.
Seetõttu otsustasin proovida hoopis potipõllundust.
Saavat ju lausa kartuleidki potis kasvatatud, mis siis need tühised tomatid ja kurgid raskemad on.
Nii saidki kevadel päikselisele terrassile maha või õigemini konteineritesse pandud eelmainitud tomatid, kurgid, paprika, erinevad piprataimed, baklazaanid, tsukiinid, abikaasa nõudmisel okra (mida küll sellega peale hakata??), lillkapsad, brokkoli, lehtsalateid, herneid ja erinevaid maitsetaimi. Isegi peakapsad said oma potid. Ja potti läksid ka maasika- ja mustikataimed.
Nüüd nädalaid hiljem olen enda jaoks selgeks saanud, et ega see potipõllundus üks õige põllundus siiski ei ole.
Jah, saaki tuleb, paratamatult on küll lillkapsapead pisemad ja herned ei saa juuri piisavalt sügavale ajada, et korralikult kaunu toota, aga paistab, et nii baklažaanile ja tsukiinidele potis olla meeldib.
Teiste taimede hingeelusse ja vajadustesse peab veidi rohkem süvenema.
Sain selgeks ka, et Home Depot muld, mis mul tavaliselt lillepeenrasse käib, ei kõlba konteineritesse, ja et päris ilma keemiata hakkama ei saa, sest ükshaaval lehetäisid noppida ei jõua keegi (ja hea isuga lepatriinusid, kes mu majja tavaliselt novembris läbi akente ja uste trügivad, ei olnud kuskil näha).
Samuti sain katse-eksitusmeetodil teada, et ka konteineril ja konteineril on vahe ning päris igasse potti köögivilja ei pista.
Aga peotäie tilli saavad mu lapsed õhtuti potist tuua. Ja see ongi tähtis.
Lapsed Ella (üleval) ja Sassu (all) oma rohelises aias.
