“13. märts ehk viimase kontaktõppe päeva lõpp, vaikne istumine pärast lõpulaulu. Paljud õpilased olid ajalooõpetaja ja projektijuht juba perekonna otsusel koju jäänud.”
Neljapäevasel kevadtalve õhtul, 12. märtsil, sai Eesti haridusministri otsusel teatavaks, et uue nädala algusest jäävad kõik Eesti koolid suletuks.
Olukord nõudis koolijuhtide poolt kiiret ümber orienteerumist – juba esmaspäeval pidid lapsed kooli asemel viibima kodus arvutite taga, ootamas õpetajatelt kodus õppimisele vastavaid ülesandeid.
Õhus oli palju küsimusi – kui kaua võib koduõpe kokkuvõttes kesta? Millisteks etteaimatavaks probleemideks tuleb valmis olla? Ühtäkki tabasid õpilased, õpetajad ning lapsevanemad end samasuguse teadmatuse ees.
Ettevalmistused mittestatsionaarseks õppeks algasid Püha Johannese Koolis juba nädal enne ametliku otsuse saabumist.
Valmisoleku vajaduse tingis järjest kasvava tõenäosusega võimalus, et igal hetkel võis saabuda teade kõrgema tasandi korraldusest koolid sulgeda või info esimesest kooliga seotud inimese haigusjuhtumist.
Vaatamata Eesti võrdlemisi kindlale seisule võrreldes paljude teiste riikidega – digivahendid, e-õppe materjalid ja e-õpikeskkonnad kui õppetöös tuttavad nähtused – olid eeltoimingud ning valmisolek täielikule distantsõppele üleminekuks vajalikud.
Püha Johannese Koolis tähendas haridusasutuste ajutisele sulgemisotsusele järgnev koolipäev pikemaid vaikusehetki.
Viimase kontaktõppe päeva lõpus koos veedetud ajal tuli õpilastele rõhutada, et nad isegi salaja vahepeal koolimajja ei tuleks.
Rahu täitis kogu ülemineku protsessi – nii õpetajad kui ka õpilased said nädalavahetuse enne uut vettehüpet siiski puhata, muretsemata liigselt eesootava teadmatuse pärast.
Ennenägematu protsess võeti ette uuel nädalal, esmalt seades õpetajaskonnaga paika põhilised interneti platvormid, mille kaudu õppetöö hakkab ainete üleselt toimuma.
Algselt oli pilt meie koolis mitmeti kirju – esimesel nädalal laadisid õpetajad ülesandeid eKooli senise harjumistava järgi ning kontakttunde ei toimunud.
Ent nädalnädalalt kogunesid õpetajad, et arutada parendamist vajavate aspektide üle.
Pidevate nõupidamiste tulemusel kujunes välja õpetajate jaoks uuenduslik tähtaeg kõikide klasside nädala ülesannete üles riputamiseks (esmaspäev kell 10), konkreetne tärmin ka õpilaste tööde laekumiseks (neljapäeva õhtu) ning süsteem online-tundide läbiviimiseks (broneerida endale selleks kindel aeg Google Calendar’is).
Järk-järgult saabus sujuv ühtivus Haridus- ja Teadusministeeriumi soovituste ning nõuannetega.
Seejuures säilis aineõpetajate hulgas teatav omanäolisus – eelistused kujunesid vastavalt aine spetsiifikale kui ka isiklikule eelistusele.
Õppetunnid varieerusid kirjalikest nädalatöö juhistest ning Youtube’i laetud loengutest interaktiivsete üheskoos õppeainet mõtestavate esitlusteni.
Vaikselt liikusime ühese süsteemi poole, mis samas võimaldas õpetajate-õpilaste loomingul õpet kujundada.
Muutus tabas igat võimalikku koolielu aspekti – kõik liikus digimaailma. Koolitöö jätkus, seal hulgas kõik õppeained, mida ei ole varem tulnud digiõppena mõtestada.
Vaatamata uutele väljakutsetele leidus distantsõppes ka õnnestumisi ning mõtteid, mida kevadest kaasa võtta – nägime inimestevahelist koostööd, rõhku ettevaatlikusel ning vajadust tasakaalule.
Samas näitas kogu ettenägematu protsess ka potentsiaali distantsõppega toimetulekuks ning kooli kui võrgustiku ulatuslikkust.
Teadlased on eriolukorra ning distantsõppe mõju veel uurimas. Koduõppe teemalist ülevaadet ning tundeid peegeldasid paralleelselt ilmuvad samateemalised artiklid, mis jaotusid põhiliselt kaheks – appikarjed ning rõõmuhõiked.
Sarnast üldistavat kaksikjaotust oli võimalik ka meil õpilaste soorituse ning lapsevanemate tagasiside põhjal tabada.
Nimelt oligi mõnede õpilaste jaoks just distantsõpe see õppevorm, milles jätkata, kirjeldades oma unistuste õpiprotsessi kui „praegu ongi parim“.
Ent mitmed, kes tundsid, et sooviksid iga päev koolis olla, tõid välja peale harjumuspärase juurde naasmise veel täiendavaid mõtteid, alates tundide hilisemast algusajast kuni paari õppeainega koolipäevadeni. Kindel on see, et järsk ümberpööre (mõne jaoks kauaigatsetud) koduõppele ei jätnud mitte kedagi ükskõikseks.
Kõiki inimesi üheselt kodu hämarusse paigutanud epideemia pakkus ootamatut valgustust.
Tagasi vaadates on näha, et esmalt toimunud ekslemine, ümberkorraldamine, kohanemine tõi peagi ka harjumise.
Käesoleva aasta kevadisi sündmusi ning nendest tulenenud saavutusi ei saa siiski pidada vaid lõppenud perioodiks.
Ootamatu eriolukord lõi alguse teekonnale, mis võimaldab seni harjumuspärast ning tähelepanuta jäänut ümber mõtestada.
Sügisel saame sel teel jätkata nende teadmistega, mis kevad taas meenutas – sõltumata keskkonnast tuleb juhinduda tasakaalust ning teha koostööd end ümbritseva võrgustikuga.
Jääb üle vaid saata lõppenud õppeaasta värske kindlustundega sügist ootavale suvepuhkusele koos nüüdseks digimaailmas karastunud õpetaja lausungiga: „Kuhu edasi? Kosmosesse?“
Keidi Kaitsa
Püha Johannese Kooli ajalooõpetaja ja projektijuht
